lülitan teleka Johnny Carsoni peale, aga taipan otsekohe, et ma ei jaksa kuulata Richard Pryori Reagani-teemalisi nalju. Need ei huvita mind. Saade on liiga tavaline, liiga aeglane.
Sellest saadik, kui ma siia tagasi tulin, kulgeb kõik liiga aeglaselt. Minusugune mees sobib paremini põllule. Strateegiad, analüüsid, Langley, Pentagoni, D.C. lõpmatu poliitiline jura. See on liiga aeglane. Andke mulle teine pass, teine keel, teine elu. Laske mind Damaskusesse, Beirutisse, Kairosse. Ma tean, kuidas luua kontakte, kuidas neid klaasi magusa tee, viski ja sigarite kõrval arendada. Ma valmistan tabbouleh’, mis meenutab mu külalistele nende lapsepõlve Aleppos. Isegi siis, kui olukord piiridel on terav, seisab minu rõdul parim Liibanoni vein.
Ja seal, rõdu peal, ängistavas päikeseloojangus, jasmiinilõhnas ja maja seest õhtusöögilaua äärest kostvas diplomaatide, gangsterite ning poliitikute jutumelus vahetan ma meid ellujäämisele lähemale viivaid andmeid. Teen tehingu, mille tulemusena sureb lõpuks keegi teine, mitte mina. Me mängime alati viigi nimel. Meie eesmärgiks on status quo.
Nüüdsel ajal nad tahavad, et me tagasi tulles terapeudiga räägiksime. Justkui aruandest ei piisaks. Juba esimesel päeval, kui päevitus särab päevavalguslampide paistel telefoni, koopia- ja teleksimasinate vahel. Keha valutab veel ajavahest ja kliimaga kohanemisest. Aju töötab ikka veel araabia, vene, portugali keeles. Niisiis istume kohustuslikud sessioonid ära. Räägime muutustest, mis toimuvad pärast kuid või aastaid teisel maal, teises kultuuris viibimist, eemal kiirteest, koduteele jäävast Kentucky Fried Chickeni kiirsöögikohast ja igapäevase elu surmavast igavusest.
Aga kui nad tahavad, et me räägiksime, siis ei ütle me loomulikult midagi. Kuidas me saaksimegi rääkida sellest, mida me teeme? Mida ma peaksin ütlema? Et ma elasin Damaskuses Araabia ärimehe elu, ostsin maksumaksja raha eest relvi, banaalseid saladusi ja mõjuvõimu killukesi, oodates midagi, mis on ehk väärt seda lõputut hinda, mida me oleme valmis maksma? Et siis, kui ma jälje kätte sain, värisesin nagu jänes autotulede ees ja kaotasin kõik?
Kas peaksin sellest rääkima? Sellest, mida ma isegi iseendale ei tunnista? Kui ma korra rääkima hakkan, siis lõppu sellel enam ei tule. Kui ma mõtlema hakkan, siis ma suren.
Ma tean ainult seda, kuidas ellu jääda, niisiis ma naeratan ja vaatan kella. Kui kohustuslik aeg on täis, tõusen ma püsti, panen selga anonüümse tumesinise pintsaku ja keeran autonina kiirteele, tulen tagasi siia, oma anonüümsesse kasti, mis on kõike muud kui kodu. Löön aega surnuks ja loodan, et minu karantiin lõpuks ometi mööda saaks. Et minu kirjutuslauale ilmuks kaust uue identiteedi, lennupiletite ja kontonumbriga, et ma saaksin jätkata, uuesti otsast alustada. Ainus, mille nimel ma elan, on järgmine käik, järgmine partii.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Tundus, et rongijaamas Zaventemi lennujaama all käib pidev ümberehitus. Valitses suur segadus, kõikjal olid oranžid koonused, piirdelindid ja tellingud.
Mahmoud tegi, mis suutis, et ennast staatilisest rahvamassist läbi pressida ja järgmisele Brüsselisse minevale rongile jõuda. Igal pool lobitegijad ja muud Euroopa integratsiooni teenistuses olevad sõdurid, hommikune vaevu läbi lehitsetud Financial Times voolujoonelistest Samsonite kottidest välja turritamas ja mobiiltelefonid otsekui kõrva külge kleebitud; mustades rõivastes tõsiusklikud juudid ootasid Antwerpeni rongi; puhkuseriietuses lastega perekonnad lohistasid oma liiga suuri kohvreid Phuketisse suunduvale tšarterlennule. Konduktor vilistas ja Mahmoud trügis edasi, et rongile jõuda. Samal hetkel tundis ta, kuidas ühel õlal rippuv seljakott maha libises ning perrooni betoonpõrandale kukkus. Ta jäi seisma, kuid ei näinud oma kotti. Ärritunult kummardus ta allapoole, et asja lähemalt uurida. Rahvamass tõukas teda kõrvalt rongi suunas. Keegi koputas talle õlale.
„Is this yours 3 ?” Vabaajariietes umbes temavanune blondi hobusesabaga tüdruk, rohelistes silmades jahe pilk, hoidis välja sirutatud käes tema seljakotti.
„Yes, it is. Thanks a lot! 4 ” vastas Mahmoud.
Koti haaranud, õnnestus tal mitte ainult rongile pääseda, vaid leida akna all koguni vaba istekoht. Ohates vajus ta oranži istme pragunenud kunstnahale.
Kui vana roostes rong häälekalt protesteerides lennujaamast eemalduma hakkas, võttis Mahmoud välja järgmise päeva konverentsi kava. Osalejate nimekiri oli muljetavaldav. Euroopa Parlamendi liikmed, NATO ohvitserid, üks saadik, suurte rahvusvaheliste ajalehtede ajakirjanikud. Järsku haaras teda ärevus. Miks ei olnud ta varem selleks valmistunud? Ta pani silmad kinni ja püüdis mõtteid koondada. Kolmekümne sekundi jooksul võttis öö oma ja ta vajus sügavasse, kiiresse unne, mida tuleb ette ainult reisil olles.
„Nii et siit on vähem kui viis minutit jala minna, mister Shammosh,” ütles Bristoli hotelli laitmatu portjee mõnevõrra jäiga tooniga, mis jättis temast tunduvalt vanema mulje kui kahekümnendaid eluaastaid reetev sile näolapp.
„Suurepärane,” ütles Mahmoud. Ta murdis kaardi kokku ja pistis selle oma vanasse seljakotti. Moondevärvides päevinäinud seljakoti elu oli alanud sõjaväes. Selle klapile oli kinnitatud väike stiliseeritud langevari.
Täpselt nagu portjeegi, püüdis Bristoli hotelli fuajee jätta muljet pikast ajaloost, mida sel tegelikult polnud. Punane vaipkate, mahagon ja nahkmööbel oli Inglise džentelmenidele vihjav katse maskeerida kuulumist rahvusvahelisse hotelliketti.
„Muide, mister Shammosh, teile on teade,” ütles vanainimeselik noor portjee ja lükkas üle leti hoolikalt kinni kleebitud paksu ümbriku.
Mahmoudi tuba oli ettearvatult väike ja liivakarva toonides. Mittemidagiütlev dekoratsioon nagu seebiooperis. Selle sisustamise juures polnud tehtud katsetki püüelda inglise ekstsentrilisuse poole. Hotelliketi monotoonsus ja äratuntavus.
Mahmoud tõmbas kardinad akna eest nii kõrvale kui sai. Aken avanes väikesele, räpase klaaskatusega kaetud siseõuele. Õhus hõljusid mõned üksikud lumehelbed. Jäi mulje, nagu oleksid need kelgumäe või liuvälja asemel siia eksinud.
Mahmoud viskas seljakoti voodile ja istus akna alla lohku vajunud tugitooli, pruun vooderdatud ümbrik käes. Selle ühele küljele oli musta viltpliiatsi ja trükitähtedega kirjutatud tema nimi.
Värisevate sõrmedega rebis ta kinni liimitud ääre lahti. Ta istus mõne sekundi, avatud pakk käte vahel, ja jälgis üksikute lumehelveste juhuslikku keerlemist akna taga. Siis tõmbas ta sügavalt hinge ja kallas ümbriku tühjaks.
Kohmakas mobiiltelefon, selle laadija ja hoolikalt kokku murtud paber kukkusid talle sülle. Mahmoud võttis telefoni kätte. See oli odav Samsung. Samasuguse saab koos kõnekaardiga suvalisest bensiinijaamast 400 krooni eest. Ta võttis eraldi pakist aku ja pani selle telefoni. Aparaat ärkas surisedes ellu. Telefoniraamat oli tühi. Sõnumeid ei olnud.
Veel kord sügavalt sisse hingates voltis Mahmoud paberi lahti. Selle vahel oli veel üks paberilipik, mis välja pudenedes vaipkatte peale kukkus. Paberil, mida Mahmoud käes hoidis, oli lühike masinakirjas kirjutatud rootsikeelne tekst:
Mahmoud!
Mul on infot, millega ma ei oska midagi peale hakata, ja mul on vaja sinu abi. Arvatavasti on see seotud sellega, mida sa uurid. Me peame homme pärast sinu koosolekut kokku saama. Lülita telefon homme kella 13.00 ja 13.30 vahel sisse ja sea end minekuvalmis. Muul ajal vajuta telefon kinni ja võta aku välja. Võtan sinuga ühendust.
Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust.
Mahmoud keeras paberi kokku ja kõõritas telefoni. „Minekuvalmis”. „Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust”. Sõnad ühest teisest ajast, mis tundus praegu lausa teise eluna. Keegi teadis tema kohta midagi sellist, mille ta ise oli juba peaaegu unustanud.
Aeglaselt, mõtlikult kummardus ta ettepoole ja võttis üles põrandale kukkunud paberi. Ta voltis selle lahti ja põrkus tahtmatult tagasi, kui nägi, mida see kujutab.
See oli välja prinditud udune foto. Ähmane ja kehva resolutsiooniga. Tavalisest vanast printerist välja lastud