surnud: saadikud olid hüljanud minu ja need põhimõtted, mille eest ma võitlen.”35 Lüüasaamine oli Tõnissonile kibe pettumus, kuigi koosolekul ei saanud see tulla täieliku üllatusena, oli ju eduerakondlaste juhtivates ringkondades juba eelmisel õhtul valmistutud ägedaks võitluseks. Vastaspool oli siiski paremini korraldatud, eelkõige öise rongiga saabunud seltskond, kellest osa oli marssinud kogunemiskohta rivis „Marseljeesi” lauldes. Revolutsiooniaastal võisid meeleolud pingestuda ja kulmineeruda üllatavalt kiiresti. Võimude karm vägivald ootas ees alles detsembris, aga juba kuu aega varem oli Tallinna veresaunas surma saanud ligi sada relvastamata inimest. Need sündmused koos Venemaalt tulevate uudistega olid teravdanud meeleolusid kiiremini ja rohkem, kui mõõdukad olid oodanud.
Ülikooli aulas kogunenud radikaalid olid samuti segaduses: sellist edu ei olnud nad oodanud. Nad ühinesid nõudmisega kukutada tsaarivalitsus, õhutasid eestlasi streikima ja boikottima ning nõudsid kogu maaomandi natsionaliseerimist. Bürgermussesse jäänud mõõdukad nõudsid omakorda kõigi eestlastega asustatud alade administratiivset ühendamist, ulatuslikku autonoomiat ja eesti keele tunnustamist maa ametliku keelena. Valitsuse silmis olid mõlema rühma pisut erineva rõhuasetusega nõudmised võrdselt mõeldamatud, ülikoolis kogunenute omad siiski meetoditelt radikaalsemad.
Revolutsiooniline liikumine kiskus kaasa ka eesti üliõpilased, kes koondusid üliõpilaste vene enamiku kiiluvees Vene vasakpoolsete egiidi alla. Meeleavaldustel esines käsikähmlusi vene üliõpilaste ja sinimustvalgete tunnuste all marssinud Tõnissoni toetajate vahel ning ka Tõnisson sai löögi näkku. Ülikooli juures peetud üliõpilaste massikoosolekul nähvas ta venelastele ägestunult: „Mis õigus on teil siin võimutseda. See ei ole teie, vaid meie ülikool!”36
Kuigi eestlastel õnnestus 1905. aastal oma positsiooni ainult vähesel määral parandada, kujundasid sündmused maa poliitilise maastiku siiski põhjalikult ümber, mis avaldus eelkõige uute erakondade tekkena. Ka baltisakslased asutasid oma erakonna – Baltische Konstitutionelle Partei – ning Teataja ümber koondunud ringkond hakkas senisest selgemalt tegutsema erakonnana. 1905. aastal asutasid oma ühenduse sotsiaaldemokraadid ning Eesti aladel organiseerusid ka Vene sotsiaaldemokraatliku erakonna mõlemad tiivad (vähemlased ja enamlased) ning esseerid.
Osa tsaarivalitsuse häda sunnil antud lubadusi jäi täide viimata ja enamik ähmiga antud vabadusi tühistati mõne aasta jooksul. Nii läks see ka Soomes, kus taastati peagi autonoomiat riivavad määrused, mis olid pärast novembri suurstreiki tühistatud, kuni Esimese maailmasõja algusega hangus praktiliselt igasugune poliitiline tegevus. Sellest hoolimata oli Soome siiski Vene keisririigi kõige vabam osa. Soomlased olid revolutsiooniaastal jõudnud ka ühe pöördumatult suure saavutuseni, kui seisuslik rahvaesindus asendati tolle aja kõige moodsama ja demokraatlikuma, esimest korda 1917. aastal valitud Eduskuntaga, mille valimisel tohtisid osaleda kõik vähemalt 24-aastased soomlased, naised kaasa arvatud.
Kui Venemaal tähendas 1905. aasta revolutsiooniline liikumine klassivõitlust, siis Soomes olid esikohal rahvusküsimused: liikumine tipnes suurstreigiga, mis viis nii autonoomia taastamise kui ka parlamendireformini. Ehkki Soomeski kerkisid 1905. aasta suurstreigi ajal esile sotsiaalsed vastuolud, oli Balti kubermangudes sotsiaalset liikumist siiski palju rohkem märgata. Eestis, kus 1100 suurmaaomanikule kuulus 42 % kogu haritavast maast ja kus baltisaksa mõisnikud olid eesti talupoegi sajandeid halvasti kohelnud, andis revolutsioon maata, sõltumatust igatsevale talurahvale võimaluse välja elada kogunenud pingeid ja kibedust. Lätikeelsetel Liivimaa aladel olid vägivallapuhangud metsikumad, aga ka Eesti aladel põletati üle 160 mõisa ja mõned kirikud. Tallinnas ja teistes uutes tööstuskeskustes ühinesid eesti ja vene töölised töötingimuste parandamise nimel. Sellises olukorras ja võimude vägivallaga silmitsi seistes olid Tõnissoni rahvusliku liikumise autonoomianõudmised radikaalide arvates täiesti ebapiisavad.
Revolutsiooniline liikumine jõudis impeeriumi kaugematesse kubermangudesse viivitusega. Kui Balti kubermangudes saabus haripunkt detsembris, siis Venemaal oli liikumine juba vaibumas, sest keiser oli muu hulgas lubanud ka korraldada uue rahvasaadikute kogu riigiduuma valimised. Keisri ja valitsuse positsioon oli seega jõudnud taas stabiliseeruda, nii et nad võisid tagasi lükata kõik eestlaste ulatuslikumad nõudmised ning asuda baltisakslaste ja kasakate kaasabil karistusaktsioonidele nii talupoegade kui ka kõigi teiste revolutsionäärideks peetavate vastu, olgu tegu liberaalide või sotsialistidega. Sajad eestlased olid sunnitud minema pagulusse. Šveitsis varjupaiga leidnud Teemant mõisteti tagaselja surma, aga enamik ei pidanud turvalise asupaiga leidmiseks sõitma kaugemale Soomest.
Jaan Tõnisson oli rahvusliku liikumise juhina nõudnud Eestile autonoomiat ja mõistnud hukka valitsuse jõuvõtted, aga jutlustanud Postimehes kogu revolutsioonilise liikumise ajal järjekindlalt vägivallatust. Kui kätte jõudsid verised päevad, oodati, et Tõnisson kasutaks oma sõnavõimu nende lõpetamiseks. Tal õnnestuski aasta lõpus pääseda koos ühe delegatsiooniga karmikäelise siseministri Pjotr Durnovo jutule, aga kohtumise õhkkond oli jäine. Kui Tõnisson tõi karmidest karistusmeetmetest loobumise argumendiks selle, et need valavad ainult õli tulle, teatas minister ebasõbralikult, et kavatseb sellised tulekahjud julmalt kustutada.
Tõnisson otsis tuge ka avalikult arvamuselt ja kogus kahekümne viie tuntud tartlase allkirjad Peterburi lehtedes avaldatud protestiavaldusele. Vastuseks sellele kiirustas karistusaktsiooni eest vastutanud kindral Bezobrazov juba avaldamisele järgnenud päeval Tartusse ja nõudis tribunaliga ähvardades allakirjutanutelt kirja tagasivõttu. Sel teemal pidasid Tõnisson, allakirjutanud ja sõjakuberner, ilmselgelt pingete tekkimist vältinud kindralmajor Klotšenko politseijaoskonnas üle kaheteistkümne tunni pikki, poole ööni kestnud läbirääkimisi. Lõpptulemus oli „parandus”, kus allakirjutanud avaldasid kahetsust mõningate kirjas esinenud, täpsemate uudiste valguses alusetuks osutunud andmete pärast. Nii õnnestus vältida kohtuasja ja halvemaid tagajärgi, aga Tõnissoni suureks jesuiidiks pidanud kindral Bezobrazov ei olnud sugugi rahul, eriti kuna paranduse avaldanud Peterburi ajalehed kirjutasid, et kõik toimus surve all. Vahejuhtumiga seotud artikkel tähendas Postimehele tuhanderublast trahvi, aga see võis siiski avaldada ametivõimudele ohjeldavat mõju.37
Ka vanameelsed ähvardasid Tõnissoni mitmel moel, kuid erinevalt reast radikaalselt meelestatud konkurentidest ei olnud ta sunnitud eksiili minema, kui vanameelsete positsioon uuesti tugevnes. Tõnissoni ja Postimehe lahtiütlemine vägivallast oli üldteada ja järjekindel ning ta oli üks neist viiest eestlasest, kes 1906. aastal I Riigiduumasse valiti.
TÕNISSON RIIGIDUUMA LIIKMENA
Keisri 17. oktoobri manifestis antud lubadus moodustada uus rahva valitud saadikute asutus – riigiduuma – viidi ellu detsembris, kui valitsus kehtestas uue valmisseaduse. Nagu lubatud, nägi see ette kõigi rahvakihtide osalust, aga elanikkonna rühmad olid asetatud väga erinevasse seisu. Hääleõigus oli igal vähemalt 24-aastastel maad omaval või makse maksval mehel, siiski mitte ajateenijail ja üliõpilastel. Tegu oli mitmeastmeliste kaudsete valimistega: elanikkonna rühmade osalus avaldus valijameeste kaudu nii, et näiteks talupojad, kes moodustasid 70 % rahvastikust, said valida 42 % valijameestest. Maaomanikud ja linnakodanlus olid seevastu ilmselgelt üleesindatud.38
Koosolek I Riigiduumas. Foto: Eesti riigiarhiiv
1906. aasta aprillis korraldatud I Riigiduuma valimistel oli valimisõigus siiski palju laiem kui näiteks linnavolikogude valimistel, nii et Eesti kubermangudes olid eestlased valijaskonnas enamuses. Kõik peamised vasakpoolsed rühmitused boikottisid valimisi rahulolematuse tõttu hääleõiguse piirangute ja elanikerühmade ebavõrdse esindatusega. Nad jäid kõrvale valijameeste koosolekutest, mille kaudu valimised toimusid. Neis tingimustes ei olnud Jaan Tõnissoni eduerakondlastel raskusi võita Eesti aladel valimised ülekaalukalt. Kui erakonna kandidaadid said näiteks Tartus valijameeste valimisel umbes 4000 häält, siis baltisaksa partei kandidaadid said umbes kuussada ja vene kandidaadid paarsada häält. Eduerakond esines valimistel väga selgelt Tõnissoni parteina, kelle ümber loodi juba ka teatavat juhikultust,