olen Årsta juures ja pööran just Essingeledenile. Mis juhtunud on?”
„Nad leidsid pedagoogikaülikooli juurest metroo lähedalt põõsastest poisi surnukeha ja Billing tahab, et sa võimalikult ruttu kohale sõidaksid. Hääl oli tal väga erutatud. Küllap on tegemist mõrvaga.”
Jeanette Kihlberg kuulis, kuidas kolin tugevamaks muutus, ning mõtles, kas peaks tee äärde keerama, autoabi kutsuma ja seejärel kellegi endale järele paluma.
„Kui see kuramuse auto veel vastu peab, siis olen viie-kümne minuti pärast kohal, ja ma tahan, et sina ka tuleksid.” Auto võngatas korraks ja Jeanette võttis kindluse mõttes parempoolsesse ritta.
„Muidugi. Hakkan kohe minema, jõuan vast enne sind.”
Hurtig lõpetas kõne ja Jeanette pistis telefoni jakitaskusse.
Surnud ja põõsastesse visatud poiss kõlas Jeanette’i kõrvus pigem nagu üle piiri läinud peksmine, mida ei liigitataks mõrvaks, vaid ettekavatsemata tapmiseks.
Mõrv, mõtles ta vappuvast roolist kinni hoides, tähendab naist, kelle tapab kodus armukade mees pärast seda, kui naine on soovinud lahutust.
Vähemalt enamasti.
Ent loomulikult, ajad muutusid ja see, mida ta omal ajal politseikoolis õppis, oli juba rohkem kui aegunud, lausa ekslik. Töömeetodeid oli reformitud ja politsei töö oli tänapäeval mitmeski mõttes raskem kui kahekümne aasta eest.
Jeanette meenutas oma esimesi tööülesandeid patrullpolitseinikuna ja tollast lähedust tavainimestele. Kuidas üldsus osutas politseile abi ja pealegi usaldas neid. Ainus põhjus, miks tänapäeval keegi sissemurdmisest teatab, mõtles ta, on see, et kindlustusfirma nõuab seda. Keegi ei looda, et kuritegu ka lahendatakse.
Mida oli tema õieti lootnud, kui ta sotsiaaltööõpingud katkestas ja politseinikuks saada otsustas? Proovida muuta? Aidata? Vähemalt nii oli ta isale öelnud tol päeval, kui ta uhkustundega oma vastuvõtuteadet näitas. Jah, küllap vist. Ta tahtis eristada ebaõnne kuritegevusest.
Ta tahtis olla päris inimene.
Ja politseiniku roll seda tähendaski.
Kogu oma lapsepõlve oli ta hardunult istunud ja kuulanud, kui isa ja vanaisa politseitööst rääkisid. Oli see jaaniõhtu või suur reede, ikka keerlesid õhtusöögilauas jutud jõhkrate pangaröövlite, sümpaatsete pisiriisujate ja nutikate petturite ümber. Anekdoodid ja mälestused elu hämaramast poolest.
Samamoodi nagu jõuluprae lõhn on alati tekitanud ootusi, lõi meeste jutukõmin elutoast turvalise tausta.
Ta naeratas, meenutades vanaisa huvipuudust ja kahtlust uute tehniliste abivahendite suhtes. Nüüdsel ajal asendasid käeraudu töö lihtsustamiseks kaablivitsad. Ükskord oli vanaisa öelnud, et DNAanalüüs on narrus, mis läheb varsti üle.
Politseinikuametis teed tõepoolest midagi ära, mõtles Jeanette.
Mitte ei lihtsusta. Töö peab kohanduma muutunud ühiskondlike tingimustega.
Politseiniku roll tähendab soovi aidata, hoolimist. See ei tähenda soomustatud teenistusautos toonitud klaasi taga istumist ja abitult välja vaatamist.
Thorildsplan
Ivo Andrić oli spetsialiseerunud just säherdustele haruldastele ja äärmuslikele surmajuhtumitele. Ta oli pärit Bosniast ja töötanud arstina Sarajevos ligi neli aastat kestnud serblaste piiramise ajal, mis oli andnud talle surnud lastega nõnda kopsaka kogemustepagasi, et ta soovis vahel, et poleks kunagi kohtuarsti teed valinudki.
Sarajevos oli neljateistkümne aasta jooksul tapetud peaaegu kaks tuhat last, kellest kaks olid tema enda tütred. Ta mõtles sageli, milliseks tema elu oleks kujunenud, kui ta ei oleks lahkunud oma kodukülast Prozori lähistel. Ent nüüd oli juba hilja selle üle aru pidada. Serblased olid talu maha põletanud ning tapnud tema vanemad ja kolm venda.
Stockholmi politsei oli ta varahommikul välja kutsunud ja kuna metroo sissepääsu ümbrust ei soovitud tarbetult pikalt sulgeda, oli ta sunnitud oma tööga võimalikult kiiresti ühele poole saama.
Ta kummardus lähemale, silmitses surnud poissi ning täheldas, et too oli võõrapärase välimusega. Araabiast, Palestiinast või koguni Indiast või Pakistanist.
Selles, et talle oli tekitatud raskeid kehavigastusi, polnud vähimatki kahtlust, ent veider oli see, et puudusid tavapärased vastupanu osutamisest tekkinud vigastused. Kõik sinikad ja verevalumid tõid meelde pigem poksija. Poksija, kes ei suutnud ennast kaitsta, aga tegi ikkagi kõik kaksteist raundi läbi ja sai nii kõvasti klobida, et kaotas lõpuks teadvuse.
Kuriteopaiga uurimist raskendas veelgi asjaolu, et surm ei olnud saabunud leidmiskohal, vaid kusagil mujal, märksa varem. Surnukeha lebas Kungsholmenil suhteliselt nähtaval kohal põõsastikus vaid mõne meetri kaugusel Thorildsplani metroosissepääsust ja pidi olema sattunud sinna õige natuke enne avastamist.
Lennuväli
oli olnud sama hall ja külm nagu talvehommik. Ta saabus Air Chinaga riiki, millest polnud kunagi varem kuulnud. Ta teadis, et sama teekonna olid enne teda ette võtnud sajad lapsed ja samamoodi nagu nendel oli temalgi korralikult pähe õpitud lugu, mida passikontrollis jutustada. Kõhklemata üheski silbis oli ta kandnud ette loo, mida oli pidanud korrutama kuude kaupa, kuni teadis seda une pealt.
Ta oli saanud tööd ühe suure olümpiastaadioni ehitusel, kus ta tassis telliskive ja mörti. Ta onu, vaene tööline, pakkus talle peavarju, ent kui onu raskelt viga sai ja haiglasse sattus, ei olnud tal enam kedagi, kes oleks võinud tema eest hoolitseda. Ema ja isa olid surnud ja tal ei olnud ühtki õde-venda ega muud sugulast, kellelt abi otsida.
Piirivalves ülekuulamisel jutustas ta, kuidas teda ja onu oli koheldud orjadena tingimustes, mida sai võrrelda üksnes apartheidiga. Kuidas ta oli töötanud ehitusel viis kuud, ent polnud kunagi võinud arvestada võimalusega saada ühel päeval täieõiguslikuks linnakodanikuks.
Vana hukou-süsteemi järgi oli ta hingekirjas oma kodukülas, linnast kaugel eemal, ning jäi seetõttu peaaegu õigusteta seal, kus elas ja töötas.
Sellepärast oligi ta sunnitud suunduma Rootsi, kus olid tema ainsad elusolevad sugulased. Ta ei teadnud, kus nad elavad, aga onu jutu järgi olid nad lubanud temaga ühendust võtta niipea, kui ta on kohale jõudnud.
Uude riiki saabus ta üksnes seljas olevate riiete, mobiiltelefoni ja viiekümne Ameerika dollariga. Telefonis ei olnud numbreid ning seal ei olnud ka sõnumeid ega pilte, mis oleks võinud midagi tema kohta reeta.
Tegelikult oli see uhiuus ja kasutamata.
Politseile jättis ta aga rääkimata sellest telefoninumbrist, mis oli kirjutatud ühele paberitükile ja peidetud tema vasaku kinga sisse. Numbrist, millele tuli helistada, kui tal õnnestub pagulaskeskusest sääred teha.
riik,
kuhu ta saabus, ei olnud Hiina moodi. Kõik oli nii puhas ja lage. Kui ülekuulamine lõppes ja ta kahe politseiniku saatel läbi lennujaama inimtühjade koridoride kõndis, mõtles ta, kas siis selline näebki välja Euroopa.
Mees, kes oli tema tausta välja mõelnud, talle telefoninumbri andnud ning teda raha ja telefoniga varustanud, oli rääkinud, et viimase nelja aasta jooksul on tal õnnestunud üle seitsmekümne lapse eri Euroopa riikidesse saata.
Ta oli öelnud, et enamik kontakte paiknesid riigis, mille nimi oli Belgia ja kus sai teenida suurt raha. Tööülesanded seisnesid rikaste inimeste teenindamises, ning kui olid diskreetne ja kohusetundlik, võisid ise ka rikkaks saada. Ent Belgia oli riskantne ja liigselt ei tohtinud silma torgata.
Väljas ei tohtinud kunagi käia.
Rootsi oli kindlam. Seal töötati enamasti restoranis ja sai vabalt liikuda. Ei makstud küll sama hästi, kuid hea õnne korral sai ka seal teenida palju raha sõltuvalt sellest, mis teenuste järele parajasti nõudlus oli.
Rootsis oli inimesi, kes soovisid samu asju kui Belgia inimesed.
pagulaskeskus
ei