ühe klaasi seersandile.
Jane võttis pakutud joogi tänuga vastu, kuid asetas klaasi enda kõrval olevale madalale diivanilauale ja vaatas murelikult missis Morgani poole.
“Mida te sellega öelda tahate: pole enam ammu relva vajanud? On see ikka teie püstol?”
“Arvan küll! Aastate eest kuulus see ühele uljale politseinikule… ja… ma võtsin selle endale.”
“Ja politseinik…” Jane ei leidnud õigeid sõnu.
“Ütleme, et ta ei vajanud seda enam,” vastas missis Morgan ükskõikselt.
“Ei vajanud enam! Siis antakse relv politseivalitsusele tagasi!” Seersant aimas halba. “Kuidas on võimalik, et see teie kätte jäi? Ja milleks teile relv? Kas oskate üldse tulistada?”
Missis Morgani rohelised silmad välkusid, kuid ta vastas kerge vestluse toonis:
“Milleks vajavad inimesed relva? Eks ikka enesekaitseks!” Ta huultele ilmus üleolev muie. “Noor daam, kas te tõesti arvate, et Ameerikas leidub inimesi, kes ei oska tulistada? Kui kohtate mõnd sellist, tutvustage ka mulle.”
Naine haaras laualt revolvri ja veel enne kui Jane jõudis ahhetadagi, kõlas lask. Naine oli tulistanud avatud akna taga kõrguva puu oksa, mis murdus ja kukkus prantsatades maapinnale.
Seersant vaatas sõnatult naist ja ta silmadesse ilmus valvas pilk. Kas missis Morgan oli ikka mõistuse juures? Ja mida kavatses ta relvaga ette võtta? Tahtis ta kedagi tappa? Jane’ile meenusid jutud mister Morgani surmast ja ta tundis end ebamugavalt.
Vaikuse katkestas perenaine. “Rahunege, noor daam! Mul ei ole plaanis kedagi mõrvata. Vajan revolvrit vaid enesekaitseks. Ehk mäletate, ma rääkisin teile, et maja ümber hiilib öösiti keegi.”
“Jah, te rääkisite kummitusest,” lausus Jane mõtlikult. “Kuid kuuliga ei saa kummitust tappa. Usun, et ka teie olete seda kuulnud.”
“Olen, olen!” Missis Morgan oli üleolev. “Kuid mul on hõbekuul,” lausus ta rahulikult ja ei muianud.
Seersant haaras segaste tunnetega viskiklaasi ja, kuigi oli otsustanud jooki mitte pruukida, lasi viskil hea maitsta. Sellest oli abi. Ta tundis peagi, kuidas kõikuma löönud enesekindlus taas jõudu kogus.
“Teil on väga ilus kodu,” lausus ta viisakalt, “kuid miks olete akendest avaneva kauni ookeanivaate paksude kardinatega varjanud? Kui lükkaksite need eest, tulvaks loojangusära tuppa ning siin muutuks valgemaks ja veelgi hubasemaks.”
“Ja ma sureksin valust! Kas teate, milline tunne see on, kui sulle pussnuga rindu surutakse ja seda siis aeglaselt ringi pööratakse?” Naine rüüpas viskit ja vaatas kummalise pilguga seersandi poole. “Mulle on see tunne tuttav, nii et jäägu aknad parem suletuks.”
Pärast pikana tundunud vaikust lausus ta käheda häälega rohkem nagu iseendale: “Meie jaht läks ookeanile alati päikeseloojangul – sillerdav veeväli, päikesesära kristallpokaalidel, mahedad džässi helid… elegantsed musta riietunud mehed… häältekõmin…” Naine lõi käega, nagu tahaks minevikumälestusi eemale peletada. “Olgu, ma joon veel ühe dringi! Kas valan ka teile?”
“Ei, tänan! Tunnen end niigi suurepäraselt,” vastas Jane. Tal tuli valvas olla, missis Morgan oli tõesti veidrik, nagu rää giti.
Naine täitis klaasi, lükkas hooletu liigutusega rannakingad jalast ja istus Jane’i vastu, tõstes oma kaunikujulised päevitunud sääred mõnusalt diivanile.
“Rääkige nüüd, miks te tulite. Te ei võtnud ju ometi seda igavat teekonda põhjuseta ette. Ja ärge öelge, et tulite Jimmy pärast.”
“Ei, seda mitte! Te palusite mul homme hommikul läbi astuda, kuid mulle meenus, et ma ei ole homme vaba, niisiis otsustasin veel täna teid külastada,” valetas Jane. “Arvasin, et teil on midagi südamel.”
“Jah, õigus küll! Ma tahan teilt väikest teenet paluda, kuid see peab jääma ainult meie kahe vahele. Kas lubate?”
Jane oli hämmastunud. “Ainult meie vahele? Te mõtlete, et ma ei tohi seda leitnant Brace’ile rääkida?”
“Ei talle ega ka mitte ühelegi teisele hingelisele,” kinnitas missis Morgan dramaatiliselt. “Kas lubate?”
“Luban.” Jane oli põnevil ja tundis naisele nii omast naeruväärset uudishimu endas pead tõstmas.
Missis Morgan haaras portsigarist sigareti ja, tõusnud diivanilt, hakkas paljajalu mööda tuba edasi-tagasi kõndima.
“Mulle tundub, et ma ei tule seekord enam ise toime, vaid vajan kellegi asjatundlikku abi.” Naine kõhkles hetke. “Palun ärge solvuge, kui ütlen, et ma ei hinda politseid just eriti kõrgelt. Seekord on asi keerulisem kui kassi puu otsast alla toomine.”
Missis Morgan tegi pausi ja uuris teraselt Jane’i nägu, kuid seersandi näos ei liikunud ükski lihas, ta jäi ükskõikseks ning ta pilk oli endiselt sõbralik ja soe. Kas aga mitte liiga sõbralik?
Naine seisatas põhjapoolse akna all ja vaatas mõne minuti mõtlikult kerges tuules õõtsuvaid puulatvu, pöördus siis seersandi poole ja lausus otsustavalt: “Ma vajan eradetektiivi abi.”
“Aga…”
“Jätke,” katkestas missis Morgan järsult seersandi arvatava vastuväite.
“Olen veendunud, et olete oma tööülesannete täitmisel kohtunud nii mõnegi eravõmmiga. Kas teate ehk mõnda, kes on terava mõistusega, kes on aus ja kes ei esita palju asjatuid küsimusi? Kas teate mõnda sellist?” Missis Morgan vaatas pingsalt seersandi poole.
“Jah, arvan, et tean, aga…”
“Ei mingit “aga”! Palun öelge mulle mehe nimi. Loodan, et ta on mees!”
Jane kõhkles, kuid lausus pärast hetkelist kahevahel olekut. “Ta on mees ja ta nimi on Frank Steel.”
Missis Morgan silmitses seersanti ja muigas. “Mulle tundub, et mister Frank Steelil on muidki häid omadusi kui terav mõistus, on ju nii, noor daam?”
Seersant tundis, kuidas ta põsed tõmbusid punaseks, ja see vihastas teda. “Küllap näete varsti ise ta häid omadusi, muidugi juhul, kui suudate temaga kokkuleppele jõuda – mister Frank Steel on väga valiv,” lausus Jane pahaselt.
“Tore! See meeldib mulle!” naeris missis Morgan kähedalt.
3
“Üks šoti viski jää ja vähese soodaveega!” nõudis tuttav reibas hääl. Ralf vaatas hääle suunas ja veendunud, et ta ei eksi – baaritoolil istus tõesti Frank Steel – tõmbus ta nägu naerule.
“Tere, vanapoiss! Mis tuuled sind siia tõid,” hüüatas ta rõõmsa üllatusega. “Ilmselt oled puhkusel, kui jood viskit, mitte allikavett,” lausus ta muiates ja jooki sõbra ette asetades lisas teeseldud murelikkusega: “Ega sa pahandusi kaasa too, meil on siiani väga rahulik ja meeldiv suvi olnud?”
Frank rüüpas viskit. Jook mõjus pärast pikka väsitavat autosõitu suvekuumuses värskendavalt ja ta enesetunne paranes iga hetkega. Ta ei tahtnud mingil juhul siin valitsevat rahu rikkuda. Niisiis ütles ta veendunult: “Ei mingeid pahandusi! Võin öelda, et olen ainult läbisõidul. Tulin missis Morgani kutsel, kes vajab asjatundlikku nõuannet, nagu ta ütles, ja kes tahab mulle oma villas midagi näidata. Arvan, et lahkun juba homme, kuigi vedeleksin mee leldi paar päeva rannaliival. Kahjuks ei ole elu New Yorgis nii rahulik kui siin ja mind vajatakse seal.”
“Missis Morgan! Kas ta helistas sulle?” Ralfi nägu reetis rahutust. “Kui mängus on missis Morgan, siis pole midagi head loota! Selle naise ümber toimub pidevalt kummalisi asju ja ma arvan, et ta pole põrmugi süütu kannataja.”
Frank vilistas vaikselt. “Mulle jäi mulje, et vanadaamil on testamendi koostamisel probleeme. Mis võiks nii vana naist vaevata?” Frank oli hämmeldunud.
“Oota vaid! Kui näed teda, ei arva sa enam, et tegemist on vana väärika daamiga.”