kuningale loovutada eestlaste maa. Valdemar oligi tulnud, haaranud revalaste Lindanisa linnuse, kindlustanud selle tugevasti ja jäänud sinna püsima. Sellest polnud aga riialastele kuigi suurt kasu, kuna taanlased ei liikunud edasi. Riias oli aga Eestimaa loovutamine tekitanud piiskopi vastu suurt meelepaha. Seal tekkis sisemine kriis, käärimine elanike juures ja isegi mõõgavendade vastuhakk. Nõuti Eestimaa loovutamise tühistamist ja piiskopi määramist sinna, mis oleks tähendanud Riia võimu kehtestamist seal. Seda piiskop Albert viimaks tegigi ja laskis oma venna Hermanni määrata Eestimaa piiskopiks.
See samm vihastas kuningas Valdemari ja piiskopi karistuseks laskis ta sulgeda riialastele meretee Saksamaal käimiseks. Sellega oli Riia oma emamaast ära lõigatud – ei saanud enam uut sõjaväge ega varustust juurde vedada.
Tema sõjapidamine eestlaste vastu oli nüüd hoopiski halvatud.
Piiskop Albert käis küll kõrvalisi teid mööda kuninga peale Rooma paavstile kaebamas ja otsis abi Saksa keisrilt Friedrichilt, aga asjata. Nad ei saanud Riiat aidata, kuigi see oli nende mõlema südameasi. Kuninga viha leevendamiseks ta loovutas nüüd kogu Maarjamaa Taanile.
Seal tuli aga piiskopile õnnelik juhus appi. Taanlastele sünnitasid nimelt saarlased palju peavalu oma röövretkedega merel. Revala linnuse ja Taanimaa vaheline meretee oli pidevalt ohustatud. See oht tuli likvideerida ja Saaremaa vallutada. Kuid taanlastel ei olnud küllaldaselt jõude selle teostamiseks. Tuli kutsuda Riia appi. Viimane nõustus omakorda tingimusel, et kuningas avab neile meretee ja annab ka poole Maarjamaad Riiale tagasi. Selles siis lepitigi viimaks kokku.
Ühisel jõul vallutati nüüd Saaremaa ja ehitati sinna tugev linnus edaspidise halduse tagatiseks. Linnus mehistati vajaliku garnisoniga ja võimu esindajaks jäi piiskopi vend Theoderich sinna elama.
Kui kuningas oma meestega ja ka Riia võimud olid ära läinud, tulid saarlased ja koos mandrilt tulnud abivägedega vallutasid linnuse ja lõhkusid selle maatasa. Piiskopi vend ja muud ülikud jäid pantvangideks.
See võit levis kulutulena üle eestlaste kogukondade ja tiivustas igal pool vastuhakku ja sakslaste hävitamist. Mõne kuuga oli 1222. aasta lõpus Eestimaa jällegi vaba. Ainult Revala linnus jäi vallutamata, mida taanlased olid hästi kindlustanud.
Piiskop Albert ei olnud jõudnud veel lahtist mereteed kasutada, et uusi vägesid ja varustust Saksamaalt kohale tuua. Ka taanlastel ei olnud Revala linnuses nii palju sõjaväge, et oleksid suutnud eestlaste vabadusliikumist summutada. Eestlased olid niimoodi võidumehed.
Seda rõõmuaega ei olnud Õnnemeel näinud.
Eestlastel oli aga teada, et piiskop Albert läks Saksamaale uut sõjaväge ja varustust tooma. Tähendab, Riia valmistus uuele sõjale. Neil endil ei piisanud siiski jõude maa kaitseks, seepärast läksid abi paluma venelasilt. Neist tulidki Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstid oma kahekümne tuhande sõjamehega Eestimaale sisse. Kindlustasid Tarbatu ja Otepää linnuseid tugevasti ja kõvendasid nende garnisone oma meestega. Siis liikusid põhja suunas ja hakkasid piirama Revala linnust. Võideldi neli nädalat, aga ei suudetud seda vallutada.
Venelased katkestasid viimaks piiramise ja suundusid kodumaale, sest neile oli tekkinud uus hädaoht mongolite näol, kes ähvardasid neid lõunast.
Niipea kui venelased olid maalt lahkunud ja eestlased ei olnud jõudnud veel oma jõude korraldada, ilmusid kohe riialaste jõugud, abistatuna liivlasist ja lätlasist, ja hakkasid paiguti maad rüüstama. Need löödi küll tagasi, aga kui saabus piiskop Albert suuremate jõududega Saksamaalt, siis murti lõplikult eestlaste vastupanu.
1224. aasta lõpuks olid Eestimaa alad vallutatud, kuid Saaremaa alistus alles 1227. aastal.
Vahepeal jaotati maa vallutajate vahel ära. Sakala koos Mõhu ja poole Vaigaga läks orduvendade valdusse, piiskop Hermann sai Ugandi ja teise poole Vaiga maakonda, kuna Riia piiskop sai oma valdusse mereäärsed seitse kihelkonda. Kogu Põhja-Eesti Viru, Järva, Harju ja Revala maakondadega jäi taanlaste valdusse edasi.
Viimased olid peamiselt lõivudest huvitatud ja hakkasid kohe neid koguma. Ristiusu levitamist pidasid nad rohkem kõrvaliseks asjaks. Maa oli aga mitmeaastaste sõdadega laastatud ja riialaste poolt rüüstatud, nii et sealt midagi kokku ei tulnud. Seepärast hakkasid nad maa toodangut korraldama. Jagati tühjaksjäänud maid ja toodi sisse elanikke Taanist ja mujalt. Vabu naisi oli rohkesti, aga puudusid mehed. Siis tulid nad mõttele saata tagasi kõik sõjavangid, keda nad olid aastate jooksul ära vedanud. Paljud neist olid müüdud orjusesse. Neid koguti nüüd kokku ja esmajoones saadeti koju kõik need, kellel olid naised elus ja talud ilma peremeesteta.
Nende viimaste hulka kuulusid ka Õnnemeel ja Kalle, keda siis esimestena koju saadeti.
Õnnemeele olukord osutus kodus keerukaks. Naine keeldus ta juurde tagasi tulemast. Nüüd läks ta foogtilt abi otsima.
Tõrmas elasid aga Juta ja äsja sinna läinud Kalle. Õnnemeel tahtis nende poole sisse astuda, et tere ütelda ja küsida, kuidas nad elavad, aga äkki loobus. Kartis, et need hakkavad küsima foogti juurde käigu põhjust, laidavad ehk ära ja segavad tema kavasid. Loobus külastamise mõttest ja otsustas kõigepealt minna foogti jutule.
Ta otsustas rääkida viimasega taani keelt, et saavutada paremat kontakti. Otsis sõnu ja seadis üksikuid lauseid kokku, kuid asi ei klappinud, sest ta oli viimasel ajal vähe Taanis elanud. Rohkem galeeridel ja võõrsil. Viimaks otsustas Õnnemeel rääkida ikkagi oma emakeelt. Foogt rääkis aga vaevaselt eesti keelt ja sellepärast osutus nende jutuajamine lühikeseks ja pealegi segaseks. Õnnemeel seletas foogtile:
„Kuningas vabastas mind orjusest ja saatis koju talu pidama. Ma ei saa aga talu majandada, sest pole naist. Naine ei taha tulla minu juurde tagasi. Tulin foogti-isandat paluma, et tema käsiks naisel tagasi tulla.
Foogt jõllitas Õnnemeelt raasukene aega oma punnis silmadega, nagu vaagiks, kas ta ees ikka tõeliselt seisab kahejalgne inimene, siis ajas huuled torru ja häälitses:
„Kas sina oma naisega laulatatud olemas?”
„Jah olemas …”
„Kas teil lapsed olemas?”
„Jah olemas …”
„Kas sinul talu olemas?”
„Jah olemas …”
„Siis mina käskimas naine tagasi tulemas.”
„Tänan foogti-isandat, tänan palju …”
Õnnemeel kummardas sügavalt ja jäi nüüd omakorda foogti silmitsema. Too oli tüse, kikkis habemega ja rippuvate põskedega mees, kes vaatas teda nüüd tuima pilguga. Tuttavana tundus talle see tedretähniline nägu. Õnnemeele mõtted lendasid peas ringi ja otsisid mälestusurgastest seda kuju. Oh, seal ta oligi. Taanimaal! Palju aastaid tagasi olid ta silmad kohanud seda meest. Ta värahtas halvast mälestusest. Nad olid olnud kõik haavatud, nood Revala linnuse all võitlejad, ja vangidena oli neid viidud laevast maale. Õnnemeele haav oli olnud verel ja ta oli valu pärast vaevalt komberdanud jalgel. Seal oli ta komistanud äkki luuavarrele ja kukkunud põlvili. Keegi tee ääres seisjaist oli torganud luua ta jalge ette. Teine, kõrval olev malevlane oli aidanud ta üles, aga tõustes oli Õnnemeel heitnud pilgu luuamehele.
Suurest kahjurõõmust oli selle lai nägu naernud ja teised pealtvaatajad samuti. Luuamehe nägu oli kivistunud talle mällu: pruun, kikkis habe laial tedretähnilisel näol, kissis silmad ja silma all suur, pruuni värvi soolatüügas. Seesama soolatüügas vahtis nüüd foogti silma alt talle vastu. Tollest luuamehest oli saanud foogt ja kuninga usaldusmees Tõrmas. Kes oli see luuamees? Kas korstnapühkija, luuakaupmees või kojamees koguni? Õnnemeel oli siis mõistatanud ja mõistatas nüüd jällegi. Kuid tuttavad nad olid – mitte küll foogti enesega, aga tema soolatüükaga silma all küll.
Need mõtted lendasid Õnnemeele peas nii kiiresti ringi, et foogt ei jõudnud köhatadagi, kui ta küsis:
„Kas foogti-isand tuleb ise Avispeale käsku andma?”
„Ei! Sina ise minemas ja naisele ütlemas, et tema appi tulemas kuningale lõivusid tegemas … lõivusid, lõivusid, ruttu, ruttu …”
„Ruttu,