minemast, mida ta täna ei tahtnud puudutada. Tahtis enne Lindaga aru pidada, kuidas Õnnemeelega sellest rääkida ja mida talle pakkuda.
„Kas päikese all ikka veel sõditakse?” küsis ta.
„Sõditakse … ikka sõditakse, need põrguma taanlased sõdivad igal pool, siin meitega ja seal saksilastega, ja nood sõdivad jälle muhameedlastega ja nii see sõdimine käib üle maailma.”
„Aga teid nad sõdima ei pannud?”
„Olime ju orjad ja vigased pealegi.”
„Vigased?”
„Saime Revala lahingus haavata ja jäime vigaseks …”
Linda ja Võttele mõõtsid silmadega Õnnemeelt ja otsisid tema vigastusi, aga midagi ei leidnud. Võttele katsus aga ise oma vigast õlga ja püüdis kohe viia jutu teisale.
„Kas palju meie mehi oli haavatud?”
„Oh, palju, palju … aga ellu jäid ainult mõned.”
„Kas teisi virulasi või avispealasi on elus ja koju tulemas?”
„Minu teada on mitmed, aga kas neid koju lastakse, see on iseasi.”
„Aga teid lasti siiski tulema.”
„Sest et meil on talud ja perekonnad ootamas, sellepärast.”
„Jah, ei keegi teadnud teid enam oodata … nii kaua aja järele.”
„Seda ma nägin kohe oma naisest, ta võttis mind külmalt vastu.”
„Sinu naisest? Keda sa mõtled?”
„Lindat! … Keda muud.”
„Linda on ju minu naine …”
„Olid võtnud minu naise – nüüd tahan tagasi,” käratas Õnnemeel.
Võttele jahmus. Tähendab, Linda arvamine oli õige – too hull peab Lindat ikka oma naiseks, kuigi oleme kristlikult abielus ja meil on suur hulk lapsi. Ta ei julgenud aga midagi vastata, sest nägi, et Õnnemeel oli jäänud mõdust purju ja ta hääl ning jututoon olid sõjakad. Arvas, et parem on vaikida ja oodata hommikut, kui mees on puhanud ja jällegi normaalses olekus. Ühtlasi nägi, et Linda oli jutust erutatud ja ta silmad olid hirmu täis. Et saada lahti sellest kõneainest, võttis Võttele mõdukannu ja ulatas Õnnemeelele.
„Säh, kasta veel keelt ja räägi parem vangipõlvest, homme hakkame arutama perekonna asju.”
Õnnemeel kallutas terve kannu suule, jõi ähkides ja siis hüüdis:
„Kõigest muust räägime homme, aga perekonna asjad ajame täna sirgeks, sest ma tahan ju oma naise juures öösel magada.”
Linda purskas nutma, kattis näo kätega ja jooksis toast välja. Võttele oli esialgu kahevahel, pidi midagi vastama, aga pööras kannal ringi ja väljus ka tarest. Linda hüüdis talle õuest:
„Tule siia, Võttele!”
„Jaa … kus sa oled?”
Õnnemeel oli pererahva ootamata lahkumisest ähmis, vahtis neile järele ja hüüdis:
„Ega kedagi … ma ootan.”
Ja ootas. Tühjendas mõdukannu, istus ja ootas. Käis vahepeal vett joomas, kolistas toidunõude kallal ja otsis veel mõdu, kuid ei leidnud. Istus siis uuesti pingile ja hakkas jällegi ootama. Mõtles kord minna õue Lindat otsima, kuid ei seisnud hästi jalul, vaarus viimaks pererahva voodisse ja jäi sedamaid magama.
Kohe ta oligi galeeridel.
Laev kõikus ja vaarus ta all. Ta hoidis aga kõvasti aeruvarrest kinni ja tõmbas. Tõmbas … tõmbas … Teised orjad istusid reastikku ja ka tõmbasid. Korraga … korraga … Nende seljad olid paljad ja higi läikis nahal. Ahelad kolisesid jalge ümber … kogu laeva sisemus oli kilinat ja kolinat täis. Ahelvöö ta enda ümber oli kitsas ja ta katsus sellest vabaneda. Ei saanud! Nuudiga kubjas käis aga ridade vahel ja karjus: shaii-tan, shaii-tan!! Korraga kostis laevalaelt hüüe: too-orm! Lainete vood hakkasid peksma vastu laeva keret, vesi pritsis sisse. Tilgad langesid ta näole ja ta püüdis neid keelega … neelas, ahmis suuga vett ja neelas. Nüüd hakkas kubjas aga ägedamini karjuma ja tagus nuudivarrega vastu lõkka: shaitan vivache, shaitan vivache! … Vivache, vivache! Laev rappus. Aerud liikusid kiiremini, kiiremini. Otsad kerkisid ja vajusid, kerkisid ja vajusid. Kaugemalt hakkasid aga kostma nuudi löögid: laksti, plaksti, plaksti … Ja ta nägi, et higistele selgadele tekkisid vorbid. Hoobid lähenesid tema seljale ja ta kuulis üsna lähedalt: shaitan, vivache! Kõhe judin läbis ta labaluid ja ta pigistas silmad kinni. Avas viivuks … ja ehmus – nägi, et orjade reas oli ka tema poeg, Noor Õnnemeel! Too on ju alles laps! Aga hoobid lähenesid. Ta kallutas oma keha ettepoole, et kaitsta last. – Säh, siin on mu selg – löö … löö! aga mitte mu poega. Löö, viruta!
Õnnemeel ärkas. Kargas istukile ja oigas. Kuulis ise, et oli karjunud. Selgitas silmi ja kuulatas. Kus ta siis oli? Ümber oli pimedus ja kõrvulukustav vaikus. Ta ei olnud harjunud sellega. Kuulatas. Kusagilt kostis rahulikku hingamist. Nüüd ta taipas, et oli kodus, oma toas ja teisel pool nurgas magasid lapsed. Linda oli neid õhtul sinna asetanud.
Linda?! Tema pidi ju tagasi tulema? Kuhu ta jäi? Ja ta ise? Oli jäänud oodates magama. Aga ta pea valutas ja suu kuivas, keel oli kurgulaes kinni. Janu piinas. Ta tõusis voodist ja otsis üles veenõu ning jõi. Kogu rindealune põles ja tal oli paha olla. Polnud ammugi joonud midagi kanget ja nüüd oli jäänud purju. Ta istus voodiservale ja hakkas mõtlema. Segased ja unised mõtted keerlesid peas, mis ei lasknud enam magada, aga uni ja roidumus kehas segasid mõtlemist. Pooluimasena tukkus ta siis voodiserval istudes ja kuulas, kuidas üksik kilk laulis oma ühetoonilist laulu seinaprao vahel – tema, Õnnemeele, kätega laotud seina vahel. Viimaks laskus jällegi küljeli asemele ja jäi uuesti magama.
3
Väljudes tarest, leidis Võttele oma naise, embas teda kõvasti ja kallistas. Too tundis, et mees hoiab ja armastab teda endiselt, ja nagu tänutäheks haaras tema kaela ümbert kinni ja suudles anduvalt huultele.
„Oo, Võttele, sa ei anna mind ära, sa ei loovuta mind temale … ega?”
„Ei loovuta, ära karda … ei anna mitte kellelegi.”
„Siis lähme …”
Oli juba pime. Linda leidis mehe käe, võttis selle pihku ja hoidis kramplikult kinni ning viis mehe taretagusesse kuusikusse.
Väikesest metsatukast tare taga oli vahepealsetel aastatel saanud suur kuusesalu kõrgete, sirgete puudega ja tihedate okstega. Kunagi oli preester Johannes kasutanud seda metsatukka kohtamiseks Jumalaga. Linda oli käinud seal enne Võttelega abiellumist suure Jumala ees oma südant pihtimas ja sealsamas oli preester Kaikivald neid ka laulatanud. Sellest kuusesalust oli aastate jooksul kujunenud neil kristlik kirik. Tihti oli olnud neil vajadus sinna minna Jumalaga kõnelema ja palvetama.
Esimestel abieluaastatel oli olnud neil palju raskusi. Sõjad olid käinud mitmel korral üle, oli tulnud lastega põgeneda pelgu ja enne ärajooksmist oli Linda leidnud alati hetke kuusikusse astumiseks, et paluda abi Jumalalt. Ja nad olid seda saanud: lapsed olid jäänud alles ja nemad ellu. Tagasi tulles olid nad leidnud talu küll rüüstatuna, aga hooned põletamata, mõned loomad karjamaal elus ja viljanatukese koopas puutumata. Jällegi lootes Jumala abile, olid nad seemendanud põllud ja karjatanud loomad. Siis olid nad käinud kirikus Jumalat selle eest tänamas. Linda oli lausunud temale teadaolevad palved ja tänusõnad ning lasknud neid lastel korrata. Ka Võttele oli neid korranud.
Ajad olid muutunud viimaks rahulikumaks. Võõrad võimud olid hakanud valitsema maad. Nood olid pakkunud neile uusi põldusid talule juurde ja Võttele oli võtnud. Talu oli muutunud suurtaluks. Oli siginenud rohkesti veiseid ja aidad olid täitunud viljast. Oli jätkunud lõivudeks ja enesele elamiseks. Jumal oli olnud helde. Oli kinkinud neile iga paari aasta järele lapse, ilma et nad oleks seda küsinud või palunud. Ja see oli seatud nii targasti, et poeg vaheldus tütrega. Kes muu mõistab ja suudab niisuguseid salajasi asju nii targasti korraldada kui mitte Jumal ise. Linda uskus seda kindlasti ja veenis selles