appi, palkan puusepad ja pottsepad ning panen asjad käiku. Küll näed, et juba enne talve elame uues tares.”
„Ja senikaua elame kahekesi saunas, sest Õnnemeelega ma ühte ruumi küll elama ei lähe.”
„Olen nõus. Ja pane tähele, naine, ehitame endile niisamasuguse uhke koja, nagu oli see sinu kadunud isal, kadunud külavanemal Kotsol …”
„Kas suudame?”
„Küll suudame …”
Linda naeratas. Talle meeldis kiire ja julge otsusega mees. Ta lõi silmad üles ja mõtles: see on küll Jumala jõud, mis on tulnud Võttele peale.
7
Õnnemeele kojutulekuga muutusid asjad Avispeal. Kui sepp sai kuulda, et Võttele annab poole talu Õnnemeelele, hüüdis ta võidukalt: „Noh, nüüd jään mina siis kõige suuremaks talunikuks Avispeale!” Ta ilmus varsti Õnnemeelele külla ja tegi sõprust. Pidas nüüd end viimasega võrdseks või koguni tähtsamakski temast. Oli ta ju omal ajal tagunud relvi malevlastele ja saanud käskusid pealikult. Siis oli ta imestanud pealiku tarkust ja täitnud kuulekalt ta käsklusi. Nüüd võis ta aga sama pealikuga ajada juttu nagu mees mehega ja avaldada ka oma arvamist ja vaadet. Nüüd oli tal suur talu, mitu sulast ja vaimu ning rohkem varandust kui pealikul. Sellepärast võis sepp nüüd isegi rinna ette ajada ja rääkida kõrgendatud häälel, nagu tavatsesid teha pealikud, rahvavanemad ja ülikud. Ta võis koguni sajatada seda, keda tahtis. Võttelet ta tahtnuks küll väga sajatada, aga ei julgenud. Ta ei teadnudki päriselt, miks ei julgenud. Vist küll Kotso tütre Linda pärast, kes oli ju pealiku naine, aga elas ajutiselt Võttelega.
Võttele hakkaski kohe endale uut taret ehitama. Kõik avispealased olid abiks, naaberküladest ja kaugemaltki. Ainult Õnnemeel ja sepp puudusid. Nad käisid küll tööd vaatamas, tegid märkusi ja andsid õpetust, kuid käsi külge ei pannud. Selle asemel oli meistreid, poolmeistreid ja muidu-meistreid kõik kohad täis. Saunaküla puusepad, pottsepad, aamissepad ja koguni kingsepad olid kohal. Võttele ise kamandas. Pani pottsepad kohe ahju tegema, enne kui seinad olid üleval. See oli targasti mõeldud, sest ahjuvõlvid tahtsid kuivada. Ja kui tare sai valmis, olid kividevahed juba kuivad ja võis kohe hakata maja kütma.
Puusepad pandi piitasid tahuma ja uksi tegema. Peenema töö mehed valmistasid pinke, laudu ja isegi uusi voodeid. Mõned punusid vitstest hälle lastele ning puure kanade jaoks talveks. Muidu käis kiire seinte ladumine: iga nurga peal oli mees ja kandi peal koguni kaks. Võttele oli eelmisel talvel võtnud palju palke maha, et järgmisel aastal vedada välja müügiks. Nüüd kulusid palgid omale marjaks – olid kuivad ja kooritud. Jäi üle vaid tappida ja varada. Peenemad palgid ja sirgemad seati sarikateks.
Tare sai suur ja moodne. Suurem kui oli olnud Kotsol ja parem kõigist teistest, sest tare otsa ehitati ruumikas rehealune, kuhu võidi talveks tuua lehmad ja hobused. Võttele ei soovinud, et Linda käiks Õnnemeele juures lehmi lüpsmas ja ta ise seal hobuseid talitamas. Künnihärjad ja muud jõude loomad jäid ainult endisesse lauta Õnnemeele juurde. Selline laiutamine ei mahtunud sepa hinge. Ka Õnnemeel oli kade.
„Miks sa selle tare nii suureks ajad, tuleb tuli ja põletab maha, kõik vaev nagu maha visatud,” noomis Õnnemeel Võttelet.
„Su talu on nüüd ju poole väiksem, milleks veel nii suuri ruume vajad?” hurjutas sepa-isand.
„See mul ainukene hoone, kuhu pean kõik ära mahutama, sellepärast pean ruumikama tegema,” vastas Võttele.
Linda ei kannatanud teiste kadedust välja, ta hüüdis:
„Ärge kartke, ehitame veel teisigi maju juurde ja küll näete, et jäävad needki kitsaks, meie tööl on Jumala õnnistus juures.”
„Päh-äh-ää! Kas selle pisikese maalapi peal või?” naeris sepp.
„Ära pähhita ühtegi, Võttelel on küla keskpaik käes, tema rammusad põllud kasvatavad rohkemgi vilja kui sinu laialdased alad,” seletas keegi seinaehitaja.
„Teeme aga teeme toreda tare, saab uhkuseks Avispeale ja eeskujuks kogukonnale,” hüüdis samast keegi teine.
„Lähme parem minema, mis me oma kallist aega siin raiskame,” ütles sepp Õnnemeelele ja tegi minekut.
Õnnemeel jäi aga paigale. Ta tegi, nagu vahiks ehitajaid, aga kiikas ise Lindat, tunnistas, kas on too ikkagi rase ja kui kaugel. Linda märkas seda ja taipas. Sai pahaseks ja ütles:
„Mis sina siin vahid, hakka ka minema nagu teinegi, töötegijaid teist niikuinii ei ole …”
„Pea ikka, pea, ära ole nii upsakas … tead, et upsakus ajab upakile.”
Kui Linda kohtas Võttelet, kaebas ta: „Ma ei kannata seda Õnnemeelt enam silma otsaski … on muutunud mulle vastumeelseks.”
„Ära tee temast väljagi, kallis naine …”
Kõikide üllatuseks sai Võttele tare varem valmis, kui arvati. Enne külmade tulekut asuti sisse elama. Enne peksti hilisemad rehed ja siis toodi rehe alla veised. Aida jaoks oli eraldi ruum, kuhu paigutati terad. Võttele tasus foogtile lõivud kogu talu eest, aga vaatamata sellele jäi tal vilja veel küllaltki üle. Seda müüdi siis Kassisaba rahvale ja mujale toiduks. Linda tänas Jumalat ja märkis, et ainult tema õnnistusel läheb kõik hästi. Ainult üks asi vaevas ta südant – see oli Õnnemeele jälitav hoiak.
Juta ja Kalle käisid oma pojaga neil külas. Kuigi Lindal midagi ei puudunud, tõi Juta siiski oma rikkusest talle alati midagi kaasa. Tõi kord terve kanga villast vatmanit, millest käskis õmmelda Õnnemeelele uue ülikonna. Linda oli omalt poolt andnud talle ka tüki riiet, aga mees polnud veel lasknud midagi õmmelda. Ei olnudki nagu huvitatud korralikust riietumisest. Kandis üht ja sama vana ülikonda ja oli sellega rahul. Üldsegi oli Õnnemeel oma välimuse suhtes ükskõikne. Arvati, et vangipõlve elu oli teinud ta tuimaks. Seal ju ei tohtinudki mehed endid harida ega isegi nägu pesta. Seepärast võttis Juta Õnnemeele kord käsile, hakkas teda õpetama ning noomima ja soovitas Linda asemel leida teist naist. Imestati aga, et ta ei vaadanud ühtegi leske ega tütarlast, keda leidus ümbruskonnas küllaldaselt. Ei teinud neist väljagi, aga rääkis alaliselt Lindast ja käis teda lihtsalt vahtimas.
„Ega sa temast nii kergesti lahti saa,” ohkas Juta.
„Olengi saanud … olen talle kindlasti ütelnud, et ma tema juurde tagasi ei lähe ja Võttele kinnitas sedasama omalt poolt.”
„Aga Õnnemeel käis foogti juures …”
„Mis ta seal käis?”
„Sinu pärast… sind tagasi nõudmas …”
„Ja foogt?”
„Olla lubanud …”
Linda ehmus, seda ei oleks ta uskunud. Foogti asi pani teda mõtlema. Ta kartis foogti nagu kõik elanikud, sest tol mehel oli võim ja vägi, ta võis inimesi karistada, lasta peksta ja isegi saata surma. Foogti kardeti ja püüti temaga kokkupuutumist vältida. Nüüd kippus see Lindale osutuma möödapääsematuks. Ta jäi murelikuks. Juta aga rahustas teda ja ütles:
„Ega tänavu ei tule sellest midagi välja …”
„Miks mitte?”
„Ma ütlesin Õnnemeelele, et sa kannad last, sellepärast ei tule tänavu minekust midagi välja.”
„Aa … nüüd ma mõistan, miks ta mind kangesti silmitseb ja vahib, tahab nähtavasti teada, kas olen ja kaua …”
„Ega ükski võim ei saa sind teise mehe lapsega üsas sundida üle minema.”
„Kas ka foogt mitte?”
„Ka tema mitte …”
Samal õhtul istusid Linda ja Võttele kahekesi kolde ees ja arutasid jällegi Õnnemeele asju.
„Kas tead, et Õnnemeel oli käinud minu pärast foogti juures?”
„Kalle rääkis mulle, jah …”
„Kas sa ei karda, et võivad mind vägisi sundida?”
„Ei