Vabariigi sünnimärgid. Kalle Muuli

asi nii ei lähe. Saade vajub ära. Mis te, Valk, arvate, kui teeks kohe pärast vaheaega Rahvarinde ära? Kas te toetate mind, kui ma Rahvarinde loomise ettepanekuga välja tulen? Lepin saatejuhtidega kokku, et nad mulle esimesena sõna annaksid, ja selle järel suunan jutujärje kohe teile.”

      Rahvarinne?! Selles nimes oli ahvatlust. Rahvarinne Karl Vaino vastu. Rahvarinne kompartei ainuvõimu vastu. Valk ei mõelnud kaua. Ta oli nõus ja Savisaar tõttas saatejuhte otsima.

      Aknad pärani valla

      Pärast vaheaega andiski Hagi Šein kohe sõna Savisaarele. Lause, mis kuulutas peatset poliitilist tormi, kõlas nii: „Minu arvates on praegu ikkagi üks põhimine küsimus, millest tuleb lähtuda ja mis tuleb üles tõsta – see on Rahvarinde loomise küsimus.”

      Savisaar ütles seda rahulikult, justkui jutu jätkuks, ilma bravuuri ja aplombita, nagu tuletaks veel kord meelde kõigile niigi päevselget tõsiasja. Aga vaatajatele mõjus see lause nii, nagu oleks läppunud vangikongis kõik aknad ja uksed korraga pärani valla löödud.

      Rahvarinde ülesannetena nimetas Savisaar rahvaarutelude korraldamist, seaduseelnõude ettevalmistamist, saadikukandidaatide esitamist ja valimiskampaaniate läbiviimist. „Rahvarindel peab olema oma poliitiline nägu, oma autoriteet, iseseisvad otsused,” rõhutas Savisaar ja pöördus Heinz Valgu poole: „Mis te, Valk, arvate, kas loovharitlased toetavad sellist algatust?”

      „Mõte on väga ilus,” kiitis Valk, nagu varem kokku lepitud. „See, mis praegu toimub, on täiesti ilmne vastutöötamine rahvale. Seetõttu ettepanek luua Rahvarinne, mis mobiliseeriks kõik meie jõud, on niisugune, millele võib ainult aplodeerida.”

      Edasi räägiti tükk aega loomeliitude pleenumist ja EKP vanameelsest juhtkonnast, kuni kolmas vandeseltslane, saatejuht Hagi Šein teema lõpetuseks demonstratiivselt käe tõstis ja kuulutas: „Kodanikuna tõstan käe Savisaare ettepaneku poolt ja toetan ka Heinz Valku.”

      Teised stuudiokülalised ei osanud Savisaare ettepanekule kuidagi reageerida. Mõte oli liiga uus ja ootamatu. Ainult tudengite esindaja Kalev Vilgats kinnitas varmalt, et üliõpilaskond kindlasti toetab Rahvarinde loomist.

      Vahetult enne saate lõppu suutis Savisaar taas sõnajärje haarata ja Rahvarinde idee juurde tagasi tulla.

      „Ma tahtsin teha ühe ettepaneku,” lausus ta. „Et need tänasest saatest osavõtjad, nii esimesest kui teisest stuudiost, kes tundsid, et Rahvarinde loomise idee on neile südamelähedane ja kes tulevad sellega kaasa, jääksid siia ega läheks laiali enne, kui me oleme moodustanud initsiatiivgrupi Rahvarinde loomiseks.”

      Sellega oli saade lõppenud. Ainult Šein jõudis enne lõputiitreid teatada oma nõustumisest. Teised ei reageerinud Savisaare üleskutsele kuidagi ja vaatajad jäid terveks ööks teadmatusse, mis edasi sai: kas Rahvarinde initsiatiivgrupi moodustamisest üldse tuli midagi välja või mitte.

      Südaöö seitsmendal korrusel

      Pärast saate lõppu kadus mõni külaline vaikselt ära, teiste seas ka akadeemik Endel Lippmaa. Paar väljastpoolt Tallinna saabunud inimest kiirustas viimasele bussile. Minema pidid ka tartlased, kes olid koos saatejuht Rein Järlikuga tulnud pealinna Tartu telestuudio bussiga ja ei suutnud bussijuhti veenda üle südaöö ootama.

      Ülejäänud seltskond kogunes telemaja seitsmenda korruse koosolekutesaali, kuhu toodi ka kohvi. Üksmeelselt leiti, et vastastele ei tohi jätta aega enese kogumiseks ja rahvarinde asutamise soov tuleb juba hommikul viia valgesse majja otse Karl Vainole ja Indrek Toomele.

      Kui taotluse sisu oli läbi arutatud, läks Savisaar kõrvaltuppa – samal korrusel olid ka ETV juhtkonna ja sekretäride tööruumid – ning toksis kirjutusmasinal valmis deklaratsiooni ettepanekuga luua poliitiline massiorganisatsioon „Rahvarinne perestroika toetuseks”.

      Heinz Valk vahtis sedaaegu seitsmenda korruse aknast öist pealinna. Määrdunud aprillilumega poolpime linn jättis armetu ja lootusetult laostunud mulje. Tänavail polnud mingeid elumärke. Ei ühtki inimest, ei ühtki autot, isegi mitte ühtki hulkuvat kassi. Elutu linn mõjus ängistavalt. Kas eesti rahval jätkub nii palju jõudu, et sellest viletsusest veel välja tulla?

      „Heinz, vaata, kas mustad autod on juba ukse ees?” lõõpis seltskond kohvi juues.

      14. aprillil 1988 kell 00.30 kirjutasid Eestimaa Rahvarinde loomise deklaratsioonile alla Mare Keiman, Lembit Kolk, Ott Kool, Merike Marastu, Ustav Oja, Viktor Palm, Vello Saatpalu, Edgar Savisaar, Hagi Šein, Jaak Tamm, Madis Tammik, Renate Timak, Feliks Undusk, Heinz Valk ja Mare Viljarand.8 Läbi aegade on see nimekiri alanud Rein Järliku nimega. Tegelikult oli Järlik deklaratsiooni valmimise ajal juba teel koju Tartusse. Järgmisel hommikul helistas Šein talle ja küsis, kas lisada ülekutsele ka tema nimi. Järlik oli päri ja nii ta nimekirja sattuski. Täiesti õigustatult muidugi.

      Kuna Eesti NSVs polnud ühtki ametlikku, liiati veel poliitilist organisatsiooni võimalik asutada kompartei loata, siis rõhutati deklaratsioonis korduvalt, et Rahvarinne luuakse perestroika toetuseks. Ka saates esinedes oli Savisaar rõhutanud, et Rahvarinne peab olema poliitiline massiorganisatsioon, mis tegutseb kompartei juures ja kompartei juhtimisel Samuti oli deklaratsioonis selge sõnaga kirjas: Rahvarinne juhindub kõiges NLKP strateegilisest põhiliinist ja Rahvarinde loomise eesmärk on realiseerida aktiivselt NLKP keskkomitee kurssi.

      Boris Kummi haual

      Nagu öösel kokku lepitud, viis Hagi Šein 14. aprilli hommikul Rahvarinde initsiatiivgrupi deklaratsiooni Lenini puiesteele (praegu Rävala pst) valgesse majja ja Kadriorgu ülemnõukogu presiidiumile. Viktor Palm käis tähtsat dokumenti omal algatusel veel eraldi ideoloogiasekretär Indrek Toomele tutvustamas.

      Savisaar helistas samal ajal loomeliitude pleenumi korraldajale Jaak Allikule ja kutsus ta Metsakalmistule kohtuma.

      Allik polnud Savisaart Toompeale loomeliitude pleenumile kutsunud. Põhjus oli lihtne: Savisaar polnud ühegi loomingulise liidu liige.

      See meenus Allikule kohe, kui ta Rahvarindest kuulis. Alliku arvates ärgitas just loomeliitude edu ja pleenumist kõrvalejäämine Savisaart Rahvarinde ideega lagedale tulema.

      14. aprillil 1988, kaks nädalat pärast pleenumit ja päev pärast Rahvarinde loomise üleskutset kõndisid Savisaar ja Allik kahekesi koos neli tundi Metsakalmistul haudade vahel. Allik näitas Savisaarele, kus on Nikolai Karotamme ja kus Boris Kummi haud9.

      Mõistagi ei räägitud ainuüksi surnutest, vaid eelkõige ikka Rahvarindest ja loomeliitude pleenumist. Alliku mäletamist mööda sündis Rahvarinde tugirühmade idee just sellesama jalutuskäigu ajal surnuaial.

      Vestluse lõpuks pakkus Savisaar Allikule Rahvarinde orgosakonna juhataja kohta. Ettepaneku mõte oli teha Allikust suure juhi parem käsi ja tähtsuselt teine mees.

      See oli Savisaare katse allutada loomeliitude kultuurinõukogu Rahvarindele, mille majandusprogrammiks pidi saama IME ja poliitiliseks programmiks loomeliitude pleenumi otsused.

      Aga Allik lükkas pakkumise tagasi. Savisaar solvus seepeale nii rängalt, et mehest, kelle ta oli äsja valmis võtma oma lähimaks võitluskaaslaseks, sai nüüd pikkadeks aastateks tema verivaenlane. Kannapööre oli täielik ja lõplik. Kes ei ole meiega, on meie vastu. Kas must või valge, pooltoone pole. Savisaar ja Allik mahtusid taas ühe ja sama laua taha ära alles seitse aastat hiljem, kevadel 1995, kui neist said Tiit Vähi teise valitsuse ministrid.