voogasid Võidu väljakul (praegu Vabaduse väljak) taas punalipud. Nagu 1940. aastal, nii oli nüüdki samasse paika kokku aetud tuhandeid töölisi, kes pidid avaldama toetust komparteile ja protestima USA sekkumise vastu ENSV siseasjadesse. Hiiglaslikel punaloosungitel nõuti: „Käed eemale Nõukogude Eestist!”, „Teha lõpp sekkumisele meie siseasjadesse!” „Elagu NSV Liidu rahvaste sõprus!”.
Selleks et jätta muljet, justkui oleks tegu omaalgatusliku meeleavaldusega, kõneldi autokastist. Esimesena viibutas imperialistide poole rusikat Tallinna täitevkomitee esimees Harri Lumi. Ametlikult oligi miitingu korraldajaks Tallinna linnavalitsus. Kompartei juht Karl Vaino tahtis varju jääda. Lumi järel tõusid autokasti ENSVd kiitma ja USA senaatoreid manama Eestimaa parimad pojad: olümpiavõitja Jaan Talts, Kunstnike Liidu esimees Enn Põldroos, Tallinna aukodanik Ludvig Vammus jt. Kompartei juhtidest olid kohal Indrek Toome, Ain Soidla ja Enn-Arno Sillari, kuid nemad oma suud määrima ei hakanud.
Kümned lugupeetud kultuuritegelased olid Sirbis ja Vasaras avaldanud üleskutse, milles manitsesid rahvast 24. veebruaril koju jääma. Vanameelseid ei tohi ärritada! Ka Tartu ülikooli õppejõud eesotsas Marju Lauristiniga kutsusid Edasis „mõlemaid pooli” üles vaoshoitusele.
Tartu rahu ja Eesti vabariigi aastapäeva avaliku tähistamise korraldajaid, rühmituse MRP-AEG liikmeid kujutati ajakirjanduses seejuures ekstremistidena ja eesti rahva vaenlastena, kelle tegevus ohustab perestroikat. Eriti innukalt kuulutas seda muidu uuendusmeelne ajaleht Edasi. Peatoimetaja Mart Kadastik selgitas KGBst saadud materjale kasutades kolmes lehenumbris ilmunud artiklisarjas „Kättpidi suures poliitikas” ka ise pikalt ja põhjalikult, miks ta ei toeta Lagle Parekit ja stalinismiohvrite monumendi rajamist.6
Kõige selgemalt esitas KGB propagandasõnumi Edasis siiski endine EKP keskkomitee instruktor ja NSV Liidu Rootsi suursaatkonna töötaja Vello Pohla, kes 18. veebruaril 1988 kirjutas: „Ühel pool on valimisblokk, kuhu kuuluvad MRP-AEG ja sõltumuslased; 32 USA senaatorit; tagurlased, kes on perestroika vastu. Nende vaatepunkt on nii või teisiti stalinism ja stagnatsioon. Nad ootavad meid kogunemisele. Teisel pool on peremees, kes seisab perestroika eest ja tahab hoida oma maad ning rahvast. Ta ei lähe kogunemisele.”
Kõigest hoolimata kogunes 24. veebruari õhtul Tallinnas Tammsaare parki Eesti vabariigi 70. sünnipäeva tähistama ikkagi tuhandeid inimesi. KGB kaamerad filmisid Viru hotelli katuselt inimsumma, mida valgustasid ETV võttegrupi kaamerad. Populaarne saatejuht Mati Talvik tegi valge maja tellimusel oma elu kõige armetuma etteaste, agiteerides rahvast laiali minema.
Tartus meeleavaldajaid laiali ajanud miilitsapataljoni võitlejad ootasid nüüd Viru väljaku ääres tuletõrjemaja suletud uste taga ründamiskorraldust, aga seda ei tulnud. Korda valvama saadetud sajad rahvamalevlased toppisid oma käesidemed taskusse ja tegid näo, nagu oleksid nad juhuslikud möödakäijad.
See oli õhtu, kus inimesed vabanesid aastakümnetepikkusest hirmust. Pinge oli õhus, ohtu tajusid paljud, aga hirm oli järsku kadunud. Oli lihtsalt tunne, et siin me seisame ja teisiti ei saa – tulgu mis tuleb.
Viis päeva hiljem, 29. veebruaril 1988 kirjutasid kompartei keskkomitee osakonnajuhatajad Karl Vainole aruande, milles raporteerisid:
* Tallinna linnakomitee korraldas 24. veebruaril 7000 osavõtjaga massimiitingu, mis võimaldas väljendada töötajate meeleolusid.
* Ekstremistid kogunesid Tammsaare monumendi juurde. Kella 19.00ks kogunes umbes 1000 inimest, kellest paljud olid juhuslikud möödujad.
* Negatiivsete ilmingute ärahoidmiseks saadeti kohale 1900 aktiivi ja rahvamaleva liiget.
* Umbes 400-liikmeline noortejõuk segas konstruktiivse arutelu tekitamist Tammsaare monumendi juures. Kamp liikus mälestusmärgi juurest Raekoja platsile ja sealt edasi Hirveparki.
Nina Andrejeva põhimõtted
13. märtsil 1988, kui Gorbatšov oli parajasti välisvisiidil, ilmus üleliidulises ajalehes Sovetskaja Rossija artikkel „Ma ei saa loobuda põhimõtetest”. Selles räägiti klassivõitluse pidevast teravnemisest ja nõuti ei vähemat ega rohkemat kui perestroika ja avalikustamise sisulist lõpetamist.
Artikli avaldasid ka paljud teised üleliidulised ajalehed. Selle autoriks oli aga avalikkusele täiesti tundmatu inimene, Leningradi tehnoloogiainstituudi dotsent Nina Andrejeva. Hiljem selgus, et kirjutise ristiisaks oli tegelikult Jegor Ligatšov, Gorbatšovi järel teine mees komparteis.
Kogu maa tardus hirmust. Kõik nõukogude haritlased said suurepäraselt aru, et sellised artiklid ei ilmu juhuslikult, tundmatu dotsendi vaimusähvatusena. Seni avalikustamistuhinas üha uljamaid paljastusi ilmutanud keskajalehed hakkasid ühtäkki edastama ainult üht ja sama halli ametlikku informatsiooni.
Gorbatšovile kui perestroika algatajale ja absoluutse võimuga riigijuhile oli seatud proovikivi otse Kremlist, tema enda õukonnast. Rahvas ootas nüüd hinge kinni pidades riigi esimese mehe reaktsiooni. Seda aga ei tulnud ega tulnud. Alles 5. aprillil ilmus Pravdas ja paljudes teistes lehtedes Gorbatšovi vastus – NLKP KK poliitbüroo liikme Aleksandr Jakovlevi artikkel perestroika kaitseks.7
Need pikad nädalad, mis lahutasid Jakovlevi Andrejevast, näitasid selgelt, et võimuladvikus on tõsine vastasseis ja perestroika jätkumisel pole mingeid garantiisid. Vanameelsete võidu korral võib sula üleöö lõppeda ja maad tabab taas repressioonide laine. Eestis aga näis vanameelsete võim veel nii kindel olevat, et Karl Vaino keelas isegi Gorbatšovi lähima mõttekaaslase Aleksandr Jakovlevi artikli avaldamise ajakirjas Eesti Kommunist.
„Tulgu või surm”
Vedru oli taas kokku surutud – see lausa raksus pingest, kuni vallandus 1. -2. aprillil Toompeal toimunud loomeliitude pleenumil. Kahe päeva jooksul ütlesid kultuuriinimesed seal välja peaaegu kõik, mis neil poole sajandi jooksul ütlemata oli jäänud. Viimsedki tabuteemad võeti üles. Ja seda tehti otse ülemnõukogu kõnepuldist, justkui oleks taas koos tõeline rahvaesindus. Lenini kipspea taustal, ühel pool ENSV ja teisel NSV Liidu vapp, nõuti ka Karl Vaino ja Bruno Sauli väljavahetamist.
Kui KGB-l oli seni õnnestunud tembeldada vabadusvõitlejaid ajakirjanduses kriminaalideks, katlakütjateks, ekstremistideks ja pederastideks, siis pleenumil kõlas hääl, mida ei saanud enam naeruvääristada ja eirata. Loomeliitude pleenumi idee pärines Noorsooteatri juhilt Kalju Komissarovilt, kes esitas selle 1987. aasta sügisel Teatriliidu kongressil. Pleenumi korraldamise hingeks ja eestvedajaks oli liidu aseesimees Jaak Allik.
Loomeliidud olid auväärsed kogud nii rahva kui ka riigivõimu silmis. Nende juhid olid teenekad kunstnikud, kelle oli ametisse määranud kompartei. Pleenumit juhtis ENSV rahvakunstnik Mikk Mikiver, kelle oli EKP keskkomitee büroo eesotsas Karl Vaino endaga Teatriliidu juhiks kinnitanud kõigest paar kuud tagasi. Saal oli haudvaikne, kui Mikiver pleenumi teise päeva õhtul kõnepuldist oma kareda häälega kähistas: „Mina ei saa ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid – nende eest kuhugi ära ei jookse. Nii tunnete kindlasti teiegi. Siia me kuulume. Tulgu või surm.”
Vaino ja Saul ei tulnud seda kuulama. Partei ja valitsuse toolid olid tühjad. EKP peamajast oli kohal ainult ideoloogiasekretär Indrek Toome koos kahe osakonnajuhatajaga. Toome pidas ka ettekande. Pleenumi ametlik päevakord oli ju ikkagi „Vabariigi loominguliste liitude osast NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja ettevalmistamisel XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks.”
4. aprillil kirjutas EKP keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Tiit Koldits Vainole aruande. See punase templiga dokument oli miskipärast nii salajane, et tuli pärast läbilugemist kohe tagastada EKP keskkomitee salastamissektorile. Koldits oli ise koos Toomega aidanud pleenumit ette valmistada. Nüüd teatas ta Vainole: „Terve pleenumi vältel oli tunda täielikku toetust NLKP kursile, perestroikale, demokratiseerimisele ja glasnostile. Ainult mõne üksiku inimese esinemised juhtisid tähelepanu kõrvale pleenumi põhiprobleemidelt.”
Mõni päev hiljem ilmusid loomeliitude pleenumi sõnavõtud ja otsused koos Vaino ja Sauli tagandamisnõudega lõpuks ka EKP enda kontrolli all olevates ajalehtedes.