ütles Gilpin. „Me tahaksime, et sa sinna sisse vaataksid.”
Avasin karbi nii ettevaatlikult, nagu see võiks sisaldada maharaiutud pead. Kuid leidsin eest ainult kahvatusinise ümbriku kirjaga ESIMENE VIHJE.
Gilpin itsitas. „Võid kujutada ette meie hämmastust: teadmata kadunud naise juhtum ja meie avastame ümbriku, kuhu on kirjutatud ESI-MENE VIHJE.”
„See kuulub aardejahi juurde, mida mu naine…”
„Just. Korraldas sulle igal pulma-aastapäeval. Su äi juba seletas meile.”
Tegin ümbriku lahti ja tõmbasin välja paksu taevasinise paberilehe – Amy isiklik kirjapaber – mis oli keskelt kokku murtud. Tundsin suus oksemaitset. Need aardejahid taandusid ikka ja alati ühele küsimusele: kes on Amy? (Millest mu naine mõtleb? Mis oli viimase aasta jooksul tema jaoks kõige olulisem? Millistel hetkedel oli ta kõige õnnelikum? Amy, Amy, Amy, mõtleme nüüd pingsalt Amy peale.)
Lugesin esimest vihjet, hambad ristis. Võttes arvesse viimasel aastal meie abielus valitsenud meeleolu, pidi see mulle kindlasti halba valgust heitma. Ma ei vajanud enam midagi, mis mulle halba valgust heidaks.
Ma olen üks sinu õpilastest
ja kui õpetaja on ilus ja tark nagu sina,
siis avanen talle igas mõttes kui pinal
ja sina saad sule mu tinti kasta
ja endale üht-teist veel õpetada lasta.
Siis kiirusta, kallis, palun sind,
sest see on koht, kust sa leiad mind.
Nägin vaimusilmas stseeni oma alternatiivsest elust. Oleks kõik läinud nii, nagu mu naine oli kavandanud, oleks ta eile pingsalt jälginud, kuidas ma seda salmikest loen, ilme ootusärev, silmis palavikulise lootuse läige: palun saa sellest vihjest aru. Palun saa minust aru.
Kuni ta oleks viimaks küsinud: taipasid? Ja mina oleksin vastanud:
„Ohoo, ma isegi taipasin! Ta peab ilmselt silmas minu kabinetti. Mu töökohta kolledžis. Ma käin seal loenguid pidamas. Hah. Mida muud see võiks tähendada?” Ma lugesin silmi kissitades kirjaread uuesti üle. „Ta ei ajanud sel aastal asja just liiga keeruliseks.”
„Tahad, ma sõidutan su sinna?” pakkus Gilpin.
„Ah, mis, mul on ju Go auto.”
„Ma siis järgnen sulle enda autoga.”
„Pead sa seda nii oluliseks?”
„Noh, see ju annab aimu tema käikudest päev-paar enne kadumist. Mis ei ole igatahes tähtsusetu.” Ta pilk langes sinisele paberilehele. „Väga armas, mis? Nagu filmis: aardejaht. Mu oma naine ja mina, me vahetame õnnitluskaarte ja heal juhul käime väljas söömas. Paistab, et teie võtsite asja tõsisemalt. Rõhusite romantikale.”
Selle peale jäi Gilpin oma kinganinasid vahtima ja kõlistas kohmetult võtmetega.
Kolledž oli suure žestiga eraldanud mulle kapisuuruse kabineti, kuhu mahtusid täpselt ära kirjutuslaud, kaks tooli ja mõni riiul. Loovisime Gilpiniga läbi suvise rahvaülikooli õpilaste vahelt, kelleks olid lapseohtu noored (tülpinud, kuid sellele vaatamata pidevas tegevuses, sõrmed tippimas telefonisõnumeid või tellimas muusikat) ja otsustava ilmega vanemad inimesed, ilmselt kaubanduskeskuses töö kaotanud, kes lootsid endale uue ameti õppida.
„Mis ainet sa annad?” küsis Gilpin.
„Ajakirjandust, õpetan tulevasi ajakirjatoimetajaid.” Tüdruk, kes oli käigu pealt tekstisõnumit saates unustanud, et ta ei viibi üksikul saarel, oleks mulle peaaegu otsa jooksnud. Ta astus pilku tõstmata viimasel hetkel kõrvale. See vihastas mind nagu vanurit, kes ei salli, kui tema muru peal tallatakse.
„Mina sain aru, et sa tegid ajakirjandusega lõpparve.”
„Kes ise ei oska…” ütlesin muiates.
Keerasin kabineti ukse lukust lahti ja astusin umbsesse tolmu järele lõhnavasse ruumi. Olin võtnud suve vabaks ja polnud siin mitu nädalat käinud. Kirjutuslaual lebas uus ümbrik, peale oli kirjutatud TEINE VIHJE.
„Kas see võti on alati su võtmekimbus?” küsis Gilpin.
„Just.”
„Järelikult võis Amy seda laenata, et siia sisse saada?”
Rebisin ümbriku lahti.
„Ja meil on kodus tagavaravõti.” Amy laskis kõikidest võtmetest koopiad teha, sest ma kippusin kaotama nii võtmeid kui ka krediitkaarte ja mobiiltelefone, aga ma ei tahtnud seda Gilpinile mainida, et mitte kuulda järjekordset pesamuna-nalja. „Mis siis?”
„Ah, tahtsin lihtsalt kindel olla, et ta ei pidanud pöörduma, noh, ütleme majahoidja või kellegi sellise poole.”
„Meil ei tohiks siin Freddy Kruegereid palgal olla, vähemalt pole silma hakanud.”
„Ma pole neid filme näinud,” andis Gilpin vastu.
Ümbrik sisaldas kahte kokkumurtud paberilehte. Üks oli märgistatud südamega, teisele oli kirjutatud VIHJE.
Kaks paberilehte. Midagi uut. Mul tõmbus kõht krampi. Jumal teab, mida Amy oma kirjas mulle ütleb. Voltisin lahti südamega kirja. Soovisin, et ma poleks lubanud Gilpinil kaasa tulla, kuid siis nägin esimesi sõnu.
Minu kallis mees,
mulle tundub, et siin – üleva tarkusetempli seinte vahel! – on õige koht sulle öelda, et sa oled andekas inimene. Ma pole seda just sageli tunnistanud, kuid ma imetlen su mõistust: sa tead nii palju veidrat statistikat ja anekdoote ja üllatavaid fakte, sul on jahmatamapanev võime tsiteerida ükskõik millist nähtud filmi, sa haarad asju lennult ja oskad oma mõtteid kaunilt sõnadesse valada. Pärast aastaid kestnud kooselu võivad abikaasad kergesti unustada, kui väga nad teineteist imetlevad. Meenutan meie esimest kohtumist, kuidas sa mind tookord lummasid ja nii ma tahangi kasutada praegu juhust, et sulle kinnitada: olen endiselt lummatud, see on üks neid asju, mis mind sinu juures kõige enam võlub – sinu ANDEKUS.
Mu suu hakkas vett jooksma. Gilpin oli üle mu õla kaasa lugenud, ta isegi ohkas. „Kui kena temast,” märkis ta. Et kohe seejärel köhatada. „Hm, seda et – on need sinu omad?”
Ta oli tõstnud pliiatsi kustukummipoolse otsaga üles naisterahva aluspesu ühe teatud komponendi (tõtt-öelda oli tegemist vuplitega, täpsemalt stringidega, need olid punasest pitsist, aga ma tean, kui väga naised seda sõna jälestavad – te ainult guugeldage hate the word panties.) Need olid rippunud kapi uksenupu küljes.
„Ohoh, jaa. Piinlik lugu.”
Gilpin ootas minult seletust.
„Heh, ükskord Amy ja mina, noh, sa ju lugesid tema kirjakest. Me siis, ühesõnaga, tead küll, mõnikord tahad nagu veidi vürtsi lisada.”
Gilpinil venis suu kõrvuni. „Aa, sain aru, himur professor ja üleannetu tudeng. Eks ta ole. Teie kaks tegite vist kõike õigesti.” Ma sirutasin käe, kuid Gilpin oli juba õngitsenud välja asitõendite kilekoti ja libistas pesueseme sinna sisse. „Ainult ettevaatuse mõttes,” tähendas ta mõistatuslikult.
„Oi, palun mitte,” ütlesin mina. „Amy sureb…” Mu hääl katkes.
„Ära muretse, Nick, see on puhas formaalsus, vennas. Sa ei kujuta ettegi, mida kõike me peame tegema, sest nii on ette nähtud. Igaks juhuks, igaks juhuks. Naeruväärne. Mida see vihje ütleb?”
Lubasin tal jälle üle mu õla lugeda, kusjuures tema ärritavalt värske lõhn ei lasknud mul keskenduda.
„Ja mida see võiks tähendada?” küsis uurija.
„Pole aimugi,” valetasin mina.
Gilpinist viimaks lahti saanud, sõitsin kiirteel sihitult edasi, et teha mobiiliga üks kõne. Keegi ei võtnud vastu. Ma ei jätnud teadet. Kihutasin veel veidi maad edasi, nagu mul oleks võimalik kuhugi välja jõuda ja sõitsin siis kolmveerand tundi linna