Kõige ilmekamalt väljendus see 19. sajandi slavofiilide arutlustes, kus rõhutati Venemaa eripära, tema juhtivat mõju Euroopa tulevikule ning kõrgemate eetilis-kultuuriliste vormide kujundamisele. Ka rahva mälus on selline messianistlik väljavalituse ideoloogia väga sügavale juurdunud. Näiteks eelmise sajandi teisel poolel kuulsid paljud eestlased juttu sellest, kuidas alles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes muutusid siinsed elanikud tsiviliseeritud kirjaoskajaks rahvaks.
Messianistlik Kolmanda Rooma idee hakkas 16. sajandil kiiresti levima ning muutus hiljem Vene impeeriumi ekspansiooni lipukirjaks ja ainuvalitsejate erilise väljavalituse rõhutajaks. Viimasel oli ka väga ilmekas veresidemeline seletus. Pole teada, kas see oli kristlike kirikute unioonist mõtleva paavst Pius II või Moskva õukonna idee, kuid 1472. aastal sõlmiti Ivan III ja Sofia (Zoja) Palaiologose abielu. Enne Moskvasse siirdumist Roomas elanud Sofia oli Bütsantsi viimase keisri, 1453. aastal linna kaitsmisel hukkunud Konstantinos XI vennatütar.
Igatahes kukkus paavsti idee läbi, sest koos Sofiaga Tallinna kaudu Moskvasse saabunud kardinal Antonio mõistis mõned kuud hiljem, et pole mingit võimalust liita Moskva suurvürstiriik kirikute uniooniga. Ka siin on ajaloost tänapäeva ulatuv seos, sest Moskva õigeusu kirik on endiselt umbusklik paavstiga tihedamaid sidemeid sõlmima.
Sofia mängis suurt rolli Moskva õukonna eneseteadlikkuse kasvatamisel. Just Sofia taaselustatud Bütsantsi vaimu ning kahesaja aastaga kuhjunud mongoli kogemuste ja traditsioonide segunemine lõi eelduse Vene impeeriumi kujunemiseks ja tugevnemiseks.
1533. aastaks, kui ametlikult sai võimule tollal kolmeaastane Ivan IV ehk Ivan Julm, oli Moskoovia juba sedavõrd tugev, et võis ette võtta kaugemaid vallutusi. Volga khaaniriikide allutamine avas Vene valitsejale tee Siberisse. Just idasuunalise ekspansiooni algus 16. sajandi teisel poolel muutis Venemaa kiiresti üheks maailma suurimaks riigiks, milleks ta on jäänud tänini.
Ekspansioonipoliitika oli tsaaride välispoliitika kese, mistap oli Venemaa oma naabritega sageli sõjajalal. Nii näiteks oli 17. sajandil Moskva peamine saavutus Poola nõrgestamine ja poliitilise kontrolli võitmine Ukraina üle. 18. sajand tähistas Venemaale kauaigatsetud strateegilisi jäävabu sadamaid nii Lääne- kui ka Mustal merel. 19. sajandil laiendas tsaaririik haaret eeskätt Kesk-Aasia arvel ning kindlustas positsioone Kaukaasias.
Kui 1462. aastal kontrollis Moskva suurvürstiriik vaid 24 000 ruutkilomeetrit, siis tsaaririigi kõrgajal 1866. aastal oli isevalitseja hallata üle 950 korra suurem maa-ala: 23,7 miljonit ruutkilomeetrit. Lihtne rehkendus näitab, et impeerium kasvas nelja sajandi vältel iga aastaga keskmiselt 58 000 ruutkilomeetri ehk umbes praeguse Läti riigi pindala võrra.
Piiride kiire laienemine nõudis rahva toetust. Järgmistes peatükkides räägin lähemalt, milliseid mehhanisme on Venemaa liidrid läbi aegade kasutanud oma eesmärkide, sealhulgas ka ekspansioonile keskenduva välispoliitika elluviimiseks.
Esimese maailmasõja hakul ilmunud raamatus „Martha tee ja Mary tee” kirjeldab inglane Stephen Graham kujukalt inglase, prantslase ja venelase erinevust: kui inglasega veereb jutt spordi ümber ning prantslasega ei saa mööda naistest, siis venelasega on võimatu mitte rääkida Venemaast. See on tõsine tähelepanek, sest venelastele iseloomulik isikliku huvi peaaegu absoluutne allutamine riigitruudusele on muutnud ka impeeriumiidee – mida on looritatud religioosse messianismiga – venelaste identiteedi üheks keskseks tugisambaks.
Pärast munk Filofei Kolmanda Rooma ideed sõnastas Vene impeeriumi ajakohasema ideoloogilise põhitelje Nikolai I haridusminister Sergei Uvarov 1833. aastal. Selleks oli omamoodi kolmainsus: õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus. Uvarov seadis ideoloogilise raamistuse keskmesse eeskätt õpetajad, kes pidid uut põlvkonda kasvatama õigeusu vaimus, vankumatus keisritruuduses ning esmajoones vene rahva ülemuslikkust silmas pidades.
Tuntud kirjanikud nagu Fjodor Tjuttšev ja Nikolai Gogol aitasid Uvarovi ideedel jõuda massideni, mistõttu ideoloogiline kolmainsus juurdus sügavamale, kui selle autor loota oskaski. Uvarovi teesid said ka hilisemate venestamiste aluseks impeeriumi äärealadel. Uvarovi impeeriumiidee oli sedavõrd õnnestunud, et üksnes väikeste kohendustega on see suutnud püsida läbi kommunistliku perioodi kuni tänapäevani.
1943. aasta septembris oli Jossif Stalin sunnitud tagasi pöörduma Uvarovi juurde, et innustada venelasi võitlema sakslaste vastu. Vaatamata veerandsada aastat kestnud kiriku mahasurumisele, osalisele hävitamisele ja võitlevale ateismile pidi Stalin järele andma rahva hinges endiselt tähtsale õigeusule ning sisuliselt legaliseerima taas Moskva patriarhaadi eesotsas patriarh Sergiusega. Tõsi, kirik langes selle sammuga eriteenistuste pingsa kontrolli alla, millest ta pole suutnud tänini päriselt vabaneda.
Teise maailmasõja idarindel – või Suures Isamaasõjas, nagu seda Venemaal nimetatakse – rünnati vastast aga üha enam loosungiga „Stalini eest, kodumaa eest!”, mis kõlas kui Uvarovi „isevalitseja ja isamaa eest”. Kirik pakkus Stalini üleskutsetele moraalset tuge. Tasub tähele panna, et just nn Suure Isamaasõja võidumotiiv koos selle uvarovlike komponentidega on keskne identiteeditelg ka nüüdsel Venemaal. Viiskümmend aastat hiljem polnud pilt suuremat muutunud. „Meie oleme venelased, meiega on Jumal,” võis 2. oktoobril 1993. aastal lugeda suurelt loosungilt miitingul Venemaa välisministeeriumi akende all Smolenski väljakul. Päev hiljem ründas üleskrutitud rahvamass Ostankino telejaama, et nende arvates põhiseaduse ümber segaduse korraldanud president Jeltsin võimult tõugata.
Nõukogude ajalooteaduse mõjul on Vene impeeriumi lõpuks mõnigi kord loetud Romanovite kukutamist 1917. aastal. See on viga, sest enamlaste riigipöörde järel tsaarivõimu varemetele rajatud Nõukogude Liit polnud siiski midagi muud kui impeeriumi uuendamine. Loosungid olid küll uued ning monarhiat asendas vormiliselt põhiseadusega kaitstud parteidiktatuur, kuid aastasadadega sissetallatud ekspansioonipoliitika jätkus isegi senisest hoogsamalt. 1920. aastate algul peideti see kommunistliku maailmarevolutsiooni sildi varju. Poola ja Balti riikide tagasivallutamise ebaõnnestumine peatas veidi hoogu, ent peagi tehti Poolas, Bulgaarias, Bessaraabias ja mujal töörahva mässuõhutuste kaudu uus katse.
Üks viimaseid seesuguseid katseid laiendada Nõukogude impeeriumi lääne suunas tehti 1. detsembril 1924. aastal Eestis. Mäss kukkus läbi ning just see sundis Moskvat ümber hindama oma edasist ekspansioonistrateegiat.
Ülemaailmne majanduskriis 1920. aastate lõpul andis Moskva vallutusplaanidele juba uue tõuke. Kodusõja päevil enamlastevastaste mässude halastamatu mahasurujana kurikuulsust kogunud kindral Mihhail Tuhhatševski loodud välk- ja hävitussõja kontseptsioon leidis Stalini heakskiidu ning Teise maailmasõja eelõhtuks oli Nõukogude Liidul üks maailma kõige võimsamaid armeesid.
Moskva traditsioonilise ekspansioonipoliitika huve teenis suurepäraselt ka 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt. Kuigi Soome Talvesõda oli Moskvale suur läbikukkumine, saavutati piiride laiendamine Baltikumis, Lääne-Valgevenes, Poolas, Lääne-Ukrainas ja Bessaraabias suurema vastupanuta.
Olgugi et Teise maailmasõja vallapäästmisel oli Nõukogude Liidul varjamatu roll, väljus Moskva suurest ja ohvriterohkest sõjast ühe peamise võitjana. Vene impeerium polnud kunagi varem nautinud sellist mõjujõudu kui 20. sajandi teisel poolel, säärast võimu polnud olnud ühelgi Vene tsaaril ega keisril. Lisaks impeeriumi vahetutele piiridele oli Moskva poliitilise ja majandusliku kontrolli all pool Euroopat ning terve rida riike Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias. Bipolaarne maailmakord tegi Nõukogude Liidust kõikide peamiste globaalsete sündmuste mõjutaja.
Seejuures sobisid eesmärkide saavutamiseks ka näiliselt rahumeelsed tegevused. Nii tunnistas Leonid Brežnev salajases kõnes 1973. aastal Prahas, et „me saavutame pingelõdvendusega selle, mida meie eelkäijad ei suutnud sõjalise jõuga ähvardades”.
NLKP keskkomitee rahvusvahelise osakonna ülem Boriss Ponomarjov pakkus 1979. aasta oktoobris välja Venemaa uue ekspansioonipoliitika. Tema käsitluses eksisteeris neli riikide ringi, milles Moskval tuli oma huvisid kaitstes tegutseda. Esimesse kuulus vaid Nõukogude Liit, teise Ida-Euroopa satelliitriigid, kolmandasse Kolmanda Maailma ning neljandasse kapitalistlikud riigid. Ponomarjovi strateegia järgi tuli eeskätt laiendada oma mõju Kolmandas Maailmas, et tõrjuda seal lääneriikide positsioone.
Nõukogude ekspansioonipoliitika