toimetaja või poliitik. Ta osales aktiivselt rahvusliku ärkamise kõigis ilmingutes ja organisatsioonides, mis sellal loodi. Sama innukalt, nagu ta töötas eesti keele seisundi ja kultuuri edendamise nimel, lõi ta kaasa ka püüdlustes parandada eestlaste majanduslikku olukorda. Eestis, kus põllumajandus oli valdav elatusallikas, tähendas see eelkõige maaharimise edendamist valgustustöö ja ühistegevuse abil.
1897. aastal astus Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmeks ning valiti sama aasta detsembris selle esimeheks. Ta asus kohe korraldama seltsi põllumajandusnäitusi nii, et eestlaste näitused saavutasid ja ületasid populaarsuses ja maines kiiresti senini ületamatuteks peetud sakslaste näitusi. Seltsi esimehena algatas ta ka Eesti esimese üldise põllumajanduskongressi kokkukutsumise.
Nende kahekümne aasta jooksul, mil Tõnisson tegutses Tartu seltsi esimehena, oli ta ühtlasi ka kõigist eesti põllumajandusseltsidest moodustunud rahvaliikumise eestvedaja. 1899. aasta juunis korraldatud esimene üle-eestiline põllumeeste kongress kutsuti kokku tema algatusel ja tema oli ka kongressi avaja, aga jäi koosoleku juhataja valimisel üllatavalt ühe häälega alla Jüri Jaaksonile. Tegu oli Grenzsteini organiseeritud võimuhaaramisega, kes koos oma toetajatega oli juba varem kongressi saadikutega ühendust võtnud ning Tõnissoni motiive kahtluse alla seades oli tal õnnestunud veenda piisavat hulka saadikuid oma häält Jaaksonile andma. Eesmärk oligi eelkõige Tõnisson kõrvale tõrjuda, sest Jaaksoni ei saanud lugeda Grenzsteini toetajaks.19
Kaotus oli siiski ajutine, sest järgmistel aastatel kindlustas asutamiskoosoleku aseesimehe positsiooniga rahulduma pidanud Tõnisson endale vaieldamatu juhipositsiooni. Tartu põllumeeste seltsi kaudu asus ta välja andma põllumeestele suunatud Põllutöölehte (1906), aiandusele keskendunud Aiatöölehte (1907), käsitööd edendavat Käsitöölehte (1906) ja ühistegevust käsitlevat Ühistöölehte (1910).
Ta pani aluse ka ühistute tegevusele Eestis ning võttis selle tarvis sajandivahetusel ette pikema õppereisi Saksamaale ja Austriasse, et tutvuda ühistegevuse võimalustega. Samuti osales ta esimese eestlaste panga – Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse – asutamisel Tartus 1902. aastal ning kaks aastat hiljem pooleli jäänud krediidiühistu asutamise lõpuleviimisel ja 1908. aastal Tartu Eesti Majandusühisuse loomisel. 1911. aastal valiti ta Eesti Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimeheks ja kui Pätsi autoritaarne valitsus sundis ta 1935. aastal Postimehest lahkuma, nimetati ta Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks.
Tõnissoni valgustuslikud ja täiskasvanukasvatuse ideaalid ajendasid teda panema alust karskusliikumisele Eestis. Kuigi selle tulemusena ei sündinud keeluseadust nagu Soomes, oli liikumine siiski väga tähtis rahvusliku organiseerumise ja ärkamise vahend. Tõnisson kuulus karskusliikumise eestvedajate hulka ja esindas seda sageli rahvusvahelistel kongressidel, kust sai alguse tema sõprus Tomáš Masarykiga. Tõnisson oli igas asjas põhimõtteline mees ning see avaldus ka tema suhtumises karskusse. Ta andis ise praktilist eeskuju ja enamik üritusi, mille korraldamisel ta osales, olid alkoholivabad. Näiteks kadus alkohol Vanemuise üritustelt pärast seda, kui Tõnissonist sai juhatuse liige.
Karskusliikumisest rääkides kasutati Tõnissoni puhul sageli sõna fanaatiline, aga hiljem suhtus ta karskusküsimustesse vajaduse korral pragmaatiliselt ja arvestas viinapõletamise tähtsust Eesti rahvamajandusele. Keeluseaduse kehtestanud Soomest spetsiaalselt tollase Eesti peaministri jutule sõitnud karskusliikumise esindajad Matti Helenius-Seppälä ja Väinö Voionmaa lahkusid kohtumiselt pettununa, sest Tõnisson ei olnud andnud rahvusvahelisest karskusliikumisest tuttavatele soomlastele ühtegi konkreetset lubadust tõhustada salakaubaveovastaseid meetmeid. Sallivust võis soosida ka 1910. aastal sõlmitud abielu õllevabrikandi tütrega.20
Tõnissoni rahvavalgustuslike algatuste hulka kuulus Eesti Noorsoo Kasvatamise Seltsi, Tartu Lasteaia Seltsi ja tütarlastegümnaasiumi asutamine 1906. aastal. Noorsoo Kasvatamise Selts asutas hiljem kolmkümmend eestikeelset kooli üle kogu Eesti. Tõnisson osales ka Eesti Rahva Muuseumi edendamises ning oli mõjukas Tartu Vanemuise teatri juhatuses ja uue teatrimaja ehitamisel. Ta pidas Vanemuise nurgakivi panemisel 1905. aasta kevadel peokõne, nagu ka maja sisseõnnistamisel järgmisel aastal. Hiljem, kui Eesti oli juba iseseisev, algatas ta ka näiteks Eesti Haridusseltsi asutamise 1924. aastal.
Kõigi nende organisatsioonide, ettevõtmiste ja ettevõtete loetelu, mille asutamise algataja või osaline Tõnisson oli, on väga pikk. Enamasti oli tegu ala esimese algatusega Eestis. Mitmed oli täiesti uued või siis hakkasid konkureerima vanemate, sakslaste juhitavate organisatsioonidega. Erandlik oli sakslaste ettevõtmise siirdumine eestlaste juhtimise alla. Nii juhtus siiski 1903. aastal, kui Tõnissoni lähikonna organiseeritud liikumisel õnnestus üle võtta sakslastele kuulunud krediidiasutus Liivimaa Linnade Hüpoteegi Selts. Sellistes ettevõtmistes pälvis Tõnisson enamasti eesti üldsuse laialdase toetuse.21
Kuigi avalik poliitiline tegevus oli Eestis väga piiratud, oli kogu see mitmele valdkonnale keskendunud aktiivsus tegelikult ühtlasi ka väga poliitiline ja tegi Tõnissoni nii tuntud kui ka tunnustatud rahvusliku liikumise juhiks. Liikumise sees tekkis aga pidevalt lahknevaid suundumusi. Samal ajal kui keele, kultuuri ja üldise rahvusküsimuse suhtes olid eestlased järjest enam ühel nõul, hakkasid teised ühiskonnaküsimused arvamusi lahku ajama.
Postimehe toimetus ja töötajad peredega väljasõidul Kaagverre 1904. aasta mais. Jaan Tõnisson on valges ülikonnas teise rea keskel, tema taga kikilipsuga Friedebert Tuglas ja kolmandas reas vasakult seitsmes Gustav Suits. Foto: Eesti filmiarhiiv
Avalikeks tülideks ja võimuvõitluseks kasvasid need 1905. aasta sündmuste taustal. Tõnisson oli siiski juba varem osalenud ühiste asjade korraldamisel omavalitsustasandil. Veel 1898. aastal ei andnud tema kandidatuur sakslaste ülekaaluga Tartu linnavolikogus tulemust, aga juba neli aastat hiljem läks see läbi pärast kokkulepet sakslastega, et eestlased lepivad volikogus vähemusega.
Postimees oli kogu sel ajajärgul Tõnissoni keskne mõjuvahend. Vaevaliselt kiratsenud mõnesaja tellija ja nelja toimetajaga (sh peatoimetaja) ajalehest 1897. aastal oli 1900. aastaks saanud üle viie tuhande ja 1905. aastaks juba rohkem kui kümne tuhande tellijaga väljaanne, mille toimetuses töötas üle kümne täiskohaga ajakirjaniku. Pärast kaht kolimist oli 1903. aastal toimetuse kasutada uus hoone Rüütli tänaval, kuhu mahtusid nii toimetus kui ka trükikoda ning kus hakati esimesena linnas kasutama elektrivalgustust. Postimees hakkas juba omandama kontserni tunnuseid, kui ajalehe juurde loodi pärast sajandivahetust eraldi lasteleht, seejärel ajakiri Linda ja Eesti esimene tervishoiuleht Tervis.
Ajalehtede ümber kujunenud poliitilised liikumised kujunesid hiljem erakondadeks. Selline areng ei olnud tollal haruldane mujalgi maailmas, näiteks Soomes sai noorsoomlus alguse Päivälehti ringkonnast. Märk Eesti rahvusliku liikumise poliitilisest diferentseerumisest oli ka Konstantin Pätsi toimetatud Teataja asutamine Tallinnas 1901. aastal. Postimehest ja Teatajast arenesidki välja Eesti esimeste erakondade algatuskeskused: Postimehega samastunud ning talunikele ja haritlastele toetunud paremtsentristlik rühmitus organiseerus juba 1905. aastal Tõnissoni juhitud erakonnaks, Pätsi ja Teataja ümber koondunud ning linnarahvale ja töölistele toetunud vasaktsentristid aga ei asutanud oma erakonda enne, kui olude muutudes kasvas nende ringkonnast 1917. aastal välja Tööerakond.
Halduslikult kaheks jagunenud Eestis olid Tõnisson, Postimees ja Tartu Põhja-Liivimaa poliitilised suunanäitajad, samal ajal kui Eestimaal olid juhtkujud Päts, Teataja ja Tallinn. Rühmituste ja ajalehtede konkurents ületas siiski kubermangupiire. Olukord pingestus, kui Tartus asutati Peeter Speeki juhtimisel uusi sotsialistlikke voole esindanud ajaleht Uudised. Too 1905. aastal 10000-eksemplarilise trükiarvu saavutanud vasakpoolne ajaleht oli märksa edukam kui 1906. aastal asutatud Postimehe Tallinna väljaanne oma kahe toimetajaga, mis pärast aastast ilmumist suure kahjumi tõttu suleti.
AUTORITAARNE INNUSTAJA
Jaan Tõnisson oli pikk kõhn mees, kes meenutas oma hoolitsetud habemega Cervantese don Quijotet. Tema viimistletud ja alalhoidlik riietumisstiil ning viis, kuidas ta avalikkuse ees esines, äratasid lugupidamist ja lisasid talle aukartust