Eesti Komitee poliitikute meelest on see sündmus kõigi Eesti uuema aja poliitiliste reetmiste ema, murdehetk, millest tekkis tänini püsiv rahvuslaste umbusk Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vastu. Võimalik, et Lauristin püüdis Eesti Komitee esindajaid 20. augustil Toompeale kutsudes seda kunagist, temast endast sõltumatut, aga siiski tema teadmisel sündinud kokkuleppe rikkumist kuidagiviisi heaks teha.
„Tagasiteed vist enam pole”
Mantlikrae kõrvuni üles tõstetud, tammusid ühel tuulisel kevadpäeval Estonia teatri ees jalalt jalale kolm Eesti Komitee juhatuse liiget: Kaido Kama, Trivimi Velliste ja Eve Pärnaste. Maa oli lumeta ja ilm kõle. Tunne Kelam, Sirje Endre ja Vardo Rumessen olid juba ühe riigikantseleile kuuluva musta Volgaga ees ära sõitnud, kohe pidi tulema teine.
Nagu Savisaarele kombeks, oli kõik väga salapärane ja konspireeritud. Mindi eraldi autodega ja eri teid mööda. Kuhu sõit läks, ei teadnud täpselt keegi peale autojuhi, aga kuidagi imelik oli hakata temalt pärima.
„Savisaar tahab pärast rääkida” – seda kõikeütlevat kohtumiskutset oli Eesti Komitee juhatuse koosoleku lõpul levitatud küll paberilipikule kirjutatuna, küll sosinal suust suhu. Autosse istudes viskas keegi võllanalja: „Ega meil tagasiteed vist enam pole…”
Oli 1990. aasta 27. märts, rahvusvaheline teatripäev. 18. märtsil oli valitud uus ja viimane ülemnõukogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli just teinud ühe väga suure poliitilise vea ja valimisi boikoteerinud. Selle tulemusel jäid nad omal vabal tahtel kõrvale kohast, kus järgmised kaks ja pool aastat langetati kõige tähtsamaid otsuseid.
ERSP poliitiline rabedus, mis pärast esimesi põhiseaduslikke parlamendivalimisi 1992. aasta sügisel isegi rahvasaadikute üldise kogenematuse taustal silma torkas, oli boikotiotsuse otsene tagajärg. Sel ajal, kui ERSP pidi piirduma üksnes kiibitsemise, kahtlustamise ja kritiseerimisega, said kõik teised poliitilised jõud üle kahe aasta harjutada praktilist parlamenditööd.
Ka 1990. aasta veebruari lõpus valitud esimese Eesti Kongressi juhid olid ülemnõukogu uue koosseisu vajalikkusesse suhtunud pika hambaga. Trivimi Velliste, kongressi valimisi korraldanud Kodanike Peakomitee üks eestvedajaid, oli kutsunud üles isegi ülemnõukogu valimisi ära jätma. Milleks veel ülemnõukogu uuendada, kui Eesti Kongress on kodanike esinduskoguna juba olemas?! Sama meelt oli ka Eesti Komitee tulevane liider Tunne Kelam. Peakomitee tervikuna siiski tunnustas oma avalduses ülemnõukogu ja ei nõudnud valimiste ärajätmist.
Rahvarinde luhtunud plaanid
Ehkki suur hulk rahvuslasi jäi ERSP boikoti tõttu Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemust. Lätis ja Leedus olid Rahvarinded valimistel puhta töö teinud ja parlamendis absoluutse enamuse saavutanud, aga Eestis sai Rahvarinne koos oma liitlastega umbes 40 protsenti mandaatidest.
Rahvarinde juhid olid kavatsenud absoluutse häälteenamuse saavutamise korral kuulutada ülemnõukogu Asutavaks Koguks, mis teeb Rahvarinde taktikepi all uue põhiseaduse ja kuulutab välja uue riigi, kuid nüüd tuli sellest plaanist loobuda. Valimistulemus oli Savisaarele suur pettumus. Ta ei saanud valitsust moodustada omatahtsi, ainult Rahvarinde häältega, vaid pidi otsima teiste rühmituste toetust.
Valik oli üllatavalt väike. Rahvarinde kõrval oli riigikogus veel kolm suuremat poliitilist jõudu. Venelased koondusid saadikurühma „Võrdsete õiguste eest” (27 saadikut) ja kompartei eestimeelsed juhid saadikurühma Sõltumatud Demokraadid (15), kes tegi tihedat koostööd Töökollektiivide Liidu ja Maaliiduga (kokku ca 20). Eesti Kongressi poliitilise joone järgijad olid valdavalt saadikurühmas „Õiguslik järjepidevus” (12).
Rühmade suurus muutus sageli, mõni saadik lahkus ja mõni tuli juurde, samuti võis saadik tol ajal kuuluda korraga ka mitmesse rühma. Seepärast on arvud üksnes umbkaudsed ja kogusummas suuremad, kui oli ülemnõukogus liikmeid.
Interrindesse kuuluvad venelased ei tulnud tol ajal veel Rahvarinde valitsuspartneritena kõne allagi ning kompartei nomenklatuuriga, olgu peale et eestimeelsega, oli Rahvarinne juba enne valimisi koostöö välistanud. Seega tuli tahes-tahtmata panustada Eesti Komiteele.
Ühest küljest oli see kerge, sest nii nagu Rahvarinne vajas valitsuse moodustamiseks Eesti Komitee tuge, oli ka Eesti Komiteel tarvis oma tööks valitsuse tuge. Nii suurt keha, kõigi kodanike esindusorganit ainult õhust ja armastusest kaua töös ei hoia. Rahvarinde juhid kuulusid ka ise Eesti Komiteesse ja said sellest suurepäraselt aru.
Teisalt raskendas koostööd see, et Rahvarinde liidrid oli just Edgar Savisaare vastuseisu tõttu suhtunud kodanike komiteede liikumisse pikka aega tõrjuvalt. Alles viimasel minutil, vahetult enne kella kukkumist, otsustas ka Rahvarinne oma kandidaadid Eesti Kongressi valimistel üles seada.
Selle meelemuutuse põhjustas teadmine, et Rahvarinde piirkondlikud organisatsioonid toetavad kodanike komiteesid pealinna otsustajatest hoolimata. Nii Rahvarinde tugirühmade kui ka kodanike komiteede eestvedajad olid sageli isegi ühed ja samad inimesed, kes ajasid lihtsalt Eesti asja ning ei saanud juhtide rivaalitsemise põhjustest põrmugi aru. Savisaare põikpäine vastuseis kodanike komiteedele ähvardas Rahvarinde lõhki ajada.
Üha suuremaks paisus ka Rahvarinde juhtide (ilmselt alusetu) hirm, et üllatavalt tugevaks poliitiliseks jõuks kerkinud Eesti Kongress võib saavutada ülemnõukogu valimiste edasilükkamise või ärajätmise. Savisaar kartis, et kompartei nomenklatuuri huvi säilitada ülemnõukogu vana koosseis langeb ühte rahvuslaste huvidega ja nad võivad leida ühise keele. Kongressis esindamata Rahvarinne oleks siis tähtsatest otsustest eemale jäänud.
Seepärast tegi Savisaar vahetult enne Eesti Kongressi valimisi kannapöörde, aga kuna kampaania oli ette valmistamata ja kandidaatide ülesseadmisega hilineti, siis polnud tulemus suurem asi. Kongressi valitud 499 saadikust esindas ainult 107 Rahvarinnet. Nii oli Rahvarinne seal ERSP ees küll napilt suurim rühmitus, kuid koostööpartnerite puudumise tõttu jäi ta ikkagi selgesse vähemusse. Komitee ja Rahvarinde koostöö huvides valiti Savisaar siiski Eesti Komitee juhatusse.
Järgmisel pühapäeval pärast ülemnõukogu valimisi, kui tulemused juba teada olid, kutsus Savisaar kaks Eesti Komitee juhti, Tunne Kelami ja Trivimi Velliste konsultatsioonibüroosse Mainor eraviisilisele kohtumisele. Mainor oli Savisaare kunagine töökoht ja Rahvarinde häll. Kuigi Rahvarinde peakorter asus nüüd juba Uue tänava lõpus ühel pööningukorrusel, kasutati jätkuvalt ka Mainori ruume.
Peaministri rolliks valmistuvat Savisaart huvitasid sellel kohtumisel Eesti Komitee ja Rahvarinde koostöövõimalused. Kelamit ja Vellistet huvitas aga eelkõige õigusliku järjepidevuse põhimõtete järgimine riigi taastamisel. Savisaarel polnud selle vastu põhimõtteliselt midagi. Tähtis on see, et Eesti saab vabaks – kas see juhtub õigusliku järjepidevuse teel või kuidagi teisiti, sellel pole suurt vahet, selgitas ta.
„Pätsu maja juba paistab”
„Näe, Pätsu maja juba paistab,” lõõpis Vardo Rumessen, kui president Konstantin Pätsile kuulunud Tallinna botaanikaaia hooned Kloostrimetsa mändide vahelt lõpuks paistma hakkasid.
Välisukse kõrval ja eemal pargis märkasid eestikomiteelaste valvsad pilgud pikka kasvu noormehi, kes seal justkui juhuslikult ringi uitasid. Ühte neist mäletas Sirje Endre Rahvarinde kongressi ajast kui Savisaare ihukaitsjat.
Istuti ümber laua, uksest vasakul Eesti Komitee, paremal Rahvarinne: Marju Lauristin, Peet Kask, Vilja Laanaru, Arvo Junti jt. Laanaru paistis silma sellega, et ta tegi pidevalt märkmeid, kuid ei öelnud kogu kohtumise jooksul ainsatki sõna.
Koosolekut juhatas kabineti peremees, äsja ülemnõukogusse valitud botaanikaaia direktor Andres Tarand. Savisaare tool oli enamjaolt tühi. Ta istus vaid korraks, hüppas siis jälle püsti, helistas kuhugi ning käis edasi-tagasi, sisse ja välja, justkui ootaks ta veel kedagi.
„Mitut kohta te valitsuses tahate?” uurisid Rahvarinde esindajad hakatuseks. Eesti Komitee juhid vaatasid üksteisele kohmetult otsa. Niisugustele asjadele polnud nad mõelnudki. Võim oli kauge ja võõras asi. Räägiti küll riigi taastamisest, aga et kohe valitsema hakata…
„Kui