katnudki keha. Nahk oli plekiline ja haavades. Kätel ja rinnal oli väikeste ümmarguste põletusarmide rida. Sigaretid. Keegi oli meest korduvalt sigaretiotsaga kõrvetanud. Kuid see polnudki veel kõige hullem.
Kõige hullemad olid tema silmad. Mahmoudil kulus üks kohutav silmapilk, enne kui ta taipas, et silmakoopad olid tühjad, ilma silmadeta. Ta sundis end paberit lähemalt uurima, et paremini näha. Silmakoobastes haigutas tühjus. Nende ääred olid kaetud kuivanud vere ja mustusega. Iiveldustundega mõistis Mahmoud, et silmad on mehe näost välja rebitud või põletatud. Võimatu oli aru saada, kas mees elas või oli surnud.
Mahmoud vahtis halvatult pilti, kuni jõud otsa sai, siis pööras ta paberi süles teistpidi. See oli pilt põrgust. Lage ruum halastamatu välklambi valguses. Raam kinnitusrihmadega. Veri. Piinamine.
Mahmoud oli näinud piisavalt kannatusi, häda, vangistust ja koguni piinamist. Viimase kolme aasta jooksul Iraagis ja Afganistanis veedetud kokku kolmel kuul oli ta näinud rohkem viletsust, kui tavainimene ette oskab kujutada. Aga see siin … See oli hullem kui Abu Ghraib.
„Issand jumal!” sosistas Mahmoud endamisi, ehkki tema enda jumal oli tunduvalt keerukam kui see, keda nimetatud väljend silmas pidas.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Ta tundis parfüümi lõhna – pehmet, maalähedast, tihedat – veel enne, kui tundis mehe ettevaatlikku haaret parema küünarnuki ümber. Keha muutus meeldivalt rambeks, pea kergeks, otsekui oleks see täitunud süsihappegaasiga. Hommikune koosolek, kuhu ta teel oli, vajus tagaplaanile ja ta lasi end laiast koridorist tõrkumata välja juhtida, heleda puiduga kaetud väikesesse käiku europarlamendi ühe komisjoni saali ees. Vaipkate summutas koridorist ja pressibaarist kostva häältesumina.
„Ma igatsesin sind,” ütles Cyril Cuvelliez inglise keeles ja surus oma suu naise huultele.
Ameerika hääldus ei varjanud prantsuspäraseid diftonge. Mehe pehmed nõudlikud huuled, tema enesestmõistetav viis võtta, mis talle meeldis.
„Ma ei teadnud, et sa sel nädalal siin oled,” pomises Klara, suu ikka veel mehe suul.
Ta tundis, kuidas ta otsekohe taltsutamatult elustus.
„See polnudki plaanis.”
Mees ütles veel midagi, kuid see uppus Klara kõrvust kostvasse kohinasse.
Veri hakkas nagu keema. Puhas füüsiline tõmme. Mees kallutas end temast eemale ja naeratas.
„Justkui mul oleks vaja sinu juurde tagasitulemiseks ettekäänet,” lisas ta.
„Sa oleksid võinud sõnumi saata,” ütles Klara. „Aga mul on hea meel, et sa tulid.”
Ta küünitas end uuesti mehe huulte poole ja pani silmad kinni, olles otsustanud ignoreerida tolle lihtsustavaid ja läbipaistvaid sõnu. Samal ajal nööpisid tema sõrmed lahti mehe antratsiithalli pintsaku ainsa nööbi. Ta lükkas käed pintsaku alla ja tundis, kuidas mehel õhukese helesinise särgi all kananahk ihule tuli. Cyril oigas naudingust. Klara armastas seda oiet, mille ta puudutus mehe huulilt vallandas.
„Olin natuke hädas,” pomises Cyril. „Aga nüüd olen ma siin.”
„Kui kauaks? Kas me jõuame kokku saada?”
Klara hingas mehe lõhna sisse, justkui suudaks sellega meest endasse vangistada.
„Ainult homseni. Mul on täna õhtusöök, kardan, et see venib pikale.”
Klara tundis mehe hingeõhku oma põsel, tema habemetüügast, tema sooje kuivi käsi. Ta oli kaitsetu. Kaitsetu mehe vastu, pettumuse vastu, et nad ei jõuagi kokku saada. Ta noogutas.
„Lõuna ajal ka ei jõua?” küsis ta ja näksas meest kõrvalestast.
„Sa oled kohutav,” ütles mees. „Imelisel kombel kohutav. Aga kuidas ma saaksin keelduda? Täna?”
Klara noogutas, tajus oma sees kasvavat erutust.
„Mul on kella üheni nõupidamine. Kell pool kaks minu juures kodus?”
Cyril õngitses taskust telefoni, vaatas kalendrit.
„Ma lükkan oma koosoleku kella nelja peale. Õhtusöök algab alles kell seitse.”
Klara küünitas ülespoole, suudles meest ja tõmbus siis eemale.
„Mine nüüd,” ütles ta. „Näeme mõne tunni pärast.”
Mees naeratas.
„Ma juba ootan,” ütles ta.
Klara noogutas, vastu tahtmist elevil, kuid samas ka kurb. Nagu alati nende lühikeste kohtumiste lõpus.
„Parem, kui sa enne lähed, nii et me siit koos välja ei tule.”
Cyril noogutas ja suudles teda veel kord, nööpides samal ajal oma pintsakut kinni. Kohendas lipsu.
„Näeme hiljem,” ütles ta.
Nende sõnadega kadus ta tagasi vaatamata taas europarlamendi argipäeva.
Klara seisis vastu seina toetudes, Cyrili maitse endiselt huulil. Aeglaselt tegi ta silmad lahti. Kohin kõrvades. Süda, mis peksis ikka veel. Ta püüdis sügavalt hingata, kehalised sümptomid minema peletada. Ta pilgutas paar korda silmi. Tõmbas kätega läbi juuste. Kuidas see küll oli juhtunud?
Kuidas oli Cyrilil õnnestunud tema kaitsest läbi tungida, pääseda läbi prožektorite, alarmide, lukkude ja okastraadiga varustatud häiresüsteemist, mille ta oli loonud endale nimelt taoliste olukordade eest kaitseks? Või tegelikult mitte taoliste. Praegu on kõik ju imeline, aga kaitset on vaja selle eest, mis hiljem vältimatult järgneb. Seletamatus. Pettus. Tühjus. Põhjatu vastand sellele, mis oli pikkamööda ta hinges idanema hakanud.
Miks nüüd? Miks ei suutnud ta seda endast just nüüd eemal hoida? Ta näeb hea välja, ta teadis seda. Tal polnud tähelepanust puudust, vastupidi. Euroopa Parlament oli täis noori intelligentseid mehi ja ta kahtlustas, et suudaks suuremate probleemideta enamiku neist ära võluda. Vähemalt mingiks ajaks.
Ja ta oli seda koguni proovinud. Europarlamendis veedetud esimese poole aasta jooksul ärkas ta tasapisi uuesti ellu. Pärast Mahmoudi, pärast reetmist, oli aasta Londonis kujunenud vastupidiseks sellele, mida ta ette oli kujutanud. Linnas, millest ta oli unistanud sellest saadik, kui suvel pärast gümnaasiumi lõpetamist üksi seal käis. Ainult selleks, et Oxford Streetil 10 °Clubis soulimuusika saatel tantsida. Ainult selleks, et osta Camdenist kuuekümnendate kleite ja Spitalfields Marketilt kriimulisi seitsmetolliseid singleid. Ainult Old Compton Streeti varahommikuste kohvikute, öiste busside ja niisketes väikestes Brixtoni või Islingtoni korterites pikatukaliste anorektiliste poistega hullamise pärast.
Kuid Londonist kujunes vihmane ja üksildane vangla. Esimesi kuid ei suutnud ta õieti meenutadagi. Mitte ühtegi üksikasja peale sügise füüsilise aimuse kehvas üliõpilastoas Strandi lähedases kvartalis. Külm, mis läbi õhukeste seinte ja halvasti isoleeritud akende sisse imbus ja mida ei suutnud eemal hoida ükski kuumaveepudel. Kõigest ähmane mälestus pikkadest raamatukogus veedetud tundidest Portugal Streetil, kuhu ta oma õpikute ja tühjusega põgenes. Tundus, et see kõik kokku oli lõputu eimiski.
Ja kõige hullem oli süütunne. Tunne, et ta veab ise ennast alt. Ta oli täpselt seal, kus ta tahtis olla, mille poole ta alati oli püüelnud. Prestiižikad magistriõpingud linnas, mida ta armastas. Kuid esimest korda elus polnud tal aimugi, kuhu ta teel on.
Aga siis ilmus välja Gabriella. Klara ei unusta kunagi oma lageda toa jäälilledega kaetud aknast nähtud pilti. Kuidas Gabriella taksost välja hüppas, varased detsembrikuised lumehelbed punastes juustes. Kuidas ta maksis taksojuhile hooletult, liigutusega, mis ebakindlate sammudega advokaadikarjääri poole rühkides talle juba külge harjuma hakkas. Kuidas ta üles vaatas ja kolmanda korruse valgustatud aknal läbi lumehelveste Klarat märkas. Kuidas Klara märkas juba tookord nii kaugelt Gabriella soojas ja vankumatult otsustavas pilgus taltsutamatust.
Nad olid õigusteaduskonnas aeg-ajalt kokku puutunud. Ehkki nad õppisid samal kursusel, ei tundnud