ruumi. Siin tuleb mängu feng shui tuntud arusaam, et ruumi muutmise läbi on võimalik muuta ka suhet. Ruum hakkab meie jaoks tööle alles siis, kui aktiveerime ehk väestame selle kolme energiatasandi – füüsilise, psüühilise ja spirituaalse – kaudu. Ainult siis tekib tõeliselt loov ja suhet toetav ruum ning alles nüüd on loodud hea võimalus, et siia ilma sünniks suhte viljad – lapsed. Kuid millegipärast ei pea meie suhted ja abielud kaua vastu. Eestis lahutatakse väidetavalt pooled abielud, rääkimata vabaabieludest. Me loome suure hoolega endale hästi kujundatud ruumi, kuid meie suhted ei pea vastu. Siinkohal tasub tagasi vaadata oma lapsepõlvekodusse. Kui paljud meist muudavad vanematelt päritud või äraõpitud kooselu eeskuju ja mustrit? Ka vanasõna ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele. Siin on aga üks aga… Avatud, arenemisvõimelisel inimesel on alati olemas võimalus oma elukogemusest hoolimata käitumismustreid muuta. Tuleb vaid leida sisemine motivatsioon, arenguvaru muutuseks.
KAS ME TEAME, mida me suhtelt ootame? Kas tegemist on sõprussuhte, seksuaalsuhte või abielusuhtega? Igal etapil ja suhtevormil on oma olemus, tingimused ja käitumine. Mõned aastad tagasi üht kuldse keskea ületanud prouat nõustades mõistis ta juba pärast paari tundi kestnud keskendunud arutelu, et tema siiani arvatud ideaalsuhe polnud alateadlikult üldse oodatud. Pigem eelistab ta mõnusat sõprussuhet, sarnaste huvide põimumist ja ühiseid hobisid, mitte kooselu. Milline kergendus väljendus naise näos − ta oli otsinud asjatult valet energiat ja hea, et ta seda veel leidnud polnud.
Kui lähtuda yin/yang tasakaalust, siis suhete, sõpruse ja armastuse tsooniga on otseselt seotud selle vastas asuv teadmiste ja töö iseendaga tsoon (vaata bagua joonist lk 30). Seega tuleb enne kui alustada tõelise suhte, sõpruse, meeskonna loomist kindlaks teha, missugune on see inimene, kes suhtesse astub. Kas me väärtustame, tunnustame ja armastame iseennast? Või kordame endale iga päev, et olen kole, saamatu ja vaene ja… Siis tekib kohe küsimus: miks peaks keegi sellist „hirmsat” inimest üldse endale sõbraks või kaaslaseks tahtma? Enne kui muuta meid ümbritsevaid inimesi, tuleb muuta kõigepealt iseennast. Alustada saame kohe, kas või täna.
PARIM KOHT ISEENDA TREENIMISEKS on ühiskondlik transport, sest puudub muu segav tegevus. Miks mitte ka auto, kuid siin peame siiski keskenduma liiklusele. Niisiis, istudes bussis või trollis, kiidame ennast mõttes. Alguses tekib tõrge – see ei ole võimalik või see ei ole usutav. Kuid nüüd ei tasu alla anda, vaid jätkata, jätkata veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Garanteerime, et mõne aja möödudes on näol selline kutsuv ja armunud naeratus. Me armume iseendasse ja paneme seeläbi ka teised inimesed meisse armuma. Eks igaüks tahab suhelda õnneliku, mitte kurvameelse inimesega.
Teadmiste ja töö iseendaga tsooni ning suhete, sõpruse ja armastuse tsooni vastastikune mõju annab meile teada, et meie väärtus ei ole meist eraldi, väljaspool. Samuti ei eksisteeri armastus meist väljaspool. Ainult me ise suudame ja oskame ja oleme võimelised looma armastustunde, aga mitte keegi teine väljaspool meid. Jah, teise inimese kaudu tajume ka sõnadeta oma sisemist energia liikumist, oma energiakeskuste tšakrate tööd, ning me mõistame iseennast paremini tunnete abil. Mitte keegi teine ei suuda ega oska öelda, kui palju me armastame või ei armasta kedagi või midagi. Mitte keegi teine ei saa öelda, kui palju meeldib või ei meeldi meile keegi või miski. Ei ole mõtet loota teiste peale, sest igaüks on iseenda kuningas ja teejuht. Küsimus on selles, kas me usaldame iseennast piisavalt või toetume pigem teiste arvamustele. Viimasel juhul ei juhi me oma eluteed, vaid seda teeb ema, isa, sõber, ülemus, elukaaslane või tänapäeval tihtipeale ka laps.
Millegipärast ootame ja nõuame abi väljastpoolt. Arvame, et ainult keegi teine oskab ja peab tegema meid õnnelikuks. Miks ilmuvad lehes kuulutused: „Otsin meest, kes teeb mind õnnelikuks.”? Kuidas on see võimalik ja kui kaua selline õnn kestab? Kuni esimese mittesobimiseni ja mittemeeldimiseni?
ABIELUPAAR OTSUSTAS TÄHISTADA pulma-aastapäeva ja sellest pidi tulema tõeliselt ilus pärastlõuna. Kahjuks kohtas naine päeva jooksul mitmeid ebaõnnestumisi, vääritimõistmist töö juures ja närvilist klienti, ning nagu tavaliselt, võttis ta töö ehk päeva jooksul kogetud suhteolukorrad piduõhtusse kaasa. Ei aidanud siin tulipunased roosid, kaunis kingitus, humoorikas mängufilm ega rikkalikult kaetud õhtusöögilaud. Kui sa oled otsustanud õnnelik mitte olla, siis sa seda ka oled. Ükskõik kui palju partner sinu pärast ei pingutaks.
Kui meil on suhetes vajakajäämisi, ebaõnnestumisi, siis hakkame enamasti parandama ja muutma teisi, täpsemalt neid, kellega meil on tekkinud suhtlemises probleemid. Feng shui üks põhipostulaat on, et sarnane tõmbab sarnast. Seega, kui meie suhtes on midagi puudu, siis tuleb pilk kõigepealt iseendasse pöörata ja küsida: „Miks ma tõmban sellist suhet ligi?” Me tõmbame ligi inimesi, kes toimivad meie suhtes nagu peeglid, meie vale tegutsemise peeglid. See, mida me teiste juures kõige vähem sallime, on sageli varjatud osa meist endast.
Kuid kes meist tahab tunnistada, et sarnaneb teda ümbritsevate „mitte väga heas toonuses olevate” inimestega. Alati on ju põhjus milleski muus. Kuid kas on? Tark inimene tutvub ümbritsevate inimestega lähemalt. Missuguseid suhteid ja olukordi me oma ellu tõmbame? Kas me oskame teha järeldusi? Kas me oleme valmis muutma ennast paremate suhete loomise eesmärgil?
Kui me aga jätame selle uurimistöö, selle enesevaatluse tegemata ja jaatame väljakujunenud olukorda või suhet, siis hakkame alateadlikult emotsionaalselt (negatiivset) mudelit endale iga päev kinnitama. Korrates endale iga päev, et oleme õnnetud inimesed, tõmbame ligi samuti õnnetuid ja endaga mitterahulolevaid inimesi ning suhteid. Ja nii saame kinnitust, et kõik ongi halb, ja nõiaring hakkab üha kiiremini ja kiiremini liikuma, kuni lõpuks mässib meid endasse.
JANNO HAKKAS TEADLIKULT JÄLGIMA, missugused inimesed teda ümbritsevad ja kellega tal tuli päeva jooksul palju tegemist teha. Enda üllatuseks polnud need suhted alati meeldivad, ja kui päeva analüüsida, siis oli negatiivset suhtekäitumist liigagi palju. Alati olid olemas pahurad kliendid või „rumalaid” küsimusi esitavad kliendid. Ta hakkas jälgima enda keelekasutust, käitumist ja samuti mõttetasandil esilekerkivaid ja kohati isegi domineerivaid mustreid. Tähelepanu tuleb pöörata ka esmapilgul mitteolulistele nüanssidele. Näiteks erinevate lõhnade ja vormide aktsepteerimisele. Kui mulle kellegi lõhn ei meeldi, siis kas ma ütlen seda lõhna omanikule või muudan oma suhtumist lõhna. Tulemused andsid ennast üsna pea tunda. Tema üllatuseks olid „ebameeldivad suhted” oma teed läinud.
SAIN HEA ÕPPETUNNI möödunud suvel. Ühel õhtul loengult koju sõites märkasin trollis üht noort naist, kes lohutamatult nuttis. Tema kõrval istuv mees proovis teda rahustada, kuid asjatult. Kodupeatuses transpordist väljudes jäi mulle silma ema käekõrval nuttev laps. Olin segaduses ja hämmeldunud, sest tundsin ennast puudutatuna. Olukord teravnes veelgi, kui järgmisel hommikul tööle sõites nägin bussis nutta tihkuvat naisterahvast, ja ma mõistsin, et iga kord nägin ma tegelikult iseennast, sest ka minu hing tahtis nutta. Lahkusin trollist, sõitsin koju ja võtsin endale vaba päeva. Andsin oma kehale puhkust ja rõõmu kolmel energiatasandil, rahustasin oma meeli ja tundsin ennast järgmisel hommikul imehästi. Nutvate inimestega ma enam kohtunud ei ole.
2005. AASTAL KIRNA MÕISA KÜLASTADES pööras mõisaproua ja ravitseja Helle tähelepanu sellele, et inimesed kasutavad ja usaldavad liiga vähe armastuse energiat. Viimane kannab endas aga tõeliselt võimsat ja imettegevat jõudu. Näiteks kui muusikalt armastus ära võtta, jääb järele pelgalt müra. Kui töölt armastus ära võtta, jääb järele mõttetu rühmamine. Kui usult armastus ära võtta, jääb järele fanatism. Kui jõult armastus ära võtta, jääb järele vägivald. Kui mõistuselt armastus ära võtta, jääb järele vaid hirm. Kui kodult armastus ära võtta, jääb järele pelgalt ruum. Tihti aga ei mõista inimesed armastuse tähendust. Armastusel ei ole tähtis objekt, keda või mida armastada, vaid hoopis tegevus, tunne, täpsemalt andmise ja saamise tasakaal. Kui tunneme suurt rõõmu ja rahulolu oma tegevusest, siis täitub see armastusega. Ka armastust inimese vastu väljendame ju oma käitumisega ja temasse suhtumisega. Miks ülistatakse ema ja väikelapse vahelist armastust? Eks ikka selle pühendumise ja heasoovlikkuse pärast, mida mõlemad pooled teineteise suhtes näitavad, unustades seejuures enda isikliku egost lähtuva mugavuse ja naudingu. Mida vanemaks laps saab, seda enam me