Moskva korrespondendipunkt jäänuks raamat märksa värvitumaks või üldse sündimata. Ka oleks minu töö Moskvas olnud keerulisem, kui poleks olnud tublide Postimehe-kolleegide abi ja tuge. Eriti tahan tänada välisuudiste toimetajat Rein Kärnerit.
Väga rikastavad on olnud vaidlused ja arutelud hea sõbra Vladimir Juškiniga, kes on üks Eesti parimaid asjatundjaid ses vallas. Kindlasti on oma osa siia raamatusse jätnud ka teemakohased vestlused Kadri Liigiga, kelle ümbersündi kultuuriajakirjanikust välispoliitikaeksperdiks nägin oma silmaga 1993. aasta oktoobrisündmuste aegu Moskvas.
Paljudel kohtumistel ja vestlustel on minu arusaamist Venemaast avardanud George ja Anatoli Shabad, Lilia Ševtsova, Olga Krõštanovskaja, Boriss Nemtsov, Juri Afanasjev, Andrei Piontkovski, Jevgeni Kisseljov, Sergei Karaganov, Vladimir Bukovski, Ljudmila Aleksejeva, Svetlana Sorokina, Irina Jasina, Sergei Kovaljov, Gleb Jakunin, Aleksandr Šaravin, Dmitri Trenin, Andrei Illarionov ja teised.
See raamat jäänuks kindlasti sündimata, kui poleks olnud kõigi minu lähedaste tuge ja toetust.
Eessõna
Nõukogude Liit, mida muu maailm nimetas sageli lihtsalt Venemaaks, ehkki see hõlmas viitteist liiduvabariiki ja sadu rahvaid, oli ideoloogiline riik. Selle ideoloogia – marksismi-leninismi – tähtis dogma oli internatsionalism. Koloniseeritud rahvaste allasurumist enne 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni peeti üheks tsaariaegse feodaalse ja kapitalistliku süsteemi suurimaks patuks, millele enamlased olevat justkui lõpu teinud.
Nüüdis-Venemaa kommunistid, nagu ka Putini-Medvedevi režiimi kapitalistid, toetavad innukalt seisukohta, et kommunistlik impeerium oli revolutsioonieelse Venemaa kuulsusrikka ajaloo teenekas pärija ja seejuures mõistagi imperialistlik. Kui sovetiaegsed kommunistid looritasid oma imperialismi marksistliku internatsionalismiga, siis praegused kommunistid on natsionalistid ja nimetavad asju nende õigete nimedega.
Mõiste internatsionalism on teadagi kahe otsaga: ka impeerium on juba definitsiooni järgi internatsionaalne, sest hõlmab palju rahvaid, neid allutades. Loomulikult otsib ta viisakaid sõnu, et allutamist õigustada, ja tihti usubki neid õigustusi siiralt. Sovetid uskusid, et see, mida nende sõjavägi tegi Balti riikides aastail 1944–1945 ja lausa 1940. aastal, oli vabastamine (viimasel juhul vabastatud vähemasti töölisklass) – ja ometi ei kiitnud nad heaks tsaaride imperialismi. Kummatigi oli ka tsaaridel laienemise ja ülevõimu tähistamiseks väärikaid sõnu: kord väitsid nad end tsiviliseerivat alaarenenud rahvaid, kord kaitsvat õigeusku, küll taganuvat nad rahu, küll rahvusvahelist korda ja traditsioonilisi väärtusi.
Kas Vene ekspansionism on surnud? Kindlasti mitte. Sõda Gruusiaga on üksnes kõige lopsakam näide, ent on ka teistsuguseid, „peenemaid”. Oma jao saab koguni Soome, kellele Venemaa lendas peale ähvardustega õnnetu saatusega laste ja vanainimeste teemal südametu Soome riigi meelevallas (samal ajal elab Venemaal miljoneid lapsi ja eakaid täielikus viletsuses). Vene ekspansionism on tänapäeval märksa sirgjoonelisem kui kommunistide ja isegi tsaaride oma: saavutada Venemaa huvid. Punkt. Venemaal pole ideoloogiat, on ainult huvid.
Ühiskond ei saa toimida väärtusteta. Rohkem kui keegi teine kipuvad just venelased, küll üksi, küll üheskoos, korraldama elu mõtte otsinguid. Need jõuavad nii apokalüptiliste ühiskonnakäsitlusteni kui ka suure kultuuri rõhutamiseni – asjadeni, mida muu maailm Venemaa juures vihkab ja armastab. Miks ei võiks venelased lihtsalt hea alal hoida ja halvast vabaneda? Kas poleks tore elada naabri kõrval, kellel on suured kirjanikud, heliloojad, tantsijad, teadlased ja maletajad, kuid pole sõjalist laienemistungi, slaavi ülemuslikkuse kuulutajaid, õigeusufanaatikuid ja muud säärast?
Ent Venemaal kasutab isegi kuulsusrikas haritlaskond keelt, mis on läänes täiesti võõras. Kui Euroopas on osa inimesi jõudnud poliitilisest korrektsusest väsida, siis enamik venelasi pole sellesse ajajärku ülepea jõudnudki. Aafrika on kõige olemuslikult alaväärse sünonüüm, nn nõrgema või kaunima sugupoole peamine ülesanne on endiselt pakkuda rõõmu „tugevale”. Möödas on küll ametliku antisemitismi aeg, mil juudid ei tohtinud tegutseda riigiteenistuses ja ülikoolides (mis kummaline sarnasus soveti- ja tsaariimpeeriumil), ometi on ohjeldamatu antisemitism rahva seas kaugelt levinum kui Nõukogude ajal, rääkimata vihast Kaukaasia „mustade” vastu, olgu neil Venemaa pass või mitte. Just natsionalism ja ksenofoobia kujundavad praegu Venemaa poliitikaelu peavoolu, isegi kui see toimub tihti bütsantslikul, kaudsel moel.
Ja sellised vaateid ühendab Vladimir Putin, pärusproletaarlane Leningradi uulitsailt, kes annab näo ja hinge hulgale venelastele, keda mõne arvates on enamik, ehkki mina loodan, et tegu on kõigest ajutise näivsarnasusega.
Olla masside näoks tähendab sellises olukorras kahepalgelisust. Moodsa juhina – ja kagebiidina – peab tal olema üsnagi viks läände pööratud pale. Vaatamata oma kontrollitud läänevastastele purtsatustele mõningatel rahvusvahelistel kogunemistel oskab ta päris hästi rääkida lääne liidritele seda, mida need kuulata tahavad (eriti kui viimased on rahul, kui saavad samal moel vastata). Kuid kodus on ta truu oma südamekutsele: ta laseb pööblil rihma lõdvaks lasta. See ongi Putini populaarsuse tegelik allikas (kuhtuv, ma loodan) ja üksiti vältimatu tingimus kuulumaks praeguse Venemaa eliiti. Teine tingimus on palju raha. Selline kombinatsioon kujundab eemaletõukava isiksusetüübi, mis pole kuulnudki neist tingimustest, mida seatakse eliidile toimivates ühiskondades: moraalsed juhiomadused, kaastundlik meel, oskus leevendada pingeid ja innustada rahu.
Ideoloogia all laiemalt võib mõista ka seda miskit, mis hoiab koos maailma demokraatiaid. Inimõiguste austamine on uus ideoloogia, nagu on seda ka keskkonna väärtustamine. See aga pole ideoloogia, mis inspireeriks Medvedevi kava Venemaad moderniseerida. Oligarhiline eliit loodab anda Venemaale modernse vormi ilma demokraatiata, sest sel moel saab ta hoida oma monopoolset võimuhaaret. Lootes matkida kultuuri, millest Venemaal ei teata peaaegu mitte midagi – Hiinat –, tahavad Kremli oligarhid tehnoloogilist moderniseerimist ilma poliitilise konkurentsita. Nad ignoreerivad tõsiasja, et säärast tüüpi moderniseerimine on Euroopas, kuhu Venemaa nende väitel kuulub, täiesti tundmatu.
Puhuti tuletatakse neile siiski meelde, et võitluses materiaalse ellujäämise nimel tahab rahvas vormi kõrval alati ka idealistlikke püüdlusi. Usurpaatorite ainus käepärane vahend, mis jätab pisutki mulje isetust tegevusest või ideoloogiast, on marurahvuslus. Ent kui udu selle mulje ümbert hajub, avastab rahvas, et tema küünilised juhid on ta hüljanud. Siis saab võimaluse Venemaa tõeline eliit, need, kes tunnistavad ausalt oma maa haigusi ning on valmis ja võimelised nendele vastu astuma, need, kellel on erinevalt Anna Politkovskajast ja paljudest teistest olnud õnne ellu jääda. Sestap pole Venemaa tõelised sõbrad välismaal mitte Vladimir Putini nimelise oligarhi ja gaasitoruspetsialisti sõbrad ja äripartnerid. Need, kes ei karda rääkida tõtt ekspansionismist, sellest rahvast mürgitavast narkootikumist – need on venemaalaste tõelised sõbrad, meie liitlased võitluses õiguste ja vabaduste eest, mida naudib lääs, ent millest meie oleme ilma jäetud.
Just sellepärast on ka käesolev raamat aus ja avatud vaade Venemaa keerulisele ajaloole ja tänapäevale. Marko Mihkelson, keda ma pean venemaalaste tõeliseks sõbraks, on suutnud sulandada ühte ajakirjaniku, analüütiku ja poliitiku kogemuse. See harukordne tervik annab tema raamatule erilise väärtuse.
I PEATÜKK
IMPEERIUM KUKUB KOKKU
Sajandeid tugevnenud inerts
Kiievi kotlet on hästi tuntud kanaroog, kuid mitte ainult. Tänu New York Timesi kolumnistile William Safire’le on see sõnapaar kuulsaks saanud ka kõne kohta, mis peeti Ukraina pealinnas vaid kolm nädalat enne Nõukogude Liidu faktilist lagunemist: Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush hoiatas 1. augustil 1991 Kiievis ukrainlasi ja teisi Nõukogude impeeriumi rahvaid „enesetapjaliku natsionalismi” eest. Ülemnõukogu ees esinedes andis Bush kõigiti mõista, et Washington eelistab Nõukogude Liidu püsimist vabariikide iseseisvumisele.
Nende seisukohtade taga oli Brent Scowcroft, realisti ja stabiilsuse nõudlejana tuntud riikliku julgeoleku nõunik, kelle meelest