käelabast leitud purunenud nõel.
Ent kõige tähelepanuväärsem oli seik, et poisi suguelundid olid eemaldatud.
Ivo Andrić märkas, et need olid ära lõigatud väga terava noaga.
Võib-olla skalpelli või žiletiga.
Pärast esmast uurimist Solna patoloogiaosakonnas oli Ivo Andrićile selgemast selgem, et vaja läheb riikliku kohtukeemialabori kolleegide abi.
Keha oli arvatavasti raskelt mürgistatud ja öö tõotas tulla pikk.
Kronobergi kvartal
Hurtig astus Jeanette’i kabinetti, kaasas häirekeskuse hommikuse salapärase kõne salvestus. Ta ulatas CD-plaadi ja võttis istet.
Jeanette hõõrus uniselt silmi. „Oled sa poisi leidjatega rääkinud?”
„Olen jah. Need olid kaks meie kolleegi ja raporti järgi jõudsid nad kohale paar tundi pärast seda, kui häirekeskus kõne vastu võttis. Häirekeskus viivitas väljasaatmisega, sest nad kahtlustasid, et tegu on naljaga.”
Jeanette võttis CD-plaadi ümbrisest välja ja pistis arvutisse.
Kõne kestis kakskümmend sekundit.
„112 kuuleb!”
Kostis raginat, ent häält ei olnud kuulda.
„Halloo! 112 kuuleb!” Häirekeskuse töötaja ootas ja nüüd kostis kellegi rasket hingamist.
„Ma tahtsin ainult öelda, et Thorildsplani haljasalal on surnud poiss.”
Mees rääkis pehme keelega ja Jeannette’ile tundus ta olevat joobes. Kas siis alkoholist või narkootikumidest.
„Mis teie nimi on?” küsis kõne vastuvõtja.
„Vahet pole. Aga saad sa aru, mis ma räägin või?”
„Jah, ma sain aru, et sa ütlesid, et Bolidenplani lähedal on surnukeha.”
„Thorildsplanil, ütlesin ma.” Mehe häälest kostis ärritus. „Surnukeha Thorildsplani metroosissepääsu juures haljasalal.”
Tekkis vaikus.
Üksnes häirekeskuse töötaja ebalev „Halloo?”.
Jeanette kibrutas kulmu. „Ei pea just Einstein olema, oletamaks, et kõne tehti kusagilt metroo lähedusest, või mis?”
„Seda muidugi. Aga kui…”
„Mis kui?” Jeanette kuulis ise oma ärritatud hääletooni, aga ta oli lootnud, et salvestatud vestlus vastaks vähemalt mõnele küsimusele. Annaks talle midagi, mida politseiülema ja prokuröri lõugade vahele heita.
„Anna andeks,” ütles ta, ent Hurtig kehitas üksnes õlgu.
„Vaatame seda homme.” Mees tõusis püsti ja läks ukse poole. „Sõida parem koju Johani ja Åke juurde.”
Jeanette naeratas tänulikult. „Head ööd, homme näeme.”
Kui kolleeg oli ukse sulgenud, valis Jeanette oma ülemuse, politseiülem Dennis Billingi numbri.
Isikuvastaste kuritegude osakonna juht vastas pärast nelja signaali.
Jeanette rääkis surnud, mumifitseerunud poisist, anonüümsest telefonikõnest ja muust, mis oli pärastlõuna ja õhtu jooksul selgunud.
Ühesõnaga, tal ei olnud midagi põhjapanevat öelda.
„Eks vaatame, mida küsitlemine annab, ja siis ma ootan ka Ivo Andrići järeldusi. Hurtig räägib vägivallakuritegude osakonnaga ja, tead küll, nagu ikka.”
„Nagu sa isegi mõistad, oleks kõige parem see lugu võimalikult kiiresti ära lahendada. See on nii sinu kui minu huvides.”
Kuigi ta oli ülemus, oli Jeanette’il raske taluda tema üleolevat suhtumist, mis tulenes ainuüksi sellest lihtsast tõsiasjast, et Jeanette oli naisterahvas.
Dennis Billing oli üks neist, kelle arvates ei oleks pidanud komissarikoht Jeanette’ile minema. Ta oli prokurör von Kwisti mitteametlikul toetusel välja pakkunud ühe teise nime ja loomulikult meesterahva.
Hoolimata tema selgest vastuseisust oli Jeanette selle töö siiski saanud, kuid ülemuse vaenulik hoiak tema suhtes vajutas pitseri kogu nende edasisele suhtlemisele.
„Loomulikult teeme kõik endast oleneva ja ma helistan homme uuesti, kui me juba rohkem teame.”
Dennis Billing köhatas.
„Jah, ja ühest asjast tahtsin ma veel sinuga rääkida.”
„Nii?”
„Jah, no tegelikult on see ju konfidentsiaalne, aga pean vist seekord reeglitele läbi sõrmede vaatama. Mul võib su uurimisrühma tarvis minna.”
„See ei ole võimalik. Saad ju ise ka aru?”
„Alates homme õhtust üks ööpäev. Siis saad nad tagasi. Vaatamata tekkinud olukorrale on see kahjuks möödapääsmatu.”
Jeanette tundis end jõuetuna ja vastuvaidlemiseks liiga väsinuna.
Dennis Billing jätkas. „Mikkelsenil on tuge vaja. Ülehomme korraldavad nad läbiotsimise mitme inimese kodus, keda kahtlustatakse lapspornoga seotuses, ja tal on abi vaja. Ma rääkisin juba Hurtigi, Åhlundi ja Schwarziga. Nad on homme tööl nagu ikka ja liituvad seejärel Mikkelseniga. Et sa siis ka teaks.”
Jeanette mõistis, et rohkem polnudki midagi öelda.
Et tal ei olnud vähimatki sõnaõigust.
Nad lõpetasid kõne.
Kell pool kümme astus Jeanette politseimajast välja ja hakkas metroo poole kõndima. Fridhemsplanil heitis ta pilgu Dagens Nyheteri pilvelõhkujale ja mõtles, et isik, keda ta parajasti otsis, võis vabalt siinsamas läheduses viibida.
Missugune inimene oli võimeline korda saatma selle teo, mille tagajärge ta oli näinud?
Sockenplanil läks ta maha ja hakkas kodu poole astuma, ning kui ta kollast maja nägi, tundis ta vihmapiiska laubale langemas.
Tvålpalatset
Verisel kaheksateistkümnendal sajandil andis kuningas Adolf Fredrik oma nime kohale, mida tänapäeval kutsutakse Mariatorgetiks, tingimusel, et platsil ei hakata kunagi läbi viima hukkamisi. Hiljem on seal vähem või rohkem hukkamist meenutavates sündmustes elu kaotanud vähemalt sada nelikümmend kaheksa inimest. Ja selles suhtes polnud küll mingit vahet, kas väljak kandis Adolf Fredriku või Maria nime.
Suur osa nendest saja neljakümne kaheksast mõrvast oli toimunud vähem kui saja meetri kaugusel Sofia Zetterlundi psühhoteraapiakabinetist, mis asus ühe Sankt Paulsgatani vanemat sorti maja kõige ülemisel korrusel, otse Tvålpalatseti keskuse kõrval. Korruse kolm korterit olid ümber ehitatud vastuvõturuumideks ja välja üüritud kahele hambaarstile, ühele plastikakirurgile, ühele advokaadile ja veel ühele psühhoterapeudile.
Ooteruumi sisustus oli vaoshoitult tänapäevane ja palgatud oli sisearhitekt, kes oli ostnud paar Adam Diesel-Franki suurt maali, mis olid samasugust halli tooni nagu diivan ja kaks tugitooli.
Ühes nurgas seisis Saksamaal sündinud naiskunstniku Nadya Ushakova pronksskulptuur, mis kujutas suurt vaasi roosidega, millest mõned olid närbumas. Ühe lillevarre ümber oli väike pronksist kaardike kirjaga DIE MYTHEN SIND GREIFBAR.
Pidulikul avamisel oli tsitaadi tähenduse üle arutletud, ilma et keegi oleks osanud välja pakkuda mõistlikku seletust.
Müüdid on materiaalsed.
Heledad seinad, hinnaline vaip ja eksklusiivsed taiesed andsid kogu korrusele diskreetsuse ja raha hinguse.
Pärast mitut intervjuud oli tööle palgatud endine registratuuritöötaja Ann-Britt Eriksson, kes pidi panema aegu kinni ja täitma muid administratiivseid ülesandeid.
„Kas on juhtunud midagi, mida ma peaksin teadma?” küsis Sofia
Zetterlund, kui ta