type="note">53
Eduerakonna ja kadettide suhe on näide, kuidas 19. sajandil opositsioonis olnud rahvuslus leidis Ida-Euroopas ühise keele liberalismiga. Sajandivahetusel hakkasid nende teed siiski sageli lahku minema. Nii juhtus ka Eestis, kus Tõnissoni rahvuslus oli sotsiaalselt ja eelkõige kultuuriliselt sedavõrd alalhoidlik, et osa Eduerakonna asutajatest pidas teda liiga parempoolseks. Tema kõigutamatut positsiooni erakonna juhina see siiski ei mõjutanud ning tal ei olnud erakonnas ka konkurente, kes olnuksid valmis temaga võistlema. Potentsiaalsed konkurendid siirdusid ilmselt pigem teistesse erakondadesse, kui alustasid võitlust ägedaloomulise chef’iga.
Maaküsimus oli probleem, mis valmistas liberaalidele peamurdmist. Eraomandi kaitse põhimõte oli Tõnissoni aatemaailmas nii tugevalt juurdunud, et ta ei pooldanud mõisamaade ulatuslikku sundvõõrandamist enne, kui oli 1917. aasta uue revolutsiooni ajal sunnitud oma vaated ümber hindama. Ta suhtus radikaalsesse maareformi ettevaatlikult pigem seaduslikkuse põhimõtte kui selle tõttu, et ta oleks võidelnud majandusliberalismi vastu. Tõnissoni maailmavaates oli majandus alati allutatud rahvuslikele vajadustele ja eesmärkidele.
Rahvuslik enesemääramine oli Tõnissoni silmis inimkonna arengu kõrgeim aste. Tema filosoofia rõhutas eetilist motivatsiooni – Immanuel Kanti moraaliõpetuse vaimus. Rahvas on vooruslik olend, kes allub sisemisele sunnile ja kohusetundele. Eestlus oli selles käsitluses, nagu Toomas Karjahärm kirjutab, „eelkõige kõlbeline norm, kohustus ja kõrge eetiline ideaal, mille poole iga eestlane pidi püüdlema”. Selle põhjal oli võimalik tuletada eeskirju ja reegleid, mis reguleerisid sotsiaalset ja individuaalset käitumist.
Otseseid juhtnööre majandustegevuse korraldamiseks oli seevastu raskem leida. Tõnisson määratles end hiljem sotsiaalliberaaliks, aga enne 1920. aastaid ei kuulunud selline termin veel tema sõnavarra. Dogmaatiline turuvabaduse rõhutamine ei olnud tema aatemaailmale kunagi omane. Ta rõhutas küll vabakaubanduse tähtsust, aga oli praktikas sageli valmis toetama – või vähemalt sallima – mitmesuguseid protektsionistlikke meetmeid. Eesti omandi ja rahvusliku jõukuse siirdumisse välismaalaste omandusse suhtus ta enamasti negatiivselt. Seevastu ühistuline koostöö oli majandusküsimustes aina kesksel kohal.54
Tõnissoni hariduskeskne rahvuslus oli mõõdukas ning sageli hoiatas ta teiste rahvuste ja rahvusrühmade vastu suunatud vaenuavalduste ja diskrimineerimise eest. Toomas Karjahärmi väide, et ta on Jakob Hurda ja Villem Reimani kõrval „etnilise fundamentalismi” esindaja, kelle maailmapilt on täiesti etnotsentriline, on kogu Jaan Tõnissoni elutööd arvestades siiski liialdus. Näiteks see, et baltisakslased tal sageli hammaste vahel olid, ei tähendanud muud kui nendega võrdsete õiguste taotlemist. Ta oli küll vastu 1925. aastal kehtestatud vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadusele, aga mitte selliste põhjendustega, mida saaks käsitleda nende õiguste eitamisena. Hiljem Pätsi ajal oli ta riigikogus vastu näiteks võõrtööliste diskrimineerimisele.
Üks eesti rahvusluse ilming oli perekonnanimede eestistamise kampaania, mille eeskuju oli muu hulgas Soomes Snellmani sajandaks sünniaastapäevaks (1906) ajastatud samasugune ettevõtmine. Tõnisson suhtus perekonnanimede vabatahtlikku eestistamisse mõistvalt, aga leigelt – innukamate eestistajate arvates oleks ka tema nimi tulnud muuta Tõnnissooks. Aga kui nimede eestistamist taheti 1938. aastal lihtsustada, oli Tõnisson riigikogus ettepaneku vastu ega kiitnud heaks survestamist, mis tema arvates ettepaneku tegemisega kaasnes.55
TÕNISSON JA NAISTE ÕIGUSED
Tõnissoni karskust, kõlblust ja kokkuhoidu rõhutav rangelt protestantlik moraal avaldus ennekõike pere- ja sooküsimustes. Tõnissoni kõige tagurlikumad iseloomujooned tulid esile tema suhtumises naistesse ja naiste õigustesse. Kuigi tema rahvavalgustusprogrammi kuulus tütarlaste hariduse arendamine ja kuigi ta algatas esimese eestikeelse gümnaasiumi asutamise 1906. aastal, ei olnud naiste tööturule toomine sugugi tema eesmärk. Tema hariduspoliitikas oli naiste hariduse eesmärk toetada naise rolli kodus laste kasvatajana ja rahva vaimu äratajana. Ta ei oleks tahtnud võtta naiste poliitiliste õiguste kaitsmist Eduerakonna programmi, aga jäi vähemusse. Erakonna esimesse juhatusse valiti ka kaks naist, Aino Kallas ja Marie Reiman. Kulus siiski aastakümneid, enne kui Eesti naised hakkasid poliitikas mingil määral märkimisväärset rolli mängima.
Eesti naisliikumise esimene ärkamisaeg jäi aastatesse 1904–1905 ning see oli otseselt seotud tolle aja revolutsioonilise liikumisega. Nii oli see kogu Vene impeeriumis, kus moodne naisliikumine sel ajajärgul organiseerus ja kus see leidis väikekodanlikes ringkondades samasugust kahtlevat vastuvõttu nagu Eestis.
Naiste õiguste kaitsmine ei olnud tollal veel sugugi enesestmõistetav isegi kõigile liberaalidele. Vaid pisut enne Eduerakonna asutamist peetud Vene kadettide partei asutamiskoosolekul oli ainuke tähelepanuväärne hääletusele pandud küsimus puudutanud hääleõiguse andmist naistele. Erakonna vaieldamatu juht Pavel Miljukov oli teema käsitlemise vastu, sest leidis, et see võib eemale peletada talupoegadest valijaid, aga tänu tema abikaasa, varem kevadel Venemaa naiste võrdõiguslikkuse liikumise asutamisel osalenud Anna Miljukova sekkumisele võeti nõudmine pärast pingelist hääletamist siiski programmi. Ka hiljem parteikongressil üritas Miljukov lubadusele vett peale tõmmata, aga sai jälle sama napi kaotuse osaliseks.56
Aino Kallas hindas kirjas oma sõbrannale Ilona Jalavale 1904. aasta aprillis, et naise seisund on Eestis samasugune, nagu see oli olnud Soomes kolmkümmend aastat tagasi. Umbes samal ajal tegi ta siiski päevikusse optimistliku sissekande, et naised on nüüd ärkamas, mis hakkab positiivselt mõjutama kogu Eesti arengut „saksa Skylla ja vene Charybdise” vahel. Aasta lõpus kirjutas Kallas juba Jalavale, kuidas „naisküsimus on siin äärmiselt põletav, sellest räägitakse kõikjal, perekondades, seltsides, ülepea igal pool, kus inimesed kokku tulevad. Kirglikke vaidlusi ja kokkupõrkeid tuleb ette sageli. Kuningas Jaan I on vastu ja selle pärast paljud kahtlevad.”57 Eesti esimene naisühing Edasi asutati Tartus 1905. aasta märtsis.
Kõige ägedamad kokkupõrked olid alles ees. Neile andis hoogu tervelt üheksaosaline artiklisari, mille Tõnisson avaldas Postimehe esiküljel 1905. aasta kevadel juhtkirjana pealkirja all „Vaba armastus” – lehe kombe kohaselt anonüümselt, kuigi kõik teadsid väga hästi, kelle sulest kirjutised pärit on. See viis niinimetatud pruunseelikute skandaalini.
Pruune seelikuid kandsid Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumi õpilased koolivormina. Uued, vabamad, rahvuslikud ja isegi revolutsioonilised tuuled puhusid tollal ka Tartu kooliõpilaste seas. 1904. aastal gümnaasiumi lõpetanud Ella Murrik oli üks tõrvikukandjaid. Ta oli juba 1902. aastal pahandustesse sattunud, kui korraldas koos Tartu Aleksandri gümnaasiumis õppinud Gustav Suitsuga isamaalise koosviibimise Lydia Koidula auks, mis oli Vene ametnike silmis ohtlik ettevõtmine. Suits visati koolist välja ja Ella Murrikut kuulati terve päev üle, aga tänu Hugo Treffneri ja Tõnissoni sekkumisele pääses ta hullematest tagajärgedest.58
Tütarlastegümnaasiumi õpilased jätkasid siiski radikaalset kurssi, mis tähendas ka uusi kombeid ja kultuurilist vabameelsust. Näiteks lõikas rida tüdrukuid oma juuksed lühikeseks ja samastusid Tõnissonis võõrastust äratanud Noor-Eesti vabameelsete ideedega. Kui lõpuks hakkas levima kahtlus, et tüdrukute käitumine vastassoo seltskonnas on omandanud ebaterveks peetud jooni, sai Postimehe ja Tõnissoni heatahtlikkus otsa. Just see kahtlus andis aluse Tõnissoni vabaarmastust käsitlenud artiklisarjale, kus esitati raskeid süüdistusi koolitüdrukute kõlvatu käitumise kohta. „On juhtunud, et tüdrukud on raudteel võõrapäraste noorukitega üsna erilist „vabadust” kasutanud. – Äsja on koolis käivad tütarlapsed ühes jaamas võõraste poistega pidu pidanud ja pärast tulede kustumist on noored elajalikud inimesed pimeduse varjus kasutanud seda päris „vabadust”. Räägitakse ka noorte tütarlaste enneaegsest paisumisest ja mitmetest „kunstlikest juhtumistest” jne.” Oli selge, et need häbelikud eufemismid tähendasid rasestumist ja aborti, millega asi pärast vene üliõpilastega kurameerimist lõppes.59
Tõnisson pidas