haldustavad ülejäänud riigi tavadega. Algul ei olnud poliitika suunatud eelkõige eestlaste vastu, sest otsesemalt ähvardas see baltisakslaste eelisseisundit – 1881. aastal troonile tõusnud Aleksander III oli esimene keiser, kes ei kinnitanud enam selge sõnaga sakslaste privileege. Aga erinevalt Soomest, kus venelased suhtusid soosivalt soome keele positsiooni tugevdamisse, sest leidsid, et see aitab nõrgendada tihedaid sidemeid Rootsiga, ei tekkinud Eestis kunagi tsaarivalitsuse ja Eesti rahvusliku liikumise mitteametlikku liitu.
Eesti rahvusliku ärkamisaja esimene järk oli olnud peaasjalikult kultuuri- ja keelekeskne. Selle perioodi kõige tähtsam saavutus oli „Kalevipoeg”, F. R. Kreutzwaldi kogutud ja aastatel 1857–1861 avaldatud eesti rahvuseepos. Jakob Hurt hakkas korraldama „Kalevipoja” lugemise õhtuid Tartu ülikooli üliõpilastele ning algatas ühtlasi protsessi, mis viis eestlaste esimese oma üliõpilasorganisatsiooni, Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiseni 1870. aastal. Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja viimase tütar, armastatud poetess Lydia Koidula, ning Ado Grenzstein olid selle kultuurikeskse liikumise tähtsaimad teerajajad. Liikumine pani aluse eestikeelsele ajakirjandusele ja korraldas esimese ülemaalise laulupeo 1869. aastal.
1880. aastatel hakkas neile liikumise esimese põlvkonna mõõdukatele esindajatele konkurentsi pakkuma radikaalsem ja poliitilisem suund eesotsas Carl Robert Jakobsoniga. Jakobson oli kirjanik, õpetaja ning Viljandi ajalehe Sakala toimetaja. Konflikt saavutas haripunkti Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul 1881. aastal, mil Jakobson valiti selle presidendiks ning Hurda pooldajad, teiste hulgas Kreutzwald, Jannsen ja Grenzstein, lahkusid selle tõttu seltsist. Jakobsoni pooldajad ei uskunud ajapikku enam vanema põlvkonna mõõdukate kombel Vene ametivõimude heatahtlikkusse Eesti ja eestlaste huvide esindamisel.
PERE JA ÕPINGUD
Jaan Tõnisson sündis 22. detsembril 1868. aastal Mursi talus Viljandimaal Tänassilmas jõukas ja iseseisvas talupoja peres. Tema vanaisa, aastatel 1806–1871 elanud Johann, oli võtnud oma isa Tõnise järgi perekonnanimeks Tõnisson. See nimi on Eestis suhteliselt levinud ning näiteks Eesti Vabadussõja kangelaste hulka kuulunud kindral ja hilisem Tartu linnapea Aleksander Tõnisson ei kuulu samasse suguvõssa.
Johann Tõnissoni poeg Jaan abiellus 1858. aastal Mari Veimanniga. Nende ettevõtlik ja töökas perekond pidas kindlal käel ning peaaegu paarikümne sulase ja tüdruku abiga sajahektarilist talu. Kui selle kahekambriline elumaja 1872. aastal maha põles, ehitati asemele uus ja suurem. Elu ei olnud siiski kerge, sest talu laiendamiseks tuli võtta võlgu ja pealegi vaevas peremeest kopsuhaigus, mistõttu teda ei võetud nekrutiks. Perekond esindas sotsiaalselt tõusvat, maaomanikest talupoegade kihti, mis taotles keskklassi positsiooni ja võttis omaks rahvusliku liikumise edumeelsed väärtushinnangud. Perekond ei olnud kirikuskäija rahvas, aga oma mõju avaldas Eesti maapiirkondade hernhuutlik vaim.
Jaan Tõnisson oli üheksalapselise pere viies laps, tal oli kolm vanemat ja kolm nooremat venda ning üks vanem ja üks noorem õde. Jaan oli isa nimekaim ja vanemate vaieldamatu lemmik, mis aitas kaasa sellele, et temast kasvas enesekindel nooruk. Varjuküljena avaldus enesekindlus paljude arvates liigse autoritaarsusena ning seetõttu ei olnud ta alati kõige koostöövõimelisem.
Jaan Tõnisson ülal paremal koos vanemate ja vendadega. Foto: Eesti filmiarhiiv / E. Selleke
1876. aastal tabas peret valus löök, kui suri Jaan vanem. Noorem Jaan oli alles kaheksa-aastane ja kõik pere tollal elus olnud kuus last olid veel alaealised. Isa kohale asus nüüd vanim poeg, 17-aastane Mats. Mats oli sunnitud kooli pooleli jätma, aga hoolitses koos emaga selle eest, et Jaanil oleksid parimad kättesaadavad võimalused haridust omandada. Jaanil olid temast märksa tagasihoidlikuma ja vaiksema vanema vennaga lähedased suhted.
Poisil oli raske kooliga kohaneda. Ta alustas suhteliselt hilja, alles üheksa ja poole aastaselt kohalikus külakoolis, ilma et sellega oleks teadaolevalt kaasnenud mingeid probleeme. Aga edasine koolitee Viljandis oli juba üsna tormiline. Vastuolude tõttu õpetajatega oli ta sunnitud kahel korral kooli vahetama. Külakoolis loeti C. R. Jakobsoni lugemikku ja Jakobsonist oli saanud Tõnissonile iidol, kelle ajalehte Sakala ta õhinal luges ja kelle kõiki läheduses peetud kõnesid ta kuulamas käis. Viljandi vallakooli õpetajate seas ei olnud kuigivõrd Jakobsoni pooldajaid ning nad mõistsid Jaani aktiivsed ja häälekad Jakobsoni vaateid toetavad avaldused hukka, mistõttu iseteadlik poiss keeldus koolis edasi õppimast. Järgmises, saksakeelses Viljandi algkoolis põhjustas poliitika vähem raskusi ja ta lõpetas kaheaastase kooliprogrammi ühe aastaga 1883. aasta kevadel.
Viieteistkümneaastane Jaan oli innukas ja kärsitu õpilane ning tahtis ka järgmises koolis, Viljandi maagümnaasiumis, ühe klassi vahele jätta, aga seda ei lubatud. Keelamise taga oli joonistamisõpetaja, kellega Tõnisson sattus tõsisesse vastuollu. Peagi jättiski ta kooli pooleli ja jätkas eraõpetaja juhendamisel. Ta jäi siiski koolikaaslaste sõpruskonda ja valiti umbes kolmekümnest poisist koosneva rahvusmeelse „salaseltsi” presidendiks. Kui ta siis 1886. aastal leidis, et on valmis eksameid sooritama, soovis ta esmalt Tartusse gümnaasiumi viimasesse klassi õppima asuda, aga võeti vastu eelviimasesse. See teda ei rahuldanud ja nii jättis ta jälle kooli sinnapaika ning jätkas taas eraviisiliselt. Jaan sooritas gümnaasiumi lõpueksamid 1888. aasta detsembris Tallinnas teisel katsel, esimesel korral põrus ta läbi ladina keele suulisel eksamil.3
Jaan Tõnissoni värvikad ja osalt tormilisedki kooliaastad räägivad vaieldamatust andekusest ja iseseisvusest. Enamasti räägitakse sellest imetlevalt – nagu tulevase rahvusliku ikooni noorusaastaid kirjeldades sobilik. Ometi on võimalik ka teistsugused tõlgendused, mis võivad märku anda vähem imetlusväärsetest iseloomujoontest. Villem Reiman on leidnud, et Tõnissonile loomuomane mässumeelsus ei oleks kujunenud selliseks, nagu ta kujunes, kui ta oleks teiste kombel gümnaasiumis käinud ja olnud sunnitud kohanema üldise koolisüsteemiga.4
Pärast lõpueksamite sooritamist astus Jaan Tõnisson 1889. aasta jaanuaris õppima Tartu ülikooli õigusteadust, aga selle kõrval süvenes ta ka kirjandusse, loodusteadustesse ja filosoofiasse. Rootsi võimu ajal 1632. aastal asutatud Tartu ülikool kuulus Euroopa vanimate hulka. Vahepeal oli see siiski olnud peaaegu sada aastat suletud, enne kui 1802. aastal uuesti avati. Kui Tõnisson üliõpilaseks vastu võeti, oli tegu saksakeelse ülikooliga, mille pooled õppejõud olid pärit Saksamaalt ja ülejäänudki enamjaolt baltisakslased. Veel 1890. aastal oli ülikooli 1812 üliõpilase seas ainult 145 eestikeelset, 1914. aastaks kasvas nende hulk 436ni.
Jakob Hurda mõjul 1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Selts registreeriti 1883. aastal. Tõnisson ei astunud seltsi liikmeks kohe pärast ülikoolis õppima asumist. Oma sõnul võõrastas ta seltsi isamaalise fassaadi taha peidetud saksa traditsioone järgivat purjutamisküllast tudengielu. Seevastu oli ta koos eeskätt EÜSi kuulunud üliõpilastega üks Fraternitas Viliensise asutajaid, millest pidi saama esimene saksa korporatsioonidega võrdne eestlaste korporatsioon.5 Ettevõtmine jäi soiku, sest ülikool ei võtnud vastu korporatsiooni põhikirja. Kui Tõnisson 1891. aasta alguses EÜSi liikmeks astus, organiseeris ta selle sees opositsiooni ja juba samal aastal valis selts ta oma esimeheks. Ühtlasi sai Tõnissonist ka korporatsioonide pühendunud vastane.6
Mursi talu, Jaan Tõnissoni sünnikodu Viljandis, Viiratsi vallas. Foto: Eesti filmiarhiiv / E. Veliste
EÜS oli esimest korda tõusnud Eesti rahvusliku liikumise keskmesse juba pastor Villem Reimani juhtimisel. Nüüd jätkati traditsiooni Tõnissoni eestvedamisel ja kui ametivõimud Eesti Kirjameeste Seltsi 1893. aastal ära keelasid, muutus EÜSi positsioon veelgi tähtsamaks. Tõnissoni juhitavas üliõpilasorganisatsioonis andsid nüüd tooni senisest radikaalsemad rahvuslased ning Hurt ja vanemad mõõdukad suhtusid sellesse tõrjuvalt.
Siinkohal tuleb meeles pidada, et EÜS ei koondanud sugugi mitte kõiki eestikeelseid üliõpilasi. Alles pärast iseseisvumist asutati kõiki, ka saksa- ja venekeelseid üliõpilasi ühendanud üliõpilaskond, aga EÜS ja teised