Õnnemeel oli talle lubanud.”
„Millest see muudatus siis äkki tuli?”
„Ei tea, aga siis pole vaja teda enam karta ega ka foogti juurde minna.”
„Oleks hea küll …”
Hommikul tuli Õnnemeel ise hobuseid ära tooma. Tavaliselt laskis ta seda sulastel teha või ootas, kuni Võttele ise tuli järele. Aga nüüd oli ta naabri õuel ja teretaski koguni. Võttele tänas ja lubas järgmisel ööl minna ise õitsile. Rohkem nad seekord ei rääkinud, õhtul käis Võttele ise Õnnemeele hobustel järel ja läks siis õitsile. Tegi tule metsa äärde ja asus valvele.
Linda ei läbenud nüüd kodus olla, kutsus Noore kaasa ja siirdusid ka karjamaale Võttele juurde. Too lamas tule ääres ja vahtis taeva poole. Mõtles. Võib-olla et ei mõtelnudki, vaid unistas hoopiski. Tal oli kalduvus unistada teinekord lausa päeva ajal. Ja kes virulastest või järvalastest ei unistanud kevadisel ajal? Kõik armastasid unistada. Kui oldi noor, siis unistati ilusatest kaunitaridest, täismehena unistati heast ja roosilisest elust, aga vanas eas unistati laste ja lastelaste ilusast tulevikust. Ikka unistati, kui oli kevad ja unistuste aeg.
„Tuleme sulle seltsiks,” lausus Linda saabudes.
„Kohe kahekesi …”
„Noor avaldas juba päeval soovi minna õitsele – olla põnev.”
„Mulle meeldib olla õitsil,” teatas Noor.
„See on hea, et tulite, siis saan ma veidike ehk magadagi, kui teie valvate.”
„Egas õitsil tohigi magada.”
„Kas sinu isa ei maganud?”
„Ei! Valvasime mõlemad ja ajasime juttu.”
„Millest siis rääkisite?”
„Isa jutustas lahingutest ja sõjast, oli põnev.”
„Või nii. Aga mina räägin teile parem ühe muinasjutu.”
„Oo, räägi, räägi – muinasjutud on toredad.”
„Millise?” küsis Linda.
„Murueide tütardest … Jaa, hm … kas teate, et Murueidel oli mitu ilusat tütart ja Kännutaadil mitu näotut poega. Tütred olid kõik valged ja siledad, aga taadi pojad olid jässakad ja karvased. Eit oli uhke tütardele, aga taat vandus ja pahandas. Pojad läksid tütardele kosja, aga tütred ei võtnud neid vastu. Neile ei meeldinud jässakad ja karvased kaasad. Nad ootasid kenamaid mehi. Ootasid, ootasid, kuni läksid vanaks. Nad elasid muru sees ja nende juuksed muutusid samblaks. Pojad elasid aga puu otsas ja kui nad said vanaks, kasvasid pikad habemed neile suhu. Tuul ei tülitanud neid ja päike ei vaadanud neile peale.
Siis tuli aga Vanemuine murumaale laulu lööma ja kannelt mängima. Ta laulis nii ilusti, et linnud tulid teda kuulama ja loomad vaatama. Oravad istusid okstel ja kuulasid. Rebased vahtisid põõsa tagant ja itsitasid, aga hundid ja karud pöörasid talle selja. Linnud palusid aga Vanemuiselt ilusat häält. Vares istus kuuse ladvas ja hüüdis uhkelt: „Anna mulle tugev hääl!” Vanemuine vastas: „Kui sa nii uhkelt küsid, siis annan sulle kraaksumise.” Harakas keksles teiba otsas ja küsis endale heledat häält. Talle antigi sädistamine. Kägu tuli laulu tahtma, kuid komistas teel ja kukkus. Talle anti kukkumine. Lõokene hõljus üleval ja palus pikka laulu. Kui ta juba palus, siis Vanemuine andis talle lõõrituse. Pääsukesele anti piirimine ja kuldnokale vilistamine. Viimaks tuli üks väikene lind, lihtsas kuues ja lühikese nokaga. Ta lausus: „Kõik linnud laulavad päeval, ma ei taha nende viisi segada. Anna mulle oma kandle kõla ja pane mu kurku oma viis, siis tahan laulda su mälestuseks öösel.” Vanemuine sai härdaks ja ütles: „Linnukene, sa oled nii väikene ja öö on pikk – väsid vaesekene ära.” Lind vastas: „Öö on ka pikk, küll jõuan.” Sellest peale saigi talle nimeks öö-pikk.
Kui Vanemuine lahkus, hakkas ööbik laulma. Ta laulis armastuse maa peale ja rõõmu inimeste südamesse. Murueide tütred said täis armastust ja nad muutusid jälle nooreks, sest armastus teeb nooreks. Aga Kännutaadi pojad magasid öösel ja nad ei kuulnudki ööbiku laulu. Nad jäid vanaks edasi.
Seal tuli Taara oma riiki vaatama. Leidis Murueide tütred olevat noored ja ilusad. Ta pani neile värvilised tiivad selga ning tegi nad liblikateks. Seal nad lendavad nüüd suvisel ajal õielt õiele ja suudlevad neid suurest armastusest. Aga Kännutaadi poegadele sai Taara pahaseks, et nood ei kuulnud ööbiku laulu, seepärast tegi neid tontideks. Seal nad nüüd käivad päeval inimeste varjudena, õhtul poevad põõsastesse ja öösel toovad pimeduse maailma. Need paharetid ongi Kännutaadi pojad. Nüüd siis teate, kes tondid on …”
„Tean küll – näe, seal ta ongi!” hüüdis Noor ja näitas metsa poole.
„Oi, hunt, lööge see tõbras maha!”
Võttele haaras põleva tuki ja läks kiskjat taga ajama.
„Too hunt tuli tondi kujul, tuli ju pimedast,” arvas Noor.
„See oli küll päris hunt,” ütles Linda.
Kui Võttele oli hundi eemale peletanud ja jõudis lõõtsutades tagasi, ütles Linda:
„Ma jään sulle appi õitsile, valvame kordamööda – aga saadame Noore koju, ta peab ju magama.”
Nõnda ka tehti, kuid nad ei uinunud kumbki. Väga palju oli neil teineteisele jutustada, nõu pidada ja arutleda.
Vahepeal nad vaikisid ja kuulasid öist vaikust. Kui viimaks saabus hommik, käisid nad kahekesi palvetamas ja naasid kerge südamega koju. Lootusega südames, et Õnnemeel ei häiri enam nende abielu.
10
Ajal, kui viljad kasvasid ja heinad valmisid, käis Võttele talus kõva kopsimine – ehitati uusi hooneid. Õnnemeel oli nüüd ise oma sulastega platsis. Ta ehitas töölistaret Võttelele, sest jättis tolle oma enesele. Võttele ise ehitas endale aga karjalauta ja küüni. Kassisabast olid mitmed käsitöölised abiks.
Äkki jäid mehed tööl seisma ja vahtisid Lõpekunda poole. Linda toimetas parajasti õuel ja jäi ka vahtima. Teelahkmel seisis salkkond võõraid mehi, kes olid omavahel ägedas vaidluses. Üks näitas käega sinna, teine tänna. Juba eemalt taipasid kohapealsed mehed, et tulijad on siinsed mehed, kes pole aga ammu siin käinud või on kuidagi eksinud.
„Kas nad pole viimaks endised malevlased,” arvas Võttele.
„Näikse nagu sedamoodi olevat, aga mida nad arutavad?” ütles keegi.
„Otsivad küla – mis muud.”
Mehed hakkasidki ehitajate poole liikuma. Need selgitasid silmi ja arutlesid. Viimaks hüüatas saunaküla puusepp:
„Eh, vaadake, too pikkade reitega pole keegi muu kui suurküla Päll.”
„Oi, tonti, vist tema neh.”
„Ja see tagumine on ju Tapo ise.”
„Tapo mis Tapo.”
„Ütelge mehed, kus me küla on?” hüüdis keegi tulijaist juba eemalt.
„Pole küla … maha põlenud.”
„Jällegi põlenud, kuule hullu …”
„Ja uut polegi ehitatud?”
„Ehitame …”
„Nii natuke.”
„Tulge appi ehitama.”
„Tuleme, tuleme – selleks tulimegi koju, et kodu korda seada.”
Tulijad olidki kohal ja läks suureks teretamiseks ja seletamiseks. Kõiki ei tuntudki kohe ära. Mehed olid muutunud ja näod ununenud. Kuid varsti jõuti selgusele. Kolm meest olid endised Avispea talunikud ja kaks Kassisaba elanikku. Viimased märkasid nüüd, et nende saunad asusid metsa ja põõsastiku varjus ja olid terved. Nad hüüatasid meeleheast ja hakkasid minema. Seal nägi aga üks neist Õnnemeelt ja jooksis endist pealikut teretama. Teine ei läbenud sedagi, vaid pöördus ligidal seisva Linda poole: