Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat. Erik Axl Sund

lohutas, kord süüdistas.

      Sofia vabises Victoria Bergmani urisevat häält kuuldes.

      Mõnikord hääl sosistas. Mõnikord oli see nii ägestunud, et tatti pritsis.

      Sofia uinus ega ärganud enne, kui Mikael uksele koputas ja ütles, et hommik on käes.

      „Kas sa istusid siin kogu öö?”

      „Jah, peaaegu, ma saan täna ühe kliendiga kokku ja pean välja mõtlema, mis meetodeid kasutada.”

      „Okei. Kuule, ma pean lippama. Kas õhtul näeme?”

      „Jah. Ma helistan.”

      Mikael sulges ukse ja Sofia otsustas edasi kuulata ning keeras kasseti ringi. Ta kuulis iseenda hingetõmbeid, kui Victoria Bergman pausi tegi. Kui ta taas rääkima hakkas, oli hääl täiskasvanulik.

      … ta higistas ja tahtis, et me kallistaks, kuigi oli nii soe, ja ikkagi viskas ta muudkui leili juurde. Ma nägin ta kotte jalge vahel, kui ta vee ammutamiseks kummardus, ja ma tahtsin teda tõugata, et ta tulikuumadele kividele kukuks. Kividele, mis ei jahtunud kunagi maha. Mida kuumutatakse iga kolmapäev soojusega, mis ei tungi iialgi sügavale luusse. Ma lihtsalt istusin seal vaikselt nagu väike hiir ja nägin kogu aeg, kuidas ta mind vaatas. Kui tal silmad imelikuks läksid ja hingamine raskemaks muutus, ja siis võisin ma duši alla minna ja ennast pärast mängimist puhtaks küürida. Kuigi ma teadsin, et ei saa iialgi puhtaks. Ma pidin olema tänulik selle eest, et ta avaldas mulle nii palju saladusi, et ma oleksin valmis sel päeval, kui ma kohtun poistega, kes võisid olla väga oskamatud ja innukad ja tema seda igatahes küll ei olnud, sest ta oli kogu elu harjutanud ja teda olid õpetanud vanaema ja tema vend ja ei teinud see talle häda midagi, kasvas tugevaks ja sitkeks. Ta oli sada korda sõitnud Vasaloppetil murtud ribide ja katkiste põlvedega, aga ilma nurisemata, kuigi Evertsbergis oksendas. Minu marrastuste pärast, mis mul sinna alla tekkisid, kui ta oma mängu saunalaval lõpetas ja sõrmed välja tõmbas, ei olnud küll põhjust viriseda. Kui ta minuga ühele poole oli saanud ja saunaukse kinni lõi, mõtlesin ma emasämblikule, kes pärast paaritumist väikesed isased ära sööb…

      Sofia võpatas. Tal keeras sees.

      Ilmselgelt oli ta taas magama jäänud ja unes oli ta näinud igasugu jubedusi, ning ta mõistis, et küllap oli põhjuseks see, et makk käis. Uinutav ühetooniline hääl oli juhtinud tema mõtteid ja unenägusid.

      Victoria Bergmani jutt oli tunginud tema alateadvusse.

      Minevik

      Kärbse tiivad on nätsu sisse lootusetult kinni jäänud. Sul pole mingit mõtet nendega vehelda, mõtleb Varesetüdruk. Lendu ei tõuse sa enam kunagi. Homme paistab jälle päike, aga mitte sinu peale.

      Kui Martini isa teda puudutab, tõmbub ta vaistlikult eemale. Nad seisavad tädi Elsa maja juures kruusarajal ja mees on ratta seljast maha tulnud.

      „Martin on mitu korda sinu järele küsinud. Eks ta vist tahaks kellegagi mängida.”

      Ta sirutab käe välja ja silitab tüdruku põske. „Minu meelest oleks see väga tore, kui sa mõnikord koos meiega ujuma tuleksid.”

      Victoria pöörab pilgu kõrvale. Ta on harjunud, et teda puudutatakse, ja teab täpselt, milleni see välja viib.

      Ta näeb seda mehe pilgus, kui too noogutab, nägemist ütleb ja mööda teed edasi sõidab. Täpselt nagu ta oli kahtlustanud, jätab mees ratta seisma ja pöörab ringi.

      „Õigus jah, ega ma ei saaks teie käest muruniidukit laenata?”

      Täpselt samasugune nagu kõik teised, mõtleb tüdruk.

      „See on kuuri juures,” vastab ta ja lehvitab hüvastijätuks.

      Ta mõtleb, et huvitav, millal mees tagasi sellele järele tuleb.

      Sellest mõttest hakkab rinnus pigistama, sest ta teab, et siis puudutab mees teda uuesti.

      Ta teab seda, aga ei suuda ikkagi rannast eemale hoida.

      Mingil arusaamatul põhjusel meeldib talle siiski selle perekonna ja iseäranis Martini seltsis.

      Poisi keel on veel nii algeline, ent need napisõnalised ja mõnikord raskesti mõistetavad armastusavaldused, mis ta kuuldavale toob, on ühed kõige ilusamad asjad, mis tüdrukule kunagi öeldud. Iga kord, kui nad taas kohtuvad, löövad poisi silmad särama, ta jookseb tüdrukule vastu ja kallistab teda kõvasti.

      Nad on mänginud ja ujunud ja metsas uidanud. Martin on kõndinud oma ebakindlatel jalgadel künklikul maapinnal, osutanud asjadele ja Victoria on kuulekalt öelnud, mis nende nimed on.

      „Seen,” ütles ta, ja „mänd” ja „kakand”, ja Martin on proovinud sõnu järele aimata.

      Ta õpetab Martinit metsa tundma.

      Kõigepealt võtab tüdruk kingad jalast ja tunneb, kuidas liiv varvaste vahele poeb ja teda vargsi kõditab. Ta võtab pluusi seljast ja tunneb, kuidas päike õrnalt nahka soojendab. Lained loksuvad värskendavalt ja jahedalt vastu tema jalgu, enne kui ta vette hüppab.

      Ta on vees nii kaua, et nahk tõmbub krimpsu, ja ta loodab, et see lahustuks või kooruks maha, nii et ta saaks endale täiesti uue, puutumata naha.

      Teerajalt kuuleb ta perekonda lähenemas. Martin toob kuuldavale rõõmuhõiske, kui teda märkab. Poiss jookseb veepiiri poole ja ta kiirustab vastu, et laps otse vette ei tormaks ja riideid märjaks ei teeks.

      „Minu Pipi,” ütleb poiss ja kallistab teda.

      „Martin, sa ju tead, et me otsustasime siin olla sügiseni,” torkab isa ja vaatab Victoriale otsa. „Nii et sa ei pea teda just täna puruks kallistama.”

      Victoria kallistab Martinit vastu ja äkki tabab teda äratundmine.

      Nii vähe aega.

      „Kui me oleksime ainult kahekesi,” sosistab ta Martinile kõrva.

      „Kahekesi,” kordab laps.

      Temal on vaja tüdrukut ja tüdrukul on vaja teda üha enam. Tüdruk lubab endale, et räägib isale augu pähe, et saaks nii palju kui võimalik siin viibida.