korraga tuhat küsimust ja üks pakilisem teisest. Ei teatud isegi, millega alata. Seepärast rääkisid nad üksteise võidu.
„Kas mu poeg on elus?”
„Kus Juta on?”
„Kelle need lapsed on?”
„Kus minu poeg on?”
„Miks küla pole taastatud?”
„Kes mu talu peab?”
Linda ei saanud vastata. Ta ei teadnudki, mida kohe vastata, sest kõik asjad olid hellad ja valusad tema südamel. Ta kogeles ainult:
„Mu vaist ütles ammugi, et olete elus …”
„Aga ei uskunud, et elame …”
„… aga rahvas kinnitas, et kõik meie malevlased langesid Revala all ja olete surnud.”
„… ja oled siis uuesti abiellunud?”
Linda noogutas pead. Nägi aga kohe, et see teade rabas Õnnemeelt. Mees muutus tõsiseks ja hakkas närima huuli. Linda hakkas nutma. Ta oli ootamatust sündmusest vapustatud ja kaotas tasakaalu. Lapsed jooksid teda lohutama. Mehed vahtisid aga jahmunult pealt ja vaikisid. Kümme aastat isesugust elu oli teinud neist ka isesugused inimesed – kohmakad ja kohmetud, kellel ei tulnudki mõttesse Lindat rahustada või lohutada. Nad ajasid aga teistsugust juttu:
„Talupidamine näikse olevat korras …”
„Korras jah, palju häid ja uusi hooneid …”
Õuele oli kogunenud inimesi. Naisi tuli ühest tarest, noori tüdrukuid teisest, vanu mehi kolmandast ja kaugemalt lähenes töömees härgadega. Kõik vahtisid ja imestasid.
Töömees tundis aga endise maleva pealiku ära ja hüüdis:
„Mis? Keda ma näen? Kas? … Kas surnud on manalast väljas või?”
„Pole olnudki surnud …”
„Kus siis olete elanud?”
„Kaugetel maadel … laiadel meredel …”
„Ja alles nüüd saabusite?”
„Alles nüüd …”
„Aga koolnute moodi näete välja küll …”
„Elasimegi koolnute riigis.”
„Kas teisi meie malevlasi on ka saabumas?”
„Eks mõned ikka ole …”
Kui naised olid kuulnud seda juttu, ruttasid kohe Õnnemeele juurde ja hakkasid pärima teateid oma meeste ja poegade kohta.
Mehed ei märganudki, et Linda oli vahepeal toibunud ja kadunud tarre. Alles nüüd tajus ta tekkinud olukorda ja hüüdis ahastuses:
„Oh, suur Jumal, tule sa ise mulle appi ja ütle, mis teha?”
Lapsed olid ta kannul ja mõistatasid hirmunud silmadega, mis oli õieti juhtunud. Olid küll kuulnud Noore Õnnemeele isast räägitavat ja tema surma kahetsetavat, aga et too ilmus korraga kohale, oli neile arusaamata. Linda polnud aga võimeline neile midagi seletama. Ta pea kumises igasugu mõtteist ja mure täitis südant. Mida Õnnemeelega peale hakata? Ta ei leidnud mingit vastust. Olnuks ta rahulik inimene, võinuks sõbralikult olukorda arutada, otsida lahendust, aga mees oli kärsitu ja külm. Ta mäletas Õnnemeele ägedust endisest ajast ja oli märganud seda juba tänagi, leidis, et temaga oli raske keerulisi asju lahendada. Ta ei jõudnudki mõtetega kaugemale, kui mehed olid tal järel.
„Miks sa abiellusid ja ei oodanud mind tagasi?” küsis kohe Õnnemeel.
„Oodanud?! Ma ootasin, aga siis tuli teade, et kõik meie malevlased olid Revala all langenud … mida mul siis oodata oli?”
„Me saatsime ju sõna,” hüüdis Kalle.
„Ma pole ühtegi sõna saanud … keegi meist ei saanud mingit sõna kelleltki …”
„Me saatsime sõna kalameestega … merelt.”
„Kõik naised ootasid mehi, aga mitte keegi ei tulnud ja ühtegi teadet ei saabunud. Viimaks tuli üks lõpekundalane, kes oli pääsenud eluga, too teatas, et olite olnud sisse piiratud ja hävinenud.”
„See polnud just nii,” lausus Õnnemeel.
„Olime küll sisse piiratud, aga kes oli elus või haavatud, viidi vangi,” lisas Kalle.
Tekkis vaikus.
Linda hingas kergendatult, sest tormi veel ei tulnud.
„Oled siis abielus Võttelega?” küsis viimaks Õnnemeel.
„Jah …”
„Ja need lapsed on sul temaga?”
„Seda küll, Õnnemeel, aga sinu poeg on ka minu laps ja olen ta üles kasvatanud … Võttele abiga.”
„Millal Juta abiellus?” küsis kohe Kalle.
„Sellest ka palju aega tagasi … aga tema on nüüd jälle lesk.”
„Lesk?!”
Kalle liigatas meeleheast ja naeratas. Naeratus tundus talle enesele aga imelikuna, sest ta ei mäletanud, millal oli viimati naernud. Linda märkas, et naeratuse asemel tekkis mehe näole valuline ilme, mida ta ei saanud pidada naeruks ega naeratuseks. Hääle värinast ta tundis siiski naeratust. Õnnemeel seisis aga morni näoga, ta ei kuulnudki Kalle naeratuse häält, vaid murdis pead Linda ja Võttele abielu lahutamise kallal. Kas on seda üldsegi vaja lahutada, naine on ju minu oma, seletas ta endamisi ja ta mõtted siirdusid pojale.
„Kus mu poeg on?” küsis ta.
„Pole praegu kodus – läks metsa lindusid taga ajama.”
„Kas Võttele on hakanud siis ka jahimeheks? Kuule aga uudist!”
„Ei! Poiss läks üksinda, aga Võttele on Tõrmas – tal pole jahiks aega, talu asjad tahavad ajada,” seletas Linda.
„Millal nad koju tulevad?”
„Ei tea. Noor peaks juba kodus olemagi, läks juba hommikul välja, aga Võttele võib kauemaks jääda, sest teinekord tuleb foogti kaua oodata.”
Õnnemeel jäi mõttesse. Vaatas etteheitva pilguga Lindale ja sõnas külmalt:
„Ma leian, et sa ei hoolitse küllalt poja eest, lased lapsel üksinda jahil käia, ta on ju alles väikene, võib sattuda mõne kiskja küüsi ja saada surma …”
„Oh, sa ei usugi – Noor Õnnemeel on vahepeal kasvanud suureks, on juba üheteistkümneaastane, peagu sinu pikkune ja põeb sinu moodi jahilkäimise haigust.”
„Või nii! …” Õnnemeele näole tekkis naeratuse uje. Talle meeldis kuulda, et poeg on tema moodi. Siis küsis aga kohe:
„Mis foogtist sa räägid? Kas taanlastel on ka foogtid või?”
„Seda küll, ka neil on omad foogtid, ja taanlased on nüüd meie maa peremehed – nii nagu olid riialased omal ajal.”
„Või nii, nagu olid riialased – hullud …”
„Hullemad …”
„Või hullemad, aga elu on olnud siin siiski küllalt hea, et oled soetanud enesele nii palju lapsi.”
„See on olnud minu alatine soov, nagu mäletad, Õnnemeel.”
„Nagu minulgi … ja nüüd siis tood meile ka palju lapsi.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Seda, mida ütlen – oled ju minu naine ja …”
Linda jäi hämmastuses Õnnemeelele otsa vahtima. Ta ei tajunud tema mõtteid. „Oh, Jumal, peaks ometi Võttele jõudma koju, peaks ta varsti tulema, ma ei mõista siin enam midagi peale hakata,” mässasid tal mõtted peas ja ta tegi salaja ristimärgi oma rinnale. Tal kippus suurest erutusest jällegi nutt peale, surus aga huuled kõvasti kokku ja pomises vaevalt kuuldavalt:
„Seda