polnud just kõige delikaatsem vastus lahkele pakkumisele, aga Savisaart ei paistnud Kama maamehelik sirgjoonelisus häirivat. Rahvarinne vajas ülemnõukogus rahvuslaste hääli ja need tuli kätte saada. Põhiküsimus oli, mida vastu tahetakse. Kui mitte ministriportfelle, siis mida?
Eesti Komiteed huvitas õiguslik järjepidevus – riik tuleb taastada ja seda saavad teha ainult Eesti vabariigi sünnijärgsed kodanikud ning nende järeltulijad, mitte okupandid ja migrandid. See oli kodanike komiteede liikumise lähtekoht. Ja see oli ka põhiline poliitiline veelahe, kõigi Rahvarinde ja Eesti Komitee lahkhelide kibe tuum. Sellest otsusest – kas tegu on uue või taastatud riigiga – sõltusid kõik järgnevad otsused. Sellest sõltus, kes on maa peremees ja kelle sõna siin riigis maksab.
„Kui te mind usaldate…”
Kuigi rahvuslased on läinud ajalukku õigusliku järjepidevuse eestvõitlejatena, oli kodanikkonna järjepidevusele tuginev juriidiline konstruktsioon 1990. aasta kevadel võrdlemisi uus asi veel nende endigi jaoks.
Vabadusvõitlejad olid vangis istunud ja vahel ka surnud vaba Eesti eest. 1988. aasta augustis Pilistveres asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ei nõudnud siis ega isegi veel mitu kuud hiljem Eesti riigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, vaid ikka Eesti väljaastumist NSV Liidust.
Õiguslik järjepidevus sai rahvuslaste lipukirjaks alles 1989. aasta algul, kui vabadusvõitleja Harald Tillemann rääkis Trivimi Vellistele ideest registreerida kõik Eesti kodanikud, kutsuda kokku Rahvuskongress ja taastada riik just kodanike esinduskogu otsusega.
Tillemann seletas asja nii: „Varem või hiljem on Moskva sunnitud Molotovi-Ribbentropi paktist avalikult lahti ütlema ja selle kehtetuks tunnistama. Sellest tuleneb vältimatult, et Stalini poolt Baltimaades 1940 kehtestatud võim oli ebaseaduslik. See võim tuleb niisama vältimatult asendada seadusliku võimuga. Kui me ei lähtuks riigi juriidilisest järjepidevusest, moodustuks Eesti pinnal uus paljurahvuseline riik. See tähendaks, et stalinlik genotsiidipoliitika on saavutanud Eestis lõplikult ja pöördumatult oma eesmärgi.”
Rahvarinde juhtkond ei võtnud seda vaatekohta kunagi omaks. Rahvarinne alustas ENSVle suuremate õiguste taotlemisest, jätkas liidulepingu sõlmimise ettepanekuga ja jõudis lõpuks ka Eesti suveräänsuse ja riikliku iseseisvuse nõudeni, kuid see iseseisev Eesti pidi olema hoopis üks uus riik – mitte esimene ega teine, vaid hoopistükkis kolmas vabariik.
Iseäranis selgelt sõnastas uue riigi idee Rahvarinde liider Edgar Savisaar oma programmilises kõnes „Määrav on rahva tahe”, mille ta pidas 16. septembril 1989 Eesti Raadios. Muu hulgas nimetas ta selles kõnes okupeeritud Eestit riigiks ja asetas ENSV riigiõiguslikult ühele pulgale ennesõjaaegse Eesti vabariigiga.
Savisaar: „Läbi aegade on Eesti riik olnud mitmetes erinevates vormides. Oli esimene vabariik, mis sündis 1918. aastal omavalitsusorganite riigiks muutmise läbi, oli teine vabariik, mis tekkis kahest üksteisele järgnenud okupatsioonist. Nüüd oleme jõudmas kolmanda Eesti vabariigi väljakuulutamise lävele. /-/
Teine vabariik sündis võõrvägede okupatsiooni ja demokraatia hävitamise tingimustes. /-/ Ometigi ei saa 40-aastast perioodi käsitelda kui eesti rahva riigitut olekut. /-/. Kahtlemata saab kolmandas Eesti vabariigis olema sugemeid nii meie riikluse esimesest kui ka teisest perioodist. Me võtame üle suure osa nendest demokraatlikest traditsioonidest, mis olid omased esimesele Eesti vabariigile; võtame üle selle majandusliku ja intellektuaalse potentsiaali, mis sündis teises vabariigis, ning loome nende ühendusest uue riigi. Võib-olla see, mis sünnib, on Eesti vabariik, aga see Eesti vabariik ei jätka sealt, kus jäi pooleli 1940. aastal, vaid ta on uus riik uutes oludes ja uute ideaalidega.”
Selles kõnes vastandas Savisaar end selgelt juba suure hoo sisse saanud kodanike komiteede liikumisele ja õigusliku järjepidevuse ideele, aga nüüd, pool aastat hiljem, nõjatus ta Tallinna botaanikaaia direktori kabinetis seljaga vastu seina ja sõnas vaikselt: „Kui te mind usaldate, luban, et põhiküsimustes hakkan nõu pidama Eesti Kongressi juhtkonnaga. Nii. Ega lähe vastu selle tahtele. Seda ma garanteerin, kui te valite mind.”
Sellega oli põhiprobleem lahendatud. Rahvuslased lubasid toetada Savisaart peaministrihääletusel ja tema lubas teha koostööd Eesti Komiteega. Koosolekuruumi läbis järsk pingelangus, lausa kergendusohe. Tekkis sõbralik ja vaba õhkkond, mida rikkus ainult Vardo Rumesseni hüüatus: „Aga ruumid?”
Esimest korda tuli Eesti Kongress kokku Estonias ja kuna Eesti Komiteel polnud tööruume, siis käis ka selle juhatus muusik Rumesseni eestkostel koos Estonias meeskoori harjutusruumi kõrval asuvas nn Ernesaksa toas. Aga see ei saanud igavesti nii kesta. Eesti Kontserdi direktor oli Rumessenile juba korduvalt vihjanud, et poliitikud peavad muusikatemplist varsti välja kolima.
„Loomulikult peab Eesti Komitee saama töö tegemiseks normaalsed ruumid,” vastas Savisaar.
Nüüd valitses koosolekulaua ümber juba tõeline üksmeel. Järgmiseks lepiti kokku, et „Rüütel jääb edasi” ja kuna tegemist on veel üleminekuperioodiga, siis kasutab valitsus väljendit okupeeritud Eesti vabariik. Seda sõnastust arutati pikalt nagu pisiasju ikka. Kas on õigem öelda Eesti vabariik okupatsioonis või okupeeritud Eesti vabariik? Või on veel mingi parem võimalus rõhutada Eesti okupeeritud seisundit ja Vene vägede kohalolekut?
Kell oli juba kaugelt üle südaöö, kui mustad Volgad eestikomiteelased tagasi linna tõid. Enne lahkumist löödi käed, et kokkulepe vormistatakse ka kirjalikult. Selle projekti koostamine jäi Marju Lauristini ja Sirje Endre hooleks, kes pidid selleks kohtuma nüüd juba alanud päeva õhtul kell viis ajakirja Kultuur ja Elu toimetuses. Endre oli Kultuuri ja Elu peatoimetaja ja kuna Eesti Komiteel polnud tööruume, peeti tema kabinetis sageli ka poliitilisi kohtumisi.
Pole paberit, pole probleemi
28. märtsi õhtul kell viis istus Endre Kultuuri ja Elu toimetuses nagu nõelte peal, aga Lauristini ei tulnud ega tulnud. Endre helistas siia ja sinna, jättes igale poole teateid palvega ühendust võtta. Lõpuks helistas Lauristin tagasi ja ütles, et kokkusaamine jääb ära, sest asjaolud on muutunud.
Endre ehmatas päris ära. Oli juba uue ülemnõukogu esimese istungi eelõhtu. „Allkirjad peavad olema paberil enne, kui Savisaart hääletatakse,” püüdis ta seletada. Lauristin rahustas: „Me leppisime ju eile õhtul kõiges kokku. Praegu ei ole võimalik kohtuda. Küll me jõuame…”
Kloostrimetsa kohtumisest oli möödunud veidi rohkem kui pool ööpäeva. Mis nende nappide tundide vältel juhtus? Millised asjaolud selle aja jooksul muutusid?
Need on Eesti poliitika lähiajaloo ühed kõige salapärasemad küsimused. Ehk oli ootamatu kannapööre lihtsalt tujusööst, Savisaarele iseloomulik lapsik kapriis, millega tema lähemad kaasvõitlejad juba harjunud olid? Nii tähtsas asjas, kus oli kaalul Savisaare enda võimuiha kauaigatsetud triumf, on seda siiski raske uskuda.
Eesti Komitee juhtide meelest oli rahvarindelaste soov Eesti Kongressiga koostööd teha Kloostrimetsa kohtumisel siiras ja tegu polnud ettekavatsetud reetmisega, salakavala topeltmänguga, et valitsuse moodustamiseks vajalikke hääli välja petta. Seepärast kahtlustas mõni neist koguni KGB otsustavat sekkumist. Rahvarinne ja Eesti Kongress olid lõpuks leidnud ühise keele ja valmistusid koos okupante maalt välja kihutama. KGB huvi oli see koostöö nurjata – selge see –, aga kuidas seda teha poole ööpäeva jooksul?
Tegelikult ei juhtunud ilmselt midagi üleloomulikku. Kloostrimetsas oli Savisaarel lihtne anda lubadus umbmääraselt ja üldsõnaliselt Eesti Kongressiga koostööd teha, aga kui ta järgmisel päeval hakkas seda kokkulepet sõnastama ja kirja panema, siis sai ta aru, et tegelikult ei valitse riiki sel juhul ülemnõukogu moodustatud valitsus, vaid hoopis Eesti Komitee juhatus. Ja et peaminister pole sel juhul mitte tema, vaid Eesti Komitee juht Tunne Kelam.
Võimuküsimus oli Savisaarele äärmiselt tähtis. Peaaegu kõik ta programmilised kõned tiirlesid tol ajal võimu ja võimuvõitluse ümber, otsides ja määratledes ka iseseisvusmeelsete jõudude seast vastaseid, kellega võidelda. Eesti Kongressi juhid vastandusid samal ajal pigem nõukogude võimule ja võimuorganitele, kelleks nad paraku