olid tööd alustanud temaga samal ajal. Kõik polnud teinud samasugust kosmilist karjääri nagu George, ja kõikide pilgud ei pruukinud olla just imetlevad. Kuid kõik tegid igal juhul head nägu. Lehvitasid, naeratasid. Mängisid kaasa.
Vedas ikka roppu moodi, et tal oli kolm aastat tagasi, pärast lahkumist Rootsi advokaadifirmast Gottlieb, õnnestunud maanduda sellele kohale. Juba ainuüksi faktiga, et Gottliebis oli tema ampluaaks kohmakas äriõigus ning ühinemised ja omandamised, oli vanamehel raske leppida. Advokaadina erafirmas töötav perekond Lööwi korralik liige tegeleb ikka kriminaalõigusega. Üllad põhimõtted, õigus ja ebaõiglus. Mitte säärased räpased asjad nagu äritehingud ja raha. See on tõusikute jaoks, „karjeristile, kellel pole ei päritolu, häid kombeid ega harjumusi,” oli vanamehel kombeks öelda. Õnn seegi, et ta vähemalt George’i lahtilaskmisega seotud asjaoludega kursis ei olnud.
Tegelikult vanamees koguni leebus natuke, kui George sai pärast vahelepõiget advokaadifirmasse sisse Brygge Collège d’Europe prestiižikasse magistriõppesse. Prantsuse stiilis pesuehtne eliitkool, kust viib otsetee Brüsseli koorepüttide manu. Lõpuks ometi saab poisist midagi asjalikku. Võib-olla pääseb ta pärast seda välisministeeriumisse? Või Euroopa Komisjoni Brüsselis? Hakkaks korralikuks inimeseks.
George teadis, et pärast lühikeseks jäänud karjääri Gottliebis on edaspidine tähelend Rootsis välistatud, ja värskelt saadud Euroopa õiguse diplomi toel oli Brüssel enesestmõistetav koht, kust hakata tööd otsima. Advokaadibürood heitis ta kohe kõrvale. Kastitäite viisi krõpskuivi pabereid aastaaruannetega ja kõvaketastelt lepingute ning rohkem või vähem valgustkartvate tehingute otsimiseks kuluvad lõputud ööd on minevik.
Selgus, et PR-firmad on hoopis teine tera. Šikid kontorid, eri riikidest pärit kenad tibid liibuvates kostüümides ja kontsakingades. Külmkapp tasuta kokakoola ja õllega, tavaliste kohvimasinate asemel korralikud espressoaparaadid.
Oli lihtsalt taevalik astuda Brüsseli hallilt ja räpaselt tänavalt Merchant & Taylori klaasi ning puiduga disainitud jahedasse, pehmelt valgustatud kontorihoonesse, kus liftid on hääletud ja kosta on vaid üldine vaikne, sosinat meenutav häältesumin. Tõsi küll, nad ei maksnud algajatele sama head palka nagu Ameerika advokaadifirmad, kuid võimalus väga korralikult teenima hakata oli täiesti olemas. Ja mõne aasta pärast saab juba liisinguauto. Kusjuures mitte suvalise parsa, vaid Audi, BMW, võib-olla koguni Jaguari.
Inglise ja Ameerika suured PR-firmad on Brüsseli palgasõdurid. Nad müüvad enampakkujale pinda, infot ja mõjuvõimu, sõltumata tolle ideoloogilistest või moraalsetest veendumustest. Paljud vaatavad lobitegijatele ülevalt alla. George armastas neid esimesest hetkest alates, tingimusteta. See oli tema õige keskkond. Need on tema inimesed. Vanamees ja ülejäänud suguselts arvaku, mida tahavad.
Kohale jõudes astus George nõupidamistuppa ja pani ukse enda järel kinni. Teda häiris, et klient istus juba heledas nahktugitoolis. Sekretäridele oli antud korraldus lasta liiga vara kohale jõudnud külastajatel valvelauas oodata. Kuid George ei näidanud oma ärritust välja, vaid lasi ruumi klaasseinad hooletu sõrmeliigutusega läbipaistmatuks.
„Mister Reiper! Tere tulemast Merchant & Taylorisse!” ütles ta ja manas näole laia, oma kõige enesekindlama naeratuse, sirutades samal ajal korralikult maniküüritud käe hinnanguliselt umbes kuuekümneaastasele mehele, kes oli tugitooli vajunud asendis, mis reetis tema teadmatust ergonoomikast või siis ka täielikku hoolimatust selle suhtes.
Tundus, et Reiperi eluviisid on tõeliselt ebatervislikud. Ta polnud küll otseselt paks, vaid kuidagi pundunud ja ebamääraste kontuuridega, justkui hooletusse jäetud heeliumiõhupall. Jäi mulje, et ta toitub põhiliselt lahustuvast kohvist ja lennukites pakutavast toidust. Pealagi oli peaaegu paljas, seda ümbritses määrdunudhallikat värvi sassis ja jonnakas juuksepärg. Nägu oli kollakas ja sile, nagu viibiks mees harva värskes õhus. Vasakust oimukohast suunurgani jooksis paks valge arm. Seljas oli tal kulunud must pikeesärk, jalas sama kulunud beežid viikidega puuvillased püksid, mille rihma küljes paistsid iPhone’i ja taskulambi jaoks mõeldud vutlarid. Konverentsilaua läikival klaasplaadil lebas rokane märkmik ja sinine Georgetown Hoyasi logoga nokkmüts. Mehe istumisasend, sõrme aeglane liikumine üle telefoniekraani, see, et ta George’i sisse astudes isegi üles ei vaadanud – see kõik tekitas mister Reiperi ümber enesestmõistetava, samas aga ka julma autoriteedi aura. George tundis, kuidas karvad käsivartel püsti tõusevad; see oli puhtalt esimene reaktsioon ebameeldivale allajäämistundele, mille tema uus klient tekitas. Ta tundis vaistlikult, et ei taha iialgi kuulda lugu sellest, kust on pärit mister Reiperi näo peal ilutsev arm.
„Tere hommikust, mister Lööw. Aitäh, et leidsite aega minuga kokku saada,” lausus Reiper ja võttis George’i väljasirutatud käe lõpuks vastu.
Võõrapärase perekonnanime hääldus oli peaaegu täiuslikult hea. Ameeriklase kohta ebatavaline, mõtles George. Mehe hääl oli kähe ja veidi veniv. Lõunaosariiklane?
„Kas saite kohvi? Palun väga vabandust, meie valvelauasekretär on alles algaja, te teate kindlasti, mida see tähendab.”
Reiper raputas vaid korraks pead ja vaatas ruumis ringi.
„Mulle meeldib teie kontor, mister Lööw, ja see jääklaasiga aken on, well, rabav.”
„Jah, me püüame sellega oma klientidele tavaliselt muljet avaldada,” vastas George teeseldud tagasihoidlikkusega.
Nad istusid teineteise vastu ja George seadis oma asjasse üldse mitte puutuvad paberid märkmeploki ümber ülima hoolega kandiliseks poolringiks.
„Niisiis, millega saame Digital Solutionsi aidata?” küsis George ja manas ette järgmise naeratuse, mis tema arvates oli väärt iga senti kolmesaja viiekümne eurosest tunnitaksist.
Reiper nõjatus tahapoole ja vastas George’i naeratusele. Naeratus, mis armi tõttu otsekui lonkas, sundis George’i kõrvale vaatama. Ka Reiperi silmades oli midagi ebameeldivat. Nõupidamisruumi hoolikalt disainitud kohtvalgustite kumas olid silmad kohati rohelised, kohati pruunid. Külmad ja valvsad, näis, nagu vahetuks nende värvinüanss täiesti suvaliselt. Koosmõjus tõsiasjaga, et ta ei paistnud üldse silmi pilgutavat, andis see näole laisalt iroonilise, tapva roomajailme.
„Asi on nii,” ütles Reiper ja lükkas üle laua George’i ette paar klambriga kokku löödud A4-lehte.
„Ma tean, et Merchant & Taylor on kohutavalt uhke oma diskreetsuse üle, aga ma tean ka seda, et niipea kui tuul teise suunda pöörab, laulate te nagu kanaarilinnukesed. Puhas formaalsus, loomulikult.”
George võttis dokumendi kätte ja libistas silmad sellest kiiresti üle. Klassikaline konfidentsiaalsusleping tema ja Digital Solutionsi vahel. Ta ei tohi poetada sõnakestki sellest, mida nad oma kohtumistel räägivad. Tegelikult ei tohi ta kellelegi isegi mainida, et teeb Digital Solutionsile tööd või et on üldse teadlik nende olemasolustki. Vastasel korral võib sõltuvalt eksisammu tõsidusest nõuda temalt astronoomilist kahjutasu. Tegelikult pole selles midagi imelikku. Paljud kliendid soovisid kiivalt oma anonüümsust säilitada ega tahtnud, et neid seostataks taolise kasvõi üle laipade kõndiva PR-firmaga nagu Merchant & Taylor.
„Siin on kirjas, et see on alla kirjutatud Washington D.C. – s,” ütles ta lõpuks. „Kuid meie oleme Brüsselis.”
„Jah,” vastas Reiper mõnevõrra äraolevalt, lugedes samal ajal nähtavasti midagi oma nutitelefonist. „Meie advokaatide meelest on ilmselt lihtsam, kui ei teki kohtualluvuse vaidlust, kui asi peaks nii kaugele minema.”
Ta kehitas õlgu ja vaatas telefoni ekraanilt üles.
„Aga ma olen kindel, et teie teate konfidentsiaalsuslepingutest rohkem kui mina.”
Mehe häälde oli tekkinud terav toon. Muidu ilmetutes silmades välgatas midagi huvisarnast. George tundis end ebamugavalt. Muidugi, Merchant & Tayloris töötamise ajal oli ta alla kirjutanud tervele reale taolistele lepingutele. Ometi jättis viis, kuidas Reiper seda ütles, mulje hoopis millestki muust, palju keerulisemast. George heitis mõtte kõrvale. See pole võimalik. Keegi ei tea seda. Reiperi vihje pidi olema juhuslik.
George