ja tema strateegiast kirjutan täpsemalt järgmises alapeatükis, kuid siinkohal on tähtis mainida Luure Keskagentuuri (CIA) pikaajalist ja kulukat operatsiooni Tsüklon. See algas juba 1979. aasta suvel, kui president Carter andis nõusoleku abistada Afganistani antikommunistlikke vastupanuvõitlejaid. Operatsioon hakkas kiiresti kasvama kohe pärast sovettide sissemarssi Afganistani ning vältas kuni Nõukogude 40. armee lahkumiseni 1989. aastal. Peaeesmärgiks oligi pakkuda afgaanidele sõjalist abi võitluses Nõukogude vägede vastu. Kui 1980. aastal anti selleks 30 miljonit, siis 1987. aastal juba 630 miljonit dollarit.
CIA abiprogrammi kõige kuulsamaks komponendiks said väga tõhusad maa-õhk tüüpi raketid Stinger. President Reagan andis salajase korralduse Stingerite tarnimise kohta 1985. aasta aprillis ning esimesed kolm Nõukogude helikopterit Mi-24 tulistati Stingeritega alla 26. septembril 1986 Jalalabadi lennuvälja lähistel. Eri andmetel said Afganistani mudžaheedid kokku kuni kaks tuhat Stingerit, mis tekitasid Nõukogude vägedes tõsise paanika. On isegi väidetud, et just Stingerite täpne tuli murdis lõplikult sovettide moraali Afganistanis.
Mõistagi mängisid Nõukogude Liidu lüüasaamises Afganistanis rolli mitmed tegurid alates kohalikust ja hästi toetatud vastupanust kuni Moskva aina kahanenud võimekuseni kulukat sõda toetada. Kuigi 1985. aastal võttis uus liider Mihhail Gorbatšov ette meeleheitliku katse Afganistanis edu saavutada, pidi ta juba 1988. aastal allajäämist tunnistama. Viimane Nõukogude „piiratud kontingendi” sõdur lahkus Afganistanist 15. veebruaril 1989.
Veidi üle üheksa aasta väldanud sõda nõudis ametlikel andmetel 13 833 Nõukogude ohvitseri ja sõduri elu, ligi 50 000 sai haavata. Hukkunute seas oli vähemalt 36 rahvuse esindajaid, nende seas 57 leedulast, 23 lätlast ja 15 eestlast.
Tulles tagasi 1979. aasta juurde, siis võib seda pidada suureks murranguaastaks, mil arenema hakanud sündmused ja esile kerkinud poliitilised liidrid määrasid paljuski ära Nõukogude Liidu saatuse kümmekond aastat hiljem. Afganistan oli nendest kindlasti üks peamiseid tegureid, kuid siiski mitte ainus.
Eespool mainisin juba Iraani islamirevolutsiooni 1979. aasta veebruaris, mis muutis otsustavalt geopoliitilist jõudude vahekorda laiemas Lähis-Idas. Eeskätt oli see halb uudis Ühendriikidele, kes kaotasid suurepärase luureplatvormi Nõukogude raketikatsetuste ja muu tegevuse jälgimiseks Kesk-Aasias. Pealegi tõmmati Washington 444 päeva kestnud pantvangidraamasse.
Ometi polnud see uudis ka Nõukogude Liidule mitte kõige rõõmustavam. Islamivalitsus ei tähendanud tingimata Iraani jõudmist Moskva huvisfääri. 1980. aasta septembris alanud Iraani-Iraagi sõjas mängis Nõukogude Liit topeltmängu, toetades relvadega mõlemat poolt. Suhted Iraaniga jäid aga jahedaks kuni sovetiimpeeriumi lagunemiseni.
Nõukogude Liidu enda kokkukukkumise kontekstis mängis Iraani islamirevolutsioon kaudset, kuid siiski märkimisväärset rolli. Teherani pantvangikriisi ja ebaõnnestunud päästeoperatsiooni mõju USA presidendivalimistele 1980. aasta novembris oli tunda nii debattides kui ka valijate eelistustes. Sellest võitis vaid vabariiklaste kandidaat Ronald Reagan, kes valimistel purustas senise presidendi Jimmy Carteri võimalused. Muide, mõned minutid pärast Reagani ametisseasumist 20. jaanuaril 1981. aastal pääsesid kõik pantvangid elusalt vabadusse.
Moskvas loodeti, et Hollywoodi näitlejana kuulsust kogunud ning juba 1940. aastate lõpul suurde poliitikasse asunud Reagan pole – nagu Richard Nixongi – valimiseelsele sovetivastasusele vaatamata nii ohtlik kui Carteri-Brzezinski tandem. Viimane oli poola päritolu rahvusliku julgeoleku nõunik, keda Kremlis tema terava geopoliitilise vaistu pärast sõna otseses mõttes vihati. Peagi aga ilmnes, et Reagan ei kavatsegi loobuda oma kriitilisest hoiakust Nõukogude Liidu suhtes. Tegelikult oli tema kommunismivastasus kujunenud juba 1950. aastatel, päris poliitikukarjääri alguses, kui ta seisis vastu KGB organiseeritud vasakäärmusliku meelsuse süstimisele Hollywoodi. 1961. aasta juulis aga kuulutas ta: „Ideoloogiline võitlus Venemaaga on maailmas probleem number üks,” lisades, et USA on sõjas kommunismiohu vastu.
Samast perioodist pärineb ka Reagani selge toetus raudse eesriide taha jäänud Ida-Euroopa riikidele ning soov see müür murda. 1965. aastal kirjutas ta oma mälestustes: „Meil palutakse osta oma [tuuma]pommijulgeolek, müües alalisse orjusesse meie ligimesed, kes on orjastatud raudse eesriide taga. Neil kästakse loobuda oma vabaduselootusest, sest meie oleme valmis sõlmima tehingu nende orjapidajatega.”
Reagani põhimõttekindlusest räägib seegi, et juba kakskümmend aastat enne kuulsat Brandenburgi värava kõnet, kus ta kutsus Gorbatšovi üles Berliini müüri lammutama, oli ta täpselt samal meelel. 21. mail 1968 ütles ta Miamis: „Kui Venemaa vajab meie nisu, rahuldamaks oma inimeste nälga, tasuks talle rõhutada, et nisu oleks kergem transportida, kui meie vahel poleks Berliini müüri.”
Presidendikampaania ajal ei jätnud Reagan seda keskset teemat unarusse. Veebruaris 1977 sõnastas ta oma hilisema välispoliitika põhikreedo: Ameerika on valguse, Nõukogude Liit aga pimeduse allikas. Presidendiks saanud Reagani kindel soov oli sovetiimpeerium hävitada.
1979. aastal tõusis Euroopa poliitikataevasse täht, kellest sai president Reagani kindlamaid poliitilisi tugisambaid võitluses Nõukogude Liidu vastu. Briti üldvalimistel 3. mail võitis esimese naisena peaministritooli Margaret Thatcher, kes saavutas hiljem veel kaks valimisvõitu ning lahkus Downing Streetilt alles 1990. aastal.
Raudse Leedi tuntuse sai Thatcher muu hulgas ka väga põhimõttekindla hoiakuga Nõukogude Liidu ambitsioonide suhtes, mis polnud Euroopa liidrite seas kuigi levinud. „Nõukogude Liidust lähtuv otsene hädaoht on pigem sõjaline kui ideoloogiline. Oht ei ähvarda mitte ainult Euroopat või Põhja-Ameerikat, vaid ka – niihästi otseselt kui kaudselt – Kolmandat Maailma … Me võime vaielda Nõukogude Liidu motiivide üle, kuid tõsiasi on, et venelastel on relvad ja neid tuleb aina juurde. Läänest oleks lihtsalt mõistlik oma jõud vastu panna,” ütles Thatcher 1979. aasta detsembris New Yorgis veel enne Moskva Afganistani invasiooni algust.
Oma memuaarides „Downing Streeti aastad” tunnistab Thatcher, et teda „šokeeris invasioon Afganistani vähem kui mõnda teist. Olin ammu aru saanud, et Nõukogude Liit vajab pingelõdvendust selleks, et lääne nõrkust ja peataolekut jõhkralt ära kasutada. Ma teadsin, et tegu on kiskjaga”.
Thatcher ei kiitnud kaugeltki pimesi kõiki Ühendriikide seisukohti Nõukogude Liidu suhtes. Näiteks oli London tõrges tegema Washingtoniga koostööd Moskva torupoliitika – nafta- ja gaasijuhtmete rajamise – vastu. Sellele vaatamata on Thatcheri rolli 1980. aastatel sovetiimpeeriumi nõrgestamisel võimatu üle hinnata.
Sama kehtib veel ühe tähelepanuväärse isiku suhtes, kes samuti tõusis orbiidile 1970ndate lõpul. Võib isegi öelda, et tema roll oli mõneti tähtsamgi kui Reaganil või Thatcheril. Juba üksi KGB soov teda tappa või diskrediteerida räägib iseenda eest. See mees oli kardinal Karol Józef Woityla, kes 16. oktoobril 1978 valiti kompromisskandidaadina uueks Rooma paavstiks Johannes Paulus II nime all.
Johannes Paulus II oli mitte üksnes esimene poola päritolu paavst, vaid ka esimene mitteitaallasest katoliku kiriku pea alates 1522. aastast. Saatuse tahtel sai ta paavstiks just siis, kui ida ja lääne suhetes algas kõige teravama vastasseisu ajastu. Pole sugugi liialdus öelda, et Johannes Paulus II mängis selles vaatuses üht peaosa.
Paavsti üks esimesi ametlikke visiite toimus 1979. aasta juuni algul Poola. Esimest korda astus katoliku kiriku pea kommunistliku leeri pinnale. Varssavi tänavatele oli paavsti tervitama tulnud üle kahe miljoni poolaka. „Ei saa olla õiglast Euroopat ilma iseseisva Poolata,” kõneles paavst Poolas. Nii need sõnad kui ka tema külaskäik tervikuna sütitasid hingelist jõudu, mis toetas aasta hiljem Solidaarsuse loomist.
Paavsti visiit ja miljonite poolakate tähelepanu liigutasid ka Reaganit. Tulevase presidendi nõunik Bill Clark meenutab, et Reagan mõistis kohe: Poolast saab „kiil, mis lõhestab Nõukogude impeeriumi”.
1979. aastal toimus veel üks märkimisväärne geopoliitiline nihe, millel oli otsene seos Nõukogude Liidu edasise käekäiguga. Pärast avanemispoliitika väljakuulutamist 1978. aastal otsustas Hiina liider Deng Xiaoping taastada suhted Ameerika Ühendriikidega. Kuna ka Washington oli huvitatud suhete taastamisest Pekingiga, siis otsustati loobuda diplomaatilistest suhetest Taiwaniga.