binoklid hüplemas ümaratel abielumehekõhukestel.
Marybeth avas mulle ukse mobiiliga rääkimist katkestamata, osutas telerile ja sosistas mulle: „Meil on siin kandik lihalõikudega, kui tahad keha kinnitada, armas poiss,” läks seejärel vannituppa ja tõmbas ukse kinni, telefonivestlus jätkus nüüd summutatult.
Mõni minut hiljem tuli ta vannitoast välja, täpselt kella viieste kohalike uudiste alguseks, mille peauudis oli Amy kadumine. „Ideaalne foto,” pomises ta, kui Amy nägu meile ekraanilt vastu vaatas. „Seda pilti näinud, teavad inimesed täpselt, milline Amy välja näeb.”
Ma ise leidsin, et see portree, mälestus Amy lühikeseks jäänud näitlejakarjäärist, oli küll ilus, kuid samas veidi segadusseajav. Amy pildid kippusid üldse jätma muljet, nagu ta jälgiks sind, kuhu sa ka ei läheks, ja tõid meelde need portreemaalid kummitusmajade seintel, mis pööravad pilku, kui keegi neist möödub.
„Peaksime andma neile ka mõne ilustamata pildi,” leidsin mina. „Sellise rohkem igapäevasema.”
Elliottid noogutasid päid nagu paarisrakend, kuid ei öelnud midagi, keskendunud vaatamisele. Kui uudistelõik oli läbi, katkestas Rand vaikuse: „Mul on süda paha.”
„Ma mõistan,” ütles Marybeth.
„Kuidas sina vastu pead, Nick? küsis Rand, selg kumaras, käed põlvedel, nagu valmistuks püsti tõusma, leidmata selleks jõudu.
„Ma olen ausalt öeldes täitsa läbi. Tunnen ennast nii kasutuna.”
„Kuule, ma lihtsalt pean küsima – oled sa mõelnud oma töötajatele, Nick?” Rand ajas ennast viimaks püsti. Ta astus minibaari juurde, kallas endale ingverilimonaadi ja pöördus minu ja Marybethi poole. „Teile ka? Keegi soovib midagi?” Mina raputasin pead, Marybeth palus toonikut.
„Tilga džinniga, mu tüdruk?” küsis Rand ja tema madal hääl tõusis lause lõpus ootamatult kõrgeks.
„Muidugi. Jah. Palun.” Marybeth sulges silmad ja kummardus, nii et pea puudutas põlvi, tõmbas korra sügavalt hinge ja tõusis jälle istuma täpselt endises asendis, nagu oleks vahepeal veidi joogat teinud.
„Andsin neile nimekirja neist kõigist,” vastasin. „Aga meie äri on liiga argine, Rand. Ma ei usu, et selle uurimissuuna peale oleks mõtet aega kulutada.”
Rand tõstis käe suule, sõrmed harali, ja hõõrus nägu üles-alla, nii et tema silme alla tekkisid täiendavad nahavoldid. „Meie muidugi tegime oma äri suhtes sama, Nick.”
Rand ja Marybeth nimetasid „Imelise Amy” raamatusarja alati oma äriks, mis oli mulle alati pisut tobe tundunud: tegemist oli ikkagi lasteraamatutega, mille peategelane on täiuslik väike tüdruk, kes ehib iga raamatu kaant – koomiksivariant minu päris-Amyst. Kuigi tegelikult see oligi nende äri ja veel täiesti arvestatav äri. Peaaegu kaks aastakümmet püüti neid järjekindlalt algklassiõpilastele kaela määrida, eelkõige tänu iga peatüki lõpus leiduvale küsimustikule.
Kolmandas klassis näiteks avastas Imeline Amy, et tema sõber Brian annab kilpkonnale, nende klassi maskotile, liiga palju toitu. Tüdruk püüdis Brianile aru pähe panna, poiss aga jätkas ikkagi kilpkonna ülesöötmist ja nii ei jäänud Amyl muud üle, kui minna õpetajale kituma: „Proua Tibbles, ma küll ei tahaks keelt kanda, aga ma lihtsalt ei tea enam, mida ma tegema pean. Ma püüdsin Brianiga ise rääkida, aga nüüd… Paistab, et vajan mõne täiskasvanu abi…” Tagajärjed:
1) Brian ütles Amyle, et ei saa teda enam usaldada ega rääkinud enam temaga.
2) Arglik sõbranna Suzy ütles Amyle, et poleks pidanud õpetajale kaebama, vaid Amy oleks ju võinud Briani teadmata ülearuse toidu kilpkonna akvaariumist välja võtta.
3) Amy verivaenlane Joanna kuulutas, et Amy on lihtsalt kade, sest ta tahtvat ise kilpkonna toita.
4) Amy ei taganenud oma seisukohast, teades, et oli talitanud õigesti.
Kellel neist on õigus?
Lahendus oli lihtsamast lihtsam, sest alati oli õigus Amyl ja seda igas peatükis. (Ja ärge te arvake, et ma oma vaidlustes päris-Amyga selle mainimata jätsin, tegin seda muuseas korduvalt.)
Need vastusevariandid – koostatud kahe diplomeeritud psühholoogi poolt, kes on ka ise lapsevanemad! – pidid aitama lugejal välja selgitada, milline on lapse iseloomu tüüp. Kas teie musirullike on nagu Brian – turtsakas mossitaja, kes ei talu üldse kriitikat? Või selgrootu pilgu kõrvale pööraja nagu Suzy? Salakaval uss nagu Joanna? Või siiski täiuslik just nagu Amy? Trendikate yuppie’de hulgas sai raamatusari ülimalt populaarseks, see oli vundament, millele tugines nende lastekasvatuse metoodika. Õigete vastuste otsimise Rubiku kuubik. Elliottid said rikkaks. Oli aeg, mil „Imelise Amy” raamatuid leidus igas kooliraamatukogus üle terve riigi.
„Kas te tõesti kardate, et see võiks olla kuidagi seotud „Imelise Amy” sarjaga?” küsisin mina.
„Me tõepoolest leidsime paar nime, kes võiksid politseile huvi pakkuda,” alustas Rand.
Ma turtsusin naerda. „Te ometi ei arva, et Judith Viorst röövis Amy oma Alexanderi jaoks, et tol ei oleks tulevikus enam Hirmsaid, Kohutavaid, Viletsaid ega Väga Halbu Päevi?”
Rand ja Marybeth pöörasid minu poole oma ideaalselt kokku sobivad hämmastunud-pettunud näod. Mu sõnad olid jõhkrad ja labased, aga just selliseid kohatusi kerkis mu keelele kõige ebasobivamatel hetkedel. See oli nagu ajupeer, mille üle mul puudus kontroll. Näiteks pani juba liigagi tuttavaks saanud naisuurija nägemine mind iga kord mõttes ümisema „Bony Moronie” viisi. Ta on kõhn nagu keetmata makaronid, mu Bony Moronie, laulis aju mulle isegi siis, kui uurija Rhonda Boney parajasti seletas, et nad hakkavad nüüd mu kadunud abikaasa leidmiseks jõge traalima. Kaitsemehhanism, kinnitasin endale, see pole muud, kui ainult veider kaitsemehhanism. Tahaksin osata seda välja lülitada.
Tõstsin jala ettevaatlikult põlvelt maha ja ütlesin sama ettevaatlikult, nagu mu sõnad oleksid ebakindlalt ülestikku laotud kallid portselantassid ja – taldrikud: „Vabandust, ma ei saa ise ka aru, miks ma niimoodi ütlesin.”
„Me kõik oleme väsinud,” pakkus Rand lahkelt.
„Peab võmmidele ütlema, et nad Viorsti pihtide vahele võtaksid,” pingutas Marybeth, „ja veel selle mõrra Beverly Cleary.” See ei kõlanud nagu nali, rohkem nagu andeksandmine.
„Ma vist peaksin teile mainima,” alustasin mina, „et sellistel puhkudel on politseinikel lausa tavaks…”
„Kahtlustada esimeses järjekorras abikaasat, ma tean,” segas Rand vahele. „Ütlesin neile, et nad raiskavad ainult aega. Mis küsimusi nad meile esitasid…”
„Need olid solvavad,” täiendas Marybeth.
„Nad siis rääkisid teiega? Minust?” Läksin minibaari juurde ja kallasin endale justkui muuseas džinni. Võtsin kohe kolm korralikku lonksu ja mu enesetunne halvenes veelgi. Tundsin hirmuga, kuidas seedetrakt tagurpidi tööle hakkab. „Mis sorti küsimusi nad teile esitasid?”
„Kas sa oled kunagi Amyle haiget teinud, kas Amy on meile kurtnud, et mees teda terroriseerib?” luges Marybeth üles. „Kas sa oled seelikukütt, kas Amy on rääkinud meile, et sa teda teiste naistega petad? Kõlab küll väga Amy moodi, eks ole? Tegin neile teatavaks, et me ei kasvatanud oma tütrest uksematti.”
Rand pani mulle käe õlele. „Nick, me oleksime pidanud kohe esimese asjana sulle ütlema: me teame, et sa ei teeks mitte iialgi, mitte ilma peal Amyle haiget. Ma isegi jutustasin politseile loo sellest, kuidas sa meie mereäärses suvilas kord hiire lõksust päästsid.” Ta vaatas Marybethile otsa, justkui tahaks kindel olla, et naine ikka mäletab seda lugu ja Marybeth jäi ustava huviga kuulama. „Kuidas sa jändasid terve tunni, et tänamatu elukas nurka ajada ja siis sõna otseses mõttes sõidutasid rotipoja linnast välja. Kas suudaks siis selline mees oma naise vastu kätt tõsta?”
Mind valdas äge süümepiinapuhang ja ma tundusin endale vastik. Oleksin äärepealt nutma hakanud, parem