üldse ei meeldinud see kahtlustuse must vari. Oleksin eelistanud selliseid väljendeid nagu juurdluse tavapärane käik või ainult vormi täiteks.
„Neile paistis tegevat muret restoranis laua tellimine tolleks õhtuks,” ütles Marybeth pisut liiga ükskõikse pilgu saatel.
„Laua tellimine?”
„Nad ütlesid, et sa olid öelnud neile, et oled Houstonis laua kinni pannud ja siis nad kontrollisid üle ja avastasid, et see pole nii. Nad panid seda vist väga imeks.”
Ma polnud ei restoranis lauda reserveerinud ega isegi kingitust ostnud. Sest vaadake, kui ma kavatsesin Amy tol päeval ära tappa, siis oleks olnud ju mõttetu õhtuks lauda kinni panna ja hankida kingitus, mida ma nagunii talle kunagi üle ei anna. Väga praktilise meelega mõrvari tunnusmärgid.
Ma olen tõepoolest peaaegu haiglaselt praktilise meelega, kõik mu sõbrad võivad seda politseile kinnitada.
„Ee, ei. Ei, ma tõepoolest ei reserveerinud midagi. Nad said ilmselt valesti aru. Pean neile seda ütlema.”
Vajusin jõuetult Marybethi vastu diivanile. Ei tahtnud, et Rand mind jälle puudutaks.
„Ah, hästi. Pole midagi,” ütles Marybeth. „Kas ta… Ah, kas teil oli ka sel aastal see aardejaht?” Ta silmad hakkasid jälle punetama. „Enne kui…”
„Jah, nad andsid mulle täna esimese vihje kätte. Leidsime Gilpiniga teise minu kabinetist kolledžis. Ma pole veel lahendust ära arvanud.”
„Kas sa näitaksid seda meile?” küsis ämm.
„Pole kaasas,” valetasin.
„Kas sa… sa ju püüad selle ära lahendada, Nick?” palus Marybeth.
„Kindlasti, Marybeth. Ma leian vastuse.”
„Ma lihtsalt ei talu mõtet, et see, mida ta puudutas ja viis igale poole, jääbki nüüd hüljatult vedelema…”
Minu salamobiil hakkas helisema, heitsin pilgu ekraanile ja klõpsasin kaane kinni. Oleksin pidanud sellest vabanema, kuid lihtsalt ei suutnud veel.
„Sa peaksid vastama kõigile kõnedele, Nick,” ütles Marybeth.
„Ma nägin, kes helistab – nad koguvad jälle kolledžile raha.”
Rand istus mu kõrvale diivanile. Igivana paljunäinud polster vandus alla kahe inimese raskusele, nii et me vajusime kokku, käsivars vastu käsivart, mis Randi sugugi ei häirinud. Ta oli üks neid inimesi, kes tulevad sind embama kuulutades, et: „Mina olen suur kallistaja,” vaevumata küsima, kas see sulle meeldib.
Marybeth pöördus tagasi olulisema teema juurde. „Me peame tõesti võimalikuks, et mõni Amy-sarja fanaatiline austaja on ta röövinud.” Marybeth vaatas mind, nagu püüaks mulle auku pähe rääkida. „Aastate jooksul on ju igasuguseid asju juhtunud.”
Amy armastas tõesti meenutada lugusid meestest, kellele ta oli kinnisideeks muutunud. Meie abielu eri etappidel rääkis ta klaasikese veini juurde mulle poolihääli oma ahistajatest – need mehed olid ikka veel kusagil ootamas, Amy oli igavesti nende mõtetes ja nad ei lakanud teda ihaldamast. Mina kahtlustasin, et ta oli kõik need lood meelega üles puhunud: ahistaja ohtlikkus oli just selliselt välja mõõdetud, et mind muretsema panna, välistades siiski vajaduse politseisse pöörduda. Minu osa oli etendada Amy näitemängus kummis rinnaga kangelast, kes kaitseb oma naise au. Amy oli selleks liiga iseseisev kaasaegne naine, et endale tunnistada – oma lugudega taotles ta hätta sattunud neidise rolli, kelle ma ära päästan.
„Kas viimasel ajal ka?”
„Ei, mitte viimasel ajal,” vastas Marybeth huult närides. „Aga gümnaasiumis oli üks häiritud psüühikaga tüdruk.”
„Mismoodi häiritud?”
„Amyst sai talle nagu mingi kinnisidee. Õigemini Imelisest Amyst. Ta nimi oli Hilary Handy, see tüdruk jäljendas Suzyt, Amy parimat sõbrannat sarja raamatutes. Kujutan ette, et see võis Amyle algul isegi meelitav paista. Aga siis tollele tüdrukule sellest enam ilmselt ei piisanud – ta tahtis olla ise Imeline Amy, mitte enam teisejärguline tegelane Suzy. Ta hakkas meie Amyt jäljendama. Riietus nagu Amy, blondeeris juuksed ära, passis meie New Yorgi maja ees. Ükskord ma kõndisin tänaval ja tema tuli joostes mulle vastu, haakis ennast minu käevangu ja ütles: „Ma hakkan nüüd ise teie tütreks. Tapan Amy ära ja hakkan uueks Amyks. Teil on tegelikult ju ükskõik, mis? Peaasi, et teil oleks keegi Amy.” Nagu meie tütar oleks olnud väljamõeldud tegelane, kelle sa saad raamatus välja vahetada.”
„Lõpuks me saime tema jaoks lähenemiskeelu, sest ta lükkas Amy koolis trepist alla,” ütles Rand. „Häiritud psüühikaga tüdruk. Selline vaimne häire ei lähe lihtsalt üle.”
„Ja siis oli veel Desi,” ütles Marybeth.
„Jah, Desi,” ütles Rand.
Isegi mina olin kuulnud Desist. Amy oli enne ülikooli käinud ühes Massachusettsi internaatkoolis nimega Wickshire Academy, olin näinud sellest pilte: Amy kahvpallivõistkonna seeliku ja juuksepaelaga, alati sügisvärvide taustal, justkui oleks see kool asunud mitte kohas, vaid ajas. Nimelt oktoobris. Desi Collings õppis samal ajal poiste internaatkoolis, mis kuulus Wickshire’ga samasse komplekti. Amy lugudes oli see poiss kahvatu jumega romantiline kuju ja neil oli tüüpiline internaatkooli romaan: jalgpallivõistlused karges õhus ja tantsuõhtud üleköetud saalis, tumeroosa lillekimp tüdruku taljel, autosõidud Jaguari vana mudeliga. Väga sajandi keskpaiga stiilis.
Amy kurameeris Desiga päris tõsiselt umbes aasta. Kuid siis hakkas tal imelik: Desi rääkis nii, nagu nad oleksid kihlatud, ta teadis isegi öelda, kui palju ja mis soost lapsi nad saavad. Neile pidi sündima neli last, kõik poisid. See kõlas kahtlaselt Desi enda perekonna moodi ja kui siis poiss tõi oma ema Amyga kohtuma, jahmatas Amyt tema ja proua Collingsi silmatorkav sarnasus. Vanem naine suudles teda jahedalt põsele ja sosistas ükskõikselt kõrva: „Õnn kaasa.” Amy ei saanud aru, oli see hoiatus või ähvardus.
Kui Amy oli Desi maha jätnud, tilbendas poiss endiselt Wickshire’i kolledži ümbruses – tumedas bleiseris tontlik kuju nõjatumas raagus puu talvisele tüvele. Kord veebruariõhtul tantsupeolt naastes leidis Amy ta oma voodil päevateki peal alasti, lamamas, mingi arstimi üledoosist segases olekus. Varsti pärast seda oli Desi koolist läinud.
Kuid Desi helistas talle mõnikord ikka veel ja saatis mitu korda aastas pakse turvaümbrikus kirju, Amy viskas need pärast mulle näitamist avamata ära. Ümbrikel oli St. Louisi postitempel. Nelikümmend minutit autosõitu meie elukohast. „See on ainult kohutav, õnnetu kokkusattumus,” oli Amy mulle kinnitanud. St. Louisis elasid tema teada mingid Desi emapoolsed sugulased. Niipalju ta igatahes mäletas ega tahtnudki enamat välja uurida. Õngitsesin kord ühe soustist kleepuva kirja prügikorvist välja ja lugesin läbi, kuid see osutus lootusetult banaalseks, rääkis tennisemängudest ja reisimisest ja asjadest, mis võiksid huvitada hilisteismelisi. Nagu spanjelid. Püüdsin ette kujutada, mismoodi see sale dändi, kikilipsu ja paksuraamiliste prillidega tüüp murrab sisse meie majja ja krabab Amyst kinni oma pehmete maniküüritud kätega. Topib Amy oma uunikum-rotsteri pagasiruumi ja viib ta… tutvuma Vermonti antiigiäridega? Desi. Kas keegi pidas tõesti võimalikuks kahtlustada Desit?
„Desi muuseas elab siin üsna lähedal,” märkisin. „St. Louisis.”
„Näete nüüd!” ütles Rand. „Aga miks politsei sellest kinni ei haara?”
„Keegi igatahes peaks,” ütlesin. „Ma sõidan sinna ise. Homme, kui nad on siin otsimise lõpetanud.”
„Politsei igatahes oletab, et otsida tuleb siiski… kodu lähedalt,” mainis Marybeth. Ta pilk jäi õige pisut liiga kauaks minule pidama ning ta väristas õlgu, nagu püüaks üht teatud mõtet maha raputada.
Amy Elliott Dunne
Päeviku sissekanne
Suvi. Linnukesed. Päikesepaiste. Veetsin tänase päeva Prospecti pargis ringi