nördinult pead. “Ta mees suri aastate eest relva puhastades, kuid ma olen kuradi kindel, et see oli mõrv – missis Morgan tappis ta. Kõik oli aga oskuslikult lavastatud ja missis Morgan suures leinas mõistust kaotamas, nii et mingit juurdlust ei toimunud ning mees maeti vaikselt. Mõne aja pärast võttis leinav lesk endale suure musta kassi – Jimmy. Muide, ka tema meest hüüti Jim myks. Inimesed peavad naist veidrikuks, aga mina usun, et ta on ohtlik.”
Frank mõtles mõne minuti pingsalt kuuldu üle. “Miks sa arvad, et missis Morgan tappis oma mehe? Kas nad tülitsesid?”
“Ma ei tea täpselt, mis nende vahel toimus, kuid õnnelik abielu see ei olnud. Mister Morgan käis tihti minu baaris. Ta oli vaikne ja rahulik mees, väitis, et tuleb siia puhkama, õigemini rahu saama. Kord, kui pärisin missis Morgani kohta, muutusid mehe silmad ootamatult metsikuks. Ta pilk oli nii jube, täis vihkamist, et tundsin külmavärinaid mööda selga jooksmas. Ja varsti pärast seda mees suri. Ei, seal majas ei olnud kõik korras!” lausus Ralf kindlalt. “Aga mis puutub testamenti, siis see on juba ammu notari kätte viidud ja missis Morgan on kõigile teatanud, et jätab oma vara – nagu tal oleks midagi peale lagunenud maja! – inimesele, kes on nõus tema kassi eest hoolitsema. Kuid siin on üks tingimus: uus pere naine või peremees peab kassile meeldima.
Nüüd helistab missis Morgan pidevalt seersant Jane’ile ja kutsub teda kassi puu otsast alla tooma. Keegi hirmutavat lakkamatult vaest looma, nii et kass põgeneb oma elu päästmiseks puu latva ja seersandil on ainsana õnnestunud looma puu otsast päästa. Kui nii edasi läheb, on seersant õnnelik pärija!” naeris Ralf säravvalgete hammaste välkudes.
“Lugu muutub põnevaks. Arvan, et joon veel ühe suure dringi,” ühines Frank naeruga. “Võib-olla pean juba homme allikaveega leppima.”
Leitnant Brace istus sigarit ühest suunurgast teise veeretades suure kirjutuslaua taga ja jälgis pahuralt igavlevat seersanti, kes seisis oma tavalisel kohal akna all ja puhus suitsurõngaid lae poole.
“Tehke ometi midagi! Mul ei ole võimalik teile mõrvu tellida, kui te seda ootate. Tegelege lihtsamate ülesannetega.” Leitnant puhus suitsupahvaka õhku. “Miks teid ei huvita, kuidas elab teie sõbranna missis Morgan? Nagu olen märganud, ei ole te juba mitu päeva õnnetu naise juures käinud. Kas ta kass ei vajagi enam abi? Või kasvasid loomakesele tiivad ja ta lendab nüüd ise puu otsast alla?” Leitnant oli tüütu nagu tavaliselt.
“Nägin eile hommikul missis Morganit. Ta külastas kõrvalmajas asuvat notaribürood ja lehvitas siit möödudes mulle sõbralikult. Temaga on kõik korras,” vastas Jane kannatlikult.
“Aga täna? Päev on juba õhtusse jõudmas ja ta ei olegi veel helistanud! Kas ta ma jas ei kummita enam?” jätkas Brace visalt.
“Kõik on korras! Missis Morgan tappis kummituse hõbekuuliga,” lausus seersant tüdinenult muiates, aimamata, mida selline märkus endaga kaasa toob.
“Misss? Tappis? Kas naisel on relv?” Leitnant klõbistas arvutiklahvidega ja, haaranud seejärel riiulilt päevinäinud halli kausta, hakkas seda lehitsema. “Ei! Tema nimele ei ole relva registreeritud! Mida te küll räägite, seersant!”
“Oh, jätke nüüd! Ma tegin nalja,” lõi Jane käega.
“Nalja! Mis naljad need on? Kas nägite missis Morgani käes relva?”
Jane oleks tahtnud öelda ei, et leitnanti rahustada, kuid suutis end kokku võtta ja valetamast hoiduda. Ta ütles lihtsalt: “Sõidan sinna.”
Ilus suvepäev oli õhtusse jõudnud, kui Jane ookeani kaldal asuva maja juurde jõudis. Ta astus veel päikesest kuumale trepile ja helistas kella. Kellahelin kaikus kutsuvalt vaikses majas, kuid missis Morgan ei ilmunud uksele. Jane vajutas lingile ja uks avanes pahaendelise kriginaga.
“Missis Morgan!” hüüdis seersant ja sisenes vestibüüli ning hakkas elutoa poole minema, lootes ka täna sealt naist leida.
Elutoa uks oli pärani, kuid tuba oli inimtühi. Suurel kirjutuslaual märkas Jane 38-kaliibrilist püstolit ja selle kõrval pooltühja viskiklaasi. Laua varjus põrandal vedeles daami must õlgkübar, nagu oleks hoolimatu liigutus selle laualt lükanud. Jäi mulje, et naine oli kiirustades toast lahkunud.
“Missis Morgan!” hüüdis seersant veel kord nõudlikult. “Missis Morgan!” Vastust ei järgnenud.
Seersant väljus hämarasse vestibüüli ja vaatas otsiva pilguga lagedas ruumis ringi. Koridori kaugemas otsas märkas ta treppi, mis viis ülemisele korrusele. Trepp oli armetus olukorras nagu kõik siin majas. Kuigi ta püüdis vaikselt astuda, nagisesid ja krigisesid trepiastmed ta sammude all kõhedust tekitavalt.
Trepp viis pimedasse akendeta koridori. Seersant haaras kindluse mõttes puusalt relva ja hakkas kätt ette sirutades piki koridori edasi liikuma. Pärast närvesöövaid minuteid leidis ta ukse ja lükkas selle pärani. Ka see uks kriuksus tugevalt.
Ta oli jõudnud magamistuppa. Siin olid paksud kardinad akende eest kõrvale lükatud ja ruumi tungivad valguskiired langesid keset tuba laiuvale hiiglaslikule voodile, valgustades selles puhkavat missis Morganit.
Naine lamas paremal küljel risti üle voodi ja oli Jane’i arvates sügavasse unne vajunud. Küllap oli viskiga liialdamine teda väsitanud ja ta oli magamistuppa tuikunud ning voodile puhkama viskunud. Jane tahtis juba lahkuda – milleks magajat häirida – , kuid pöördus lävelt tagasi. Midagi oli siin siiski korrast ära. Seersant lähenes magajale ja võpatas – missis Morgan ei hinganud. Jane haaras paanilises hirmus naise käe, lasi selle aga kohe voodile langeda, sest käsi oli külm ja elutu. Missis Morgan oli surnud ja ta keha hakkas juba kangestuma.
Seersant karjatas ootamatusest ja pöördus kiirustades trepi poole, et majast pageda ja õues jaoskonda helistada, kuid teda peatas vali kellahelin. Tüdruk jäi kangestunult ukseavasse seisma ja kuulatas. Kell helises kaks korda, seejärel kostis ukse avamise heli ja ettevaatlikud sammud hakkasid mööda vestibüüli liikuma. Peagi jõudsid sammud trepini ja lähenesid magamistoale.
Tardumusest võitu saades vaatas seersant meeleheites toas ringi ja, märganud suurt riidekappi, hüppas välgukiirusel selle praokil ukse vahelt sisse ning peitis end kohevate kleitide taha.
Sammud jõudsid magamistoa ukseni ja keegi astus hiilides tuppa. Oma peidikust ei õnnestunud tüdrukul tulijat näha. Ta ootas hinge kinni pidades. Sammud lähenesid voodile ja nüüd nägi ta relvaga väljasirutatud tumedas pintsakus mehekätt. Veel paar sekundit ja ta nägi ka käe omanikku. Tema vaatevälja ilmus pikk tumedapäine mees. Mees seisatas üllatunult ja vaikses majas kõlas terav vile. Tuppa oli sisenenud Frank Steel.
“Jumal tänatud!” sosistas Jane ja tundis, kuidas talle pisarad kurku tõusevad. Ta tahtis kapist välja hüpata, kuid taipas, et mees tulistaks pikemalt mõtlemata tema suunas. Ei, ta ei tohtinud riskeerida.
“Mister Frank Steel, ma olen kapis! Pange oma relv ära, et ma saaksin välja tulla!” hüüdis Jane. Kuid see ei avaldanud soovitud tulemust. Mees hakkas hoopis laskevalmis relvaga kapile lähenema.
“Siin on seersant, seersant Jane! Kurat võtaks, koristage oma tukk mu nina eest!” hüüdis tüdruk vihast ja hirmust kilava häälega.
Mehe näole ilmus muie ja ta langetas oma relva paari tolli võrra. Seersant väljus kleitide varjust ja, peitnud oma relva vutlarisse, lausus pahaselt: “Te ehmatasite mind!”
Frank vaatas seersandi erutusest ja vihast hõõguvaid põski ning küsis rahulikult: “On teiega ikka kõik okei? Kas segan teile ehk ühe väikese dringi?”
“Sellise läbielamise peale! Kõigepealt laip ja siis teie! Nüüd vajan küll midagi erilist, arvan, et teie marki.”
“Minu marki?” Frank ei saanud seersandi vihjest aru. Siis meenus talle, et oli kunagi ammu tüdrukut vodkaga narrinud.
“Visake see mõte peast, ma ei joo enam ammu vodkat – tervisele liiga kahjulik,” naeris ta. “Mul on tõesti kahju, et teid ehmatasin. Kas lepime ära?”
“Minugi poolest,” vastas Jane kergelt punastades. “Ärge ainult arvake, et olen nii õrnake… Missis Morgan