Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi „Ei ole üksi ükski maa”. Kultuurilehe Sirp ja Vasar naljakuu karikatuurivõistluse võitis Priit Pärna „Sitta kah!”, millel töömees viskab põllule väetiseks Eesti-kujulise sõnnikuläraka.
Selleks et kõvemat häält teha, moodustasid loomeliidud noorte arhitektide eestvedamisel ühise kultuurinõukogu2, mille esimeseks eesistujaks valiti arhitekt Ignar Fjuk.
Ametlikult oli selle kogu ülesanne osaleda eesti rahvuskultuuri arengu üldkontseptsiooni kujundamises, selle „internatsionaalsete sidemete korraldamises ja ühiste seisukohtade väljatöötamises ENSV ühiskondliku ja kultuurielu sõlmküsimustes”. Tegelikult sai kultuurinõukogust ja selle iganädalasest saatetunnist Eesti Raadios peagi üks kõige olulisemaid rahva iseolemise ja ellujäämise probleemide kergitajaid ja avalikustajaid.
Savisaar, Edgar Savisaar
Rahvarinde sünnini ja laulva revolutsioonini viinud sündmustes mängisid kandvaid rolle 60. aastate komsomoliveteranid, loomeliitude kultuurinõukogu ja kergetööstusministeeriumi konsultatsioonibüroo Mainor.
Rahvarinde sünd just Mainoris polnud sugugi juhus. See oli tol ajal üks väheseid kohti, kus niisugune asi üldse võimalik oli. Mainorisse oli ajapikku kogunenud suur hulk andekaid ja haritud uuendusmeelseid inimesi. Nende käsutuses oli palju raha ja nad nautisid tollastes oludes ainulaadset otsustusvabadust.
Kergetööstus andis 1980. aastate keskel vähemalt viiendiku ENSV tööstustoodangust. Ministeerium nihutas sellest tohutust rahahunnikust väikese osa Mainorisse, kust see liikus siis edasi juba Rahvarinde juhtide käsutusse.
Kergetööstusministeerium ei saanud Savisaarelt tellida lepingulist tööd „Rahvarinde asutamine”, aga paljude inimeste ainsaks tegevuseks Mainoris oli sellegipoolest IME kontseptsiooni väljatöötamine ja Rahvarinde juhtimine.
Rahvarinde juht Edgar Savisaar võis selleks kasutada enam-vähem kõiki Mainori võimalusi ja vahendeid. Mõistagi ei saanud see sündida ilma minister Jüri Krafti kaudse ja Mainori peadirektori Ülo Pärnitsa otsese toetuseta.
Kummalisel kombel polnud Savisaar ei Mainoris ega üheski teises Rahvarinde kujunemist oluliselt mõjutanud seltskonnas päris omainimene ja võib-olla just seetõttu ta Rahvarinde juhiks saigi.
Enne kui ta 1985. aastal ENSV plaanikomitee osakonnajuhatajana tööle asus, oli Savisaar kuus aastat töötanud Tallinna Mererajooni RSN TK plaanikomitee esimehena. Seal tutvus ta ka Mainori juhi Ülo Pärnitsaga, oma hilisema, Rahvarinde-aegse ülemusega. Mainori peakontor asus Mererajoonis ja rajooni plaanikomiteega tuli iga ettevõtte juhil aeg-ajalt asju ajada.
Aga erinevalt Pärnitsast polnud Savisaar majandusmees, vaid humanitaar. Mainorisse koondunud uuendusmeelsetest tehnokraatidest eristas teda just majandushariduse ja TPI kogemuse puudumine.
Teisalt oli ta eemale jäänud ka TRÜ komsomolikomiteest. Savisaar läks Tartu ülikooli kaugõppeosakonda ajalugu õppima 1969. aastal, pärast Nõukogude tankide sissetungi Prahasse. Kuuekümnendate kuld oli selleks ajaks juba tuhmunud, pealegi oli tal oma eheda proletaarse päritolu ja paduvasakpoolsete vaadetega teistsugune taust kui TRÜ komsomolijuhtidel.
TRÜ komsomolikomiteesse oli koondunud ühiskonna kerkiv koorekiht, kas haritlaste võsukesed või muidu parematest peredest noored, kuid Savisaar oli pärit vähese haridusega puruvaesest maaperest. Tema vanemad olid mõlemad teise grupi invaliidid ja rahapuuduse tõttu pidi Edgar pärast Vastse-Kuuste 8-klassilise kooli lõpetamist juba 16-aastasena tööle minema.
Seetõttu ei saanud ta keskkoolidiplomit mõnest rikaste ja ilusate eliitkoolist, vaid hoopis Tartu kaugõppekeskkoolist. Selleks et ennast koolipoisina kuidagi ära elatada, töötas ta samal ajal Toomemäel Tartu kliinilise haigla pesulaos.
Tööl pidi Savisaar käima ka ülikooliõpingute ajal, ainult et ametikohad olid nüüd peenemad. Juba alates 1968. aasta kevadest oli ta olnud vabatahtlikuna „Komsomoliprožektori” linnastaabi liige ja 1969. aasta suvel vormistas ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär Jaak Kaarma ta tööle linna komsomolikomitee organiseerimisosakonna instruktorina. Aasta hiljem sai Savisaarest ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi arhivaar. Selles ametis teenis ta leiba kuni ülikooli lõpetamiseni 1973. aastal.
Töötanud sundaja Ahja keskkoolis ajalooõpetajana ja proovinud õnne komsomoli keskkomitees õpilasmaleva komandöri asetäitjana, astus Savisaar lõpuks aspirantuuri. 1981. aastal kaitses ta Moskvas kandidaaditöö ja sai filosoofiakandidaadi kraadi.
Inimkonna globaalne tervis
Edgar Savisaare tulevane abikaasa Vilja Laanaru lõpetas Tartu ülikooli 1986. aasta kevadel psühholoogina. Ta suunati tööle nooremteaduriks Tallinna südamekeskusesse, mida juhtis doktor Toomas Sulling. Seal pidi ta palatist palatisse käima ja infarktist toibuvaid mehi lohutama. Peenemalt öeldes infarktihaigete ravi psühholoogilisi aspekte uurima.
Laanaru oli nii keskkoolis kui ka ülikoolis hea õpilane olnud. Ta mõtles nüüdki rohkem edasiõppimisele kui pere loomisele ja laste sünnitamisele. Sügisel astus ta aspirantuuri ja jõudiski filosoofialoengutele, mida pidi lugema Lembit Valt, aga saatuse või juhuse tahtel tegi seda hoopis Valdi õpilane, aasta varem ENSV plaanikomitee osakonnajuhatajaks saanud 36-aastane edasipüüdlik kommunist Edgar Savisaar.
„Esimesel loengul uurisin Savisaart pikalt ja põhjalikult,” on Laanaru hiljem meenutanud. „Nii pikalt ja põhjalikult, et isegi tema seda märkas. Kuigi ma püüdsin loomulikult uudishimulikke pilke peita. Ma olin temast lihtsalt kuulnud, ei enamat. Et on keegi Edgar Savisaar, õpetab aspirantidele filosoofiat. Täielik oma ala fänn. Või nagu siis öeldi – fanaatik. Hea jutumees, tohutult lugenud. Pööraselt kangekaelne inimene, keda noored tudengineiud sugugi ükskõikseks ei jäta. See oli kõik, mis ma tast siis teadsin, õigemini teistelt kuulnud olin. Ise piidlesin ja tegin oma järeldusi: räägib kiiresti, loobib argumente, oskab oma seisukohti veenvalt kaitsta ja põhjendada. Vaidlustes kellelegi järele ei taha anda, ka mittepõhimõttelistes küsimustes – see näitab jonnakust ja kangekaelsust.”
Laanaru oli oma tulevase abikaasa psühhoanalüüsiga nii ametis, et ei pannud tähelegi, kui Savisaar pakkus aspirantidele referaaditeemaks „Inimkonna globaalne tervis”. Kuna keegi seda teemat ei tahtnud, astus ta Laanaru juurde ja ütles õige tasa: „Inimkonna globaalne tervis.”
„Inimkonna globaalne tervis,” kordas Savisaar veelgi tasemini, justkui kartes, et keegi peale Laanaru võiks teda ka kuulda ja selle teema ära võtta.
Hiljem on Savisaar väitnud, et sellist referaaditeemat ametlikult programmis polnud ja ta pakkus selle loengul välja just nimelt Laanaru jaoks, teades, millisel teemal neiu üritab kandidaadikraadi kaitsta. Oli kuidas oli, igatahes hakkas Laanaru referaati kirjutama ja Savisaarest sai tema juhendaja teel inimkonna globaalse tervise juurde.
Juhendamise juures tuli ette, et vahel jäädi hilja peale ja Savisaar viis siis Laanaru oma autoga koju. Mõlemad elasid Lasnamäel, aga kumbki ei elanud seal üksi. Savisaar oli seaduslikus abielus pereisa, Laanaru elas koos teletaevasse pürgiva Vahur Kersnaga, kellega ta oli koos Antsla keskkoolis käinud.
Inimkonna globaalset tervist oli uuritud ja hiljem koos koju sõidetud juba hulk kordi, kui Savisaar 1987. aasta talvel kummalise lähenemiskatse tegi. Ta ei kutsunud Laanarut teatrisse, kinno, kohvikusse, kontserdile või mõnda teise tavapärasesse kohta. Ei, Savisaar tegi Laanarule ettepaneku hoopis koos Tartu suusamaratonile minna. Kumbki neist polnud suurem asi suusataja, aga järsku oli juba tol ajal silmnähtavalt ebasportlikul õppejõul kange valu koos aspirandiga suusamaraton läbida. Laanarule tundus mõte 63 kilomeetri pikkusest suusasõidust Savisaare seltsis nii veider, et hoolimata juba tärganud suurest sümpaatiast lükkas ta pakkumise tagasi.
Juunipleenumi otsuste valguses
1987. aasta suvi oli jahe ja tormine. Vihma muudkui kallas ja kallas, justkui oleks sügis alanud kohe pärast maipühi.
Selle koleda suve lõpus, 18. augusti hommikul kell kümme kogunes ENSV plaanikomitee nõupidamiste ruumi kaheksa inimest. Napilt paari tunni jooksul sõnastasid nad seal suure osa ideedest, mis peagi said tuntuks IMEna ehk ettepanekuna