pärast vanglas veedetud kuid avaldati tema üksindusest tulvil luuletus „Võimata” ühes eestikeelses luulevalimikus. Teist korda astus Tõnisson luuletajana üles 1925. aastal Postimehe lisas Sädemed. Tema luuletus „Sügise laul” sai teistes lehtedes sedavõrd ilkuva vastuvõtu osaliseks, et võttis isu jätkata. Tõnissoni vanglaperioodi kirjatööde seas on ka näidend pealkirjaga „Üksi”, mille ta siiski pärast Anton Jürgensteinile lugeda andmist hävitas. Jürgensteini tapva hinnangu kohaselt arutasid näidendis kolm meest maailmavaatelisi küsimusi nii, nagu nad oleksid üksteisele mahukaid juhtkirju ette lugenud. Tõnissonilt on avaldatud siiski veel üks jõuluteemaline novell, mis trükiti ära ka vanades koolilugemikes.42
Jaan Tõnisson läheb 1908. aastal kandma kolmekuist vanglakaristust. Foto: Eesti riigiarhiiv
Teatud mõttes vanglakaristus isegi kindlustas Tõnissoni seisundit poliitikas, kus ta oli mõõdukuse tõttu sattunud vasakpoolsete kriitikatule alla. Pärast kohtuotsust oli teda raskem süüdistada tagurliku tsaarivõimu teenimises. Vanglakaristusest palju suurem löök oli Tõnissonile Postimehe sulgemine 1907. aasta suvel, kui ta oli selles kritiseerinud teise duuma laialisaatmist. Kõigepealt määras Liivimaa kuberner ajalehele tema juhtkirja eest tuhat rubla trahvi ja kuu aega hiljem leht suleti. Postimehe asemel hakkas ajalehe kirjastus 1907. aasta oktoobris välja andma päevalehti Elu ja Meie Aastasada, need sai ilmuda umbes aastakese, aga suleti siis kui katsetused jätkata keelatud ajalehe väljaandmist teise nime all. Tõnisson hankis isegi omal tahtel ilmumise lõpetanud Tallinna ajalehe Sõna avaldamisõiguse ja trükkis seda teises trükikojas, aga ametivõimud tegid sellelegi ettevõtmisele kiire lõpu. Teisel katsel sai Elu ilmumisloa, vastutavaks toimetajaks Jürgenstein ja väljaandjaks Karl Parts, kuni Postimees hakkas pärast sõjaseisukorra lõppemist 1908. aasta sügisel uuesti ilmuma.43
Kuna Tõnisson ei saanud enam peatoimetaja olla, märgiti nüüd Postimehe vastutavaks toimetajaks tema vend Jüri Tõnisson, aga tegelikult vastutas lehe eest muidugi Jaan. 1909. aastal viisid tema juhtkirjad kolm korda numbri konfiskeerimiseni ja veel sagedamini trahvideni. Ebakindlad väljaandmistingimused tähendasid lehele ka majandusraskusi. Kuna karta tuli sedagi, et riik võib halvimal juhul võtta üle ajalehe trükikoja, mindi üle uuele korraldusele. Tõnisson oli vähehaaval suurendanud oma osalust lehes, nii et oli peaaegu selle ainuomanik. Nüüd otsustas ta koos sõpradega eraldada ajalahe ja kirjastuse üksteisest nii, et leht jäi tema ainuomandisse, samal ajal kui trükikoda, ladumisruum, raamatukauplus ja muu kirjastustegevus siirdusid loodava, osaühingut meenutava kirjastusühistu valdusse. Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees asutati lõpuks 1911. aasta novembris.44
Tõnisson jätkas tööd erakonnajuhi ja ajakirjanikuna, aga uuesti karmistunud tsaarivõimu tingimustes keskendus tema töö Eesti rahvusteadvuse kasvatamisele ettevaatliku valgustustöö ning arvukate kodanikuühenduste ja ühistegevusliku põllumajanduse arendamise raames. Tõnissoni töös tõusis nüüd senisest veelgi rohkem esikohale just hariduse edendamine eesti koolide ja haridusseltside asutamise näol.
Postimehe toimetus 1912. aasta paiku. Fotol vasakult paremale Oskar Kallas, Anton Jürgenstein, Märt Raud, Karl Kadak, Ants Simm, Karl Luud, Jaan Tõnisson, Peeter Põld ja Karl August Hindrey. Foto: Eesti filmiarhiiv
EESTI KIRJANDUSE SELTS JA NOOR-EESTI
Poliitilise tegevuse piirangutest ja venestamispoliitika uuest intensiivistamisest hoolimata – ja ühtlasi ka just sellest tingitult – oli Esimesele maailmasõjale eelnenud aeg elava kultuurilise aktiivsuse periood. Isegi sel määral, et seda on nimetatud lausa teiseks rahvuslikuks ärkamiseks. Tõnissoni osa oli endiselt keskne, aga ta oli sunnitud tõdema, et sattus varasemast sagedamini tülide ja lahkarvamuste keskele ning et mõnikord oli just tema nende põhjustaja.
Eesti Kirjanduse Selts asutati Postimehe ümber koondunud asjahuviliste algatusel 1907. aastal. Sellise seltsi asutamine oli olnud õhus ja ettevalmistamisel õigupoolest juba alates 1893. aastast, mil ametivõimud olid keelustanud selle eelkäija, 1872. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Seltsi. Uue seltsi asutamise mõte sai tuult tiibadesse 1905. aasta veebruaris, kui Tõnisson kutsus rühma kirjandussõpru Postimehe toimetusse arutama, kas kirjanduse arendamiseks oleks vaja asutada uus selts. Kutsutud olid kõik rohkem või vähem Postimehe ringkonda kuuluvad inimesed, aga kutse sai ka Konstantin Päts, kes koosviibimisel siiski ei osalenud.
Uue seltsi vajalikkuse ja ülesannete suhtes oldi ühel nõul ning kõige rohkem äratas arutelu seltsi juhtimise küsimus. Tõnisson tahtis, et seltsi juhitaks kaudselt ja et sel oleks eraldi valitav nõukogu. Kuna asutamine venis – seltsi asutamisdokument allkirjastati alles 1907. aasta juunis pärast võimude heakskiitu põhikirja kavandile – kujunes juhtimisviisist lõpuks suurem tüliküsimus, eelkõige seltsi kolmandal ettevalmistaval koosolekul 1906. aasta augustis, kui liitus ka rühm nooreestlasi. Valdav enamik asutajaid toetas paljudes asjades Tõnissoni, aga tema seisundit õõnestasid nüüdki eri põlvkondade erinevad arusaamad kirjandusest ja ühiskonnast.45
1905. aastal oma esimese Noor-Eesti albumiga avalikkuse ette astunud noorema kirjanike- ja kunstnikepõlvkonna rühmitus Noor-Eesti oli kasvanud Tõnissoni ja Postimehe kaitse all ning kasutanud Tartu renessansiga avanenud võimalusi, aga selle enesekindlad noored esindajad kaugenesid peagi vanematest ning otsisid ja tekitasid tahtlikult vastuolusid. Tõnisson jäi ses asjas kuhugi vahepeale. Ta ei kiitnud küll noorte kirjanduslikku loomingut täielikult heaks ega leppinud mitmeski asjas nende vabameelsusega, aga säilitas siiski sõprussuhted kahe noore kirjanikuga, kes olid end samastanud Noor-Eesti rühmitusega: Aino Kallase ja Hella Wuolijoega.
Ka Noor-Eestis valitses kahetine suhtumine Tõnissonisse. 1905. aastal otsustati kutsuda ta rühmituse liikmeks, aga ainult paarihäälse ülekaaluga, ning hiljem, radikaalsete meeleolude kasvades, oleks tema kandidatuur juba tagasi lükatud. Kui Johannes Aavik läks uue ajakirja Vaatleja väljaandmise asjus Postimehe ühistuga kokku leppima, jäi asi katki, sest teised nooreestlased ei soovinud nende arvates tagurliku Tõnissoniga tegemist teha.46
Friedebert Tuglase kõrval oli Noor-Eesti kõige silmapaistvam ja tunnustatum kirjanik 1883. aastal sündinud Gustav Suits, keda võib pidada ka Noor-Eesti vaimseks juhiks. Suits muutus revolutsiooniaastal radikaalsemaks ja võttis omaks vasakpoolsed vaated, aga ei organiseerunud poliitiliselt enne järgmist revolutsiooni 1917. aastal, mil astus Eestis üles esseeride ridades ja Soomes sotsiaaldemokraadina. Suits astus rühmituse liikmetest ka kõige ägedamini välja Tõnissoni juhtpositsiooni vastu Eesti rahvuslikus liikumises. Tema radikaalsete aadete esimeseks manifestiks sai 1906. aastal ilmunud esseekogumik „Sihid ja vaated”. Seal kritiseeris ta Tõnissoni esindatavat kodanlikku maailmavaadet, talupojaseisuse idealiseerimist ning juttu „kõlbelisest iseolemisest” ja „sisemisest vabadusest”. Ta pidas Tõnissoni Postimehe moraalilugejate seas siiski kõige vasakpoolsemaks ja avaldas pisut mitmemõttelisel moel isegi tunnustust tolle avalikele esinemistele, valmidusele kõigiga arutleda, samuti Tõnissoni tööle eestlaste mahasurutud enesehinnangu tõstmiseks.47
Aastaid hiljem oli Suitsu suhtumine Tõnissoni muutunud avalikult kriitiliseks. 1913. aasta kevadel pidas Suits Tartus rohket tähelepanu pälvinud kaheosalise loengu Jaan Tõnissonist ühiskonnategelasena. Juba esimene loeng 7. aprillil meelitas Vanemuise saali peaaegu täis ja teine loeng 21. aprillil tõi kohale rohkem uudishimulikke, kui politsei lubas saali trügida. Suits teatas avasõnades, et Tõnissoni ringkonnas valitseb sumbunud õhkkond ning sellelt mehelt pole midagi uut oodata. Suits tuletas meelde Tõnissoni omal ajal Postimehes avaldatud „keiser, usk ja isamaa” vaimus programmilist artiklit ja kuigi Tõnisson oli hiljem laiendanud oma repertuaari ühiskondlikele teemadele, olevat ta sisimas jäänud tagurlikuks moraalijutlustajaks, kellel ei ole pärast 1905. aastat Eesti arendamisele enam midagi anda. Ettekanne oli peale kõige muu ka selgelt isikuvastane ässitamine, kuigi käsitles Tõnissoni maailmavaadet ja ühiskondlikku tegevust.
Kummalgi