suhtes ähvardavalt. Tõnisson oli mõlemal koosolekul ise kohal ning võttis pärast ettekannet peetud ägedast arutelust intensiivselt osa. Ta juhtis muu hulgas tähelepanu sellele, et Suitsu tsiteeritud Postimehe vana juhtkiri oli pärit rohkem Villem Reimani sulest. Usuküsimuses tähendas ta, et Suits ajab segamini kirikusse kuulumise ja inimese sisemise usu. Tõnisson rääkis oma kombe kohaselt kaua, mispeale osa publikust hakkas juba vahelehüüetega sekkuma, ja kui ka koosoleku juhataja palus tal hakata lõpetama, lahkus ta üldse saalist. Postimehe ülevaates öeldi, et ta lahkus lõbustatult ja jätkas õhtut kirikukontserdil.48
Kuigi Tõnisson end koosolekul talitses, näitas järgnenud elav mõttevahetus leheveergudel, kui sügavalt solvunud ta oli. Järgmisel päeval rõhutas ta K. A. Hindreyle, et Suits oli teda võrrelnud kanaga, ning tõdes, et „oleks arusaadavam, kui mind oleks võrreldud kalkuniga,” aga Suitsu mõtisklus lõvist ja rebasest oli talle juba liig. Suits oli nimelt arutlenud, kas ja mil määral sobib Tõnissoni puhul Machiavelli käsitlus, mille kohaselt poliitik peab olema nii lõvi kui rebane. Suitsul oli kerge näha temas lõvi, aga ka rebase omadusi. Viimased olid tal aidanud võitu saada ainult rebase omadustega varustatud konkurendist Grenzsteinist. Ent viimasel ajal oli rebane Tõnissonis selgelt lõvi üle võimust võtnud.
Vaevalt et Tõnissoni häiris võrdlus lõviga, aga aususest ja otsekohesusest juhindunud kirjastaja solvus tõsiselt Suitsu vihjete peale sahkerdamisele ja variserlikkusele. Ta avaldas lehes avaliku kirja, kus nõudis, et Suits selgitaks, kus, millal ja kuidas on need rebase omadused ilmnenud. Suits viitas vastuses mõne päeva pärast peetavale järgmisele ettekandele ja samal ajal ilmuvale kirjutisele, mis käsitles Tõnissoni ühiskonnategelasena. Päev enne teist ettekannet süüdistas Tõnisson ajalehes Suitsu, et too olevat kommenteerinud Rudolf Kallase surma ja Reimani rasket haigust küünilise märkusega, kuidas „loodus ise tuleb meile appi, kui ta vanad eest ära koristab”. Olgu Suitsu vastu esitatud süüdistus tõsi või ei, kirjutise ilmne eesmärk oli Suitsu kuulajaid juba ennetavalt mõjutada.49
Suits oli kahetunniseks ettekandeks hoolikalt valmistunud. Ta tunnistas, et uskus Tõnissonisse endasse veel ka pärast seda, kui oli kaotanud usu tema aadetesse. Ta leidis, et Tõnissoni „terve rahva kogumise” poliitika oli olnud alguses loomulik, ja tunnustas tema juhitud võitlust sakslaste eesõiguste vastu. Aga vana agraarühiskonna arenedes klassiühiskonnaks olid Tõnissoni väikekodanlikud moraalijutlused aegunud. Suits ei hoidnud sõnadega kokku ka Tõnissoni isiklikke võimeid ja omadusi arvustades. Suits nimetas teda „kõva pää, kõva hääle ja kitsa kodumaa vallavanema iseteadvusega” varustatud meheks, kelle kultuuripoliitikat võib nimetada kitsarinnaliseks. Pika ettekande lõpuks põletas Suits kõik sillad Postimehe ringkonnaga, öeldes, et „Tõnisson ei olevat iialgi rahvameelne olnud, küll aga vahest rahvameelitaja ehk demagog”. Solvangut täiendasid ka ettekandes sisaldunud vihjed Tõnissoni rebaseomaduste ja tema äritegevuse seoste kohta.
Võib ainult ette kujutada, millised emotsioonid tuubil täis saalis möllasid. Ettekandele järgnenud arutelus sarjasid sõnavõtjad peamiselt Suitsu. Tõnisson ise pidas võimsa aplausiga lõppenud kõne, kus nimetas Suitsu kõnet „agitaatorlikuks keelepeksmiseks ja inimvihkajalikuks väikeseks vaenuavalduseks”. Vähesed Suitsu toetavad sõnavõtud kadusid Tõnissoni toetajate tormilistesse poolehoiuavaldustesse. Postimehes nimetas kõige leebem kommentaar Suitsu esinemist provokatsiooniks. Teistes ajalehtedes võeti Suitsu isikuomadused läbi vähemalt sama hoolimatult, nagu Suits ise oli Tõnissoniga teinud. Arvamuste spekter oli aga mitmekesisem ning ilmus ka mitmeid Tõnissoni vastaste kahjurõõmsaid kommentaare.50
VANEMUISE UUS TEATRIMAJA
Suitsu esinemine jaotas arvamused kaheks ka Noor-Eesti rühmituses. Aavik, Aino Kallas ja mitmed teised ütlesid tema esinemisest avalikult lahti. Aga kui Suits teatas mais, et loobub rühmituse esimehe ülesannetest, valiti ta pika arutelu tulemusena ametisse tagasi. Rühmitust hoidis koos peamiselt see, et sinna kuulujad tunnistasid teiste liikmete väga erinevaid poliitilisi vaateid. Nii ei üritatudki poliitiliste vaadete suhtes seisukohta võtta, vaid piirduti sellega, et nooreestlasi ühendavad sarnased vabameelsed vaated kirjandusele ja kunstile.
Suits ei jõudnud oma ettekannet lubatud trükivalmiduseni lihvida, vaid jõudis järeldusele, et ei ole tark poleemikat jätkata. Olgu veel öeldud, et erimeelsustest hoolimata suutsid Tõnisson ja Suits juba 1918. aastal Eesti välisdelegatsioonis koostööd teha, kuigi võib-olla väikeste hõõrumistega.
Eestlaste kultuuripürgimused enne Esimest maailmasõda said konkreetse väljundi kolme tähelepanuväärse teatrihoone näol. Vanemuise uus teatrimaja Tartus valmis 1906. aastal. Pärnus võeti 1911. aastal kasutusele Endla teatri uus hoone ja 1913. aastal valmis Tallinnas Estonia teater. Vanemuise teatri uue maja ehitamisega tehti algust kohe, kui vana 1903. aastal tulekahjus hävis.51 Algatus tuli Vanemuise seltsi juhatusse kuulunud Tõnissonilt, kes määrati ka uue teatrihoone ehituskomitee esimeheks. Teatrimaja eeskujuks oli Soome uus rahvusteater Helsingis ja selles küsimuses pöörduti arhitektibüroo Gesellius, Lindgren & Saarinen poole. Eliel Saarinen ei olnud huvitatud projekteerima ainult fassaadi, nagu kulusid kartvad tartlased soovisid. Lõpuks nõustus Armas Lindgren tegema projekti tartlastele sobiva hinnaga.
See ei rahuldanud aga Tõnissoni, kes oli palunud ja saanud eesti juurtega Peterburi professorilt Aleksander Poleštšukilt veelgi soodsamad fassaadijoonised ja lubaduse töö tasuta lõpuni teha. Sellest tekkis juhatuses suur tüli: Lindgreni projektist vaimustatud Karl Menning toetas töö tellimist Soome arhitektilt. Nii ka otsustati, ehkki väidetavalt ähvardas Tõnisson raskustega hanke rahastamisel, kui Poleštšuki projekti vastu ei võeta. Kui enamus oli otsuse langetanud, lahkus Tõnisson ust paugutades koosolekult, aga ei vaielnud enam vastu ning pidas Lindgreni projekti järgi ehitatud teatrimaja sisseõnnistamisel ka peokõne.52
Eesti majandus arenes enne maailmasõda kiiresti. Eesti ettevõtjate ja kodanluse edu ja rikastumine tähendas üksiti poliitilist murrangut, sest järjest rohkem eestlasi sai maksumaksjana osaleda kohalikel valimistel. Selle tagajärjel kaotasid sakslased paljudes linnades enamuse eestlastele. Kõige tähelepanuväärsem muutus toimus 1904. aastal Tallinnas, kui eestlased saavutasid linnavolikogus ülekaalu. Need olid kogu eesti rahvusliku liikumise võidud, aga tulevase pealinna arengut tartlase vaatenurgast kahetiste meeleoludega jälginud Tõnisson ei puukinud selle üle tingimata rõõmustada.
Tartu ja Tallinna ning ühtlasi Lõuna- ja Põhja Eesti võistlus oli neil aastatel eriti pingeline ja sai ka Tõnissoni näol tugevasti isikustunud poliitilise mõõtme. Rahvusliku liikumise vaieldamatu juhina oli Eesti kroonimata kuningaks nimetatud Tõnisson 1906. aastani Tartu renessansi juhtkuju, kellel polnud võistlejaid. Revolutsiooniaastal ülikoolilinna varjus kiiresti väikseks tööstuslinnaks arenenud Tallinna radikaalsemad voolud aga pakkusid Tõnissoni mõõdukale suunale konkurentsi ja jätsid selle kohati isegi varju. Radikaalid leidsid toetajaid nüüd ka Tõnissoni ja Postimehe koduväljakul Tartus, samal ajal kui Eduerakonna toetus jäi Eestimaa pealinnas Tõnissoni isiklikest pingutustest hoolimata napiks ja Postimehe Tallinna väljaanne tuli suure kahjumi tõttu sulgeda.
Pärast 1906. aastat tundus Tõnissoni seisund mõneks ajaks tugevnevat. Sellele aitas kaasa seegi, et mitmed Tallinna juhtkujud, nagu Konstantin Päts ja Jaan Teemant, olid sunnitud maapakku minema. Aga Tallinna kiire areng jätkus ja Tartul ei olnud enam eeldusi võistelda sellega ühtse ja iseseisva Eesti pealinna positsiooni nimel.
JAAN TÕNISSONI AATEMAAILM
Jaan Tõnissoni 1905. aastal asutatud Eesti Rahvameelne Eduerakond püüdis koondada Eesti rahvuslikke, demokraatlikke ja liberaalseid jõude üheks rahvaerakonnaks. Rahvameelne ei viita ainult rahvuslikule, vaid samavõrd rahvavõimule, ning see sõna võeti erakonna nimesse ilmselt revolutsiooniaasta radikalismi vaimus. Just neil aastail samastus erakond tugevasti Venemaal natuke varem asutatud liberaalse konstitutsiooniliste demokraatide erakonnaga, kadettidega. Tõnisson valiti selle keskkomiteesse, selle programmi võttis Eduerakond üleriigilistes küsimustes omaks ainult väikeste täiendustega ning Tõnisson ja tema erakonnakaaslased