ja mereväelaste kõrgema valitava kollektiivi – Balti laevastiku keskkomitee (Tsentrobalti) liige. Kaplani surnukeha põletati.
Pärast Fanni Kaplani mahalaskmist kirjutas vasakesseeride juht Maria Spiridonova Leninile etteheitvalt:
„Ja kas tõesti, kas tõesti Teie, Vladimir Iljitš, Teie tohutu mõistuse ja isikliku isekusetuse ja headuse juures, ei tulnud selle peale, et jätta Kaplan tapmata? Kui ilus ja õilis ja mitte tsaari kulunud vormi järgi oleks see olnud, kui vajalik oleks see olnud meie revolutsioonile sel meie üleüldise meeletuse ja hulluse ajal, kui on kuulda ainult hammaste lõgistamist, valu-, viha- ja hirmuoigeid ja… mitte ühtegi armastuse heli, mitte ühtegi armastuse akordi.”
Kaplani osavõtt atentaadist Leninile tekitab suuri kahtlusi. Poolpime naine ei võinud ekspertide arvates juhile kuidagi pihta saada. Hoolimata katsetest viia läbi uus juurdlus, jäidki selle kallaletungi tõelised asjaolud mõistatuslikuks saladuseks, nagu ka president John Kennedy tapmise lugu. Võib-olla Fanni Kaplan tõepoolest tulistaski Leninit. Aga kas see oli nii või ei olnud, seda enam kindlaks ei tee…
Pärast Leninile tehtud atentaati kuulutati välja „punane terror”. Petrogradis lasti maha viissada inimest ja teist samapalju võeti pantvangi. Pantvangide nimekirjad avaldati Krasnaja Gazetas 1918. aasta septembris pealkirjaga „Vastus valgele terrorile”. Petrogradi nõukogu otsustas:
„Aitab sõnadest: anname oma juhid tööliste ja punaarmeelaste kaitse alla. Kui meie juhtide peast langeb kas või üksainus juuksekarv, siis me hävitame need valgekaartlased, kes on meie käes, me põrmustame kontrrevolutsiooni juhid viimseni.”
Siseasjade rahvakomissar Grigori Petrovski saatis kõikidele kohalikele võimuorganitele ringtelegrammi:
„Massiterrori rakendamine kodanluse suhtes on esialgu vaid sõnad. On tarvis lõpetada lohakus ja logelemine. Kõigele sellele tuleb teha lõpp. Kohustame kõiki nõukogusid otsekohe arreteerima paremesseerid, suurkodanluse ja ohvitserkonna esindajad ning hoidma neid pantvangis.”
Mahalaskmiseks piisas ainuüksi ankeetandmetest. Telefoni- ja aadressiraamatute järgi koostati kapitalistide, endiste keisri aukandjate ja kindralite nimekirjad, misjärel kõik neisse sattunud isikud arreteeriti.
Anarhistide juht vürst Pjotr Kropotkin meenutas oma jutuajamist Leniniga 1918. aastal:
„Ma mõistsin, et püüda veenda seda inimest milles iganes oli täiesti asjatu! Ma heitsin talle ette, et ta oli endale kalletungimise pärast lasknud tappa kaks ja pool tuhat süütut inimest. Kuid selgus, et see ei avaldanud talle mitte mingisugust muljet…”
Atentaadi ajal Michelsoni tehases tabas Leninit kaks kuuli. Need ei olnud mürgitatud, nagu kardeti. Ja üldse, Vladimir Iljitšil suhteliselt vedas: haavatasaamine ei teinud talle kuigi palju viga. Tema põhihaigus oli ateroskleroos – peaaju toitvate veresoonte ahenemine. Ega ta siis ilmaaegu juba ammu peavalusid ei kurtnud. Tähtis oli ka pärilik eelsoodumus – tema vanemad olid samuti surnud ateroskleroosi tõttu.
Poliitikakires põledes Lenin praktiliselt ei puhanud. Kui Vladimir Iljitš oli juba väga haige, siis istus ta mingil nõupidamisel Moskva sõjaväeringkonna ülema Nikolai Muralovi kõrvale:
„Kas te Trotskiga tihti jahil käite?”
„Tuleb ette.”
„Ja kuidas läheb, edukalt?”
„Juhtub sedagi.”
„Võtke mind ka kaasa, eks?”
„Aga kas te tohite?” küsis Muralov ettevaatlikult.
„Tohin, tohin, mul lubati… Nii et võtate?”
„Kuidas me siis ei võta, Vladimir Iljitš!”
„Ma siis kõlistan, eks?”
„Jääme ootama, Vladimir Iljitš.”
Kuid seltsis jahil käimata neil jäigi.
Bolševike juhid, „kompenseerides” kunagise põrandaaluse ja emigrandielu raskusi ja ebamugavusi, võtsid kähku omaks uue kõrge seisundi eelised. Nad ei vaielnud vastu, kui arstid, kes tundsid peenelt oma kõrgelseisvate patsientide meeleolu, määrasid neile pikaajalise puhkuse mugavates tingimustes. Raviti ennast välismaal, peamiselt Saksamaal, sõideti sanatooriumi, ei öeldud ära pikkadest puhkustest. Lenin välismaale sõita ei saanud, ning ka tolle aja arstiteadus ei saanud teda eriti aidata.
Sugupuu saladused
Tänapäeval ei kahtle paljud ajaloolased selles, et Lenin tegi Oktoobrirevolutsiooni Saksa raha eest ning paiskas riigi hea meelega kaosesse ja hävingusse, sest ta vihkas Venemaad. Räägitakse, et temas oli liiga vähe vene verd ning ta ei olnud sellepärast patrioot.
Vladimir Iljitš ise rääkis oma perekonnast tähelepanuväärselt vähe. 1922. aastal ankeediküsimustele vastates kirjutas, et „isa – rahvakoolide direktor”, kuid isapoolse vanaisa kohta vastas lühidalt: „Ei tea.” Kas tõesti ei teadnud või ei tahtnud meenutada?
Alles pärast tema surma, kahekümnendatel aastatel, hakkasid Iljitši austajad tema sugupuud taastama. Arhiividokumendid näitasid, et Lenini emapoolne vanaisa Aleksandr Dmitrijevitš Blank oli juut. Ta oli läinud õigeusku, töötanud arstina ning saanud õuenõuniku ametiastme, mis andis põlisaadli õiguse. Aleksandr Blank omandas mõisa Kaasani kubermangus ning ta kanti kubermangu aadlimatrikli 3. klassi.
1932. aastal pöördus Lenini õde Anna Iljinitšna Stalini poole:
„Vanaisa päritolu uurimine näitas, et ta põlvneb vaesest juudi perekonnast, oli, nagu on öeldud tema ristimistunnistuses, Žitomiri väikekodaniku Blanki poeg… Vaevalt on õige varjata masside eest seda fakti, mis tänu lugupidamisele, mida nad Vladimir Iljitši vastu tunnevad, võib osutada suure teene võitluses antisemitismiga, kahju aga ei teeks millelegi.”
Kuid Stalin andis korralduse vaikida.
1929. aastal kehtestati reegel, et „mitte mingisugused Lenini elulugu puudutavad tööd ei või ilmuda ilma Lenini instituudi teadmise ja nõusolekuta”. Aleksandr Blanki päritolu puudutavad dokumendid eemaldati arhiividest ning anti hoiule partei keskkomiteesse.
Kuid ajaloo uurimine jätkus. Juudist vanaisa asemele ilmus kalmõkitarist vanaema – seda tänu väsimatu kirjaniku Marietta Šaginjani pingutustele, kes kirjutas romaani Leninist. Tema otsustas, toetudes ühele mitte eriti usaldusväärsele uurimusele, et Lenini isapoolne vanaema Anna Aleksejevna Smirnova, kes oli abiellunud Nikolai Vassiljevitš Uljanoviga, oli kalmõkitar. Lenini sarnakas näos leidsid paljud tatari jooni.
Stalin ei olnud selle raamatuga üldse rahul. 5. augustil 1938. aastal ilmus keskkomitee poliitbüroo hävitav otsus:
„Marietta Šaginjani Uljanovite perekonna elu, samuti Lenini lapse- ja noorpõlve kujutava romaani esimene köide on poliitiliselt kahjulik ja ideoloogiliselt vaenulik teos.”
Süü selle „jämeda poliitilise vea” eest pandi Lenini lesele Nadežda Konstantinovna Krupskajale.
„Lugeda Krupskaja käitumine,” dikteeris Stalin, „seda enam lubamatuks ja taktituks, et seltsimees Krupskaja tegi seda ilma ÜK(b)P KK teadmata ja nõusolekuta, ÜK(b)P KK selja taga, muutes sellega Leninist kõnelevate teoste koostamise kogu partei üritusest eraviisiliseks ja perekondlikuks ürituseks ning esinedes Lenini ja tema perekonna ühiskondliku ja eraelu ning töö asjaolude monopoolse tõlgendaja rollis, milleks keskkomitee ei ole andnud mitte kellelegi mitte kunagi mitte mingisugust õigust.”
Miks Marietta Šaginjani romaan Stalinis nii ägedat vastuseisu tekitas? Vastuse võib leida NSV Liidu kirjanike liidu presiidiumi otsuses, kellele tehti ülesandeks autor käsile võtta:
„Šaginjan annab moonutatud ettekujutuse Lenini, suurima proletaarse revolutsionääri ja inimkonna geeniuse, kelle on esile tõstnud vene rahvas ja kes on tema rahvuslik uhkus, rahvuslikust palgest.”
Ehk teisisõnu, Venemaa juht Lenin võis olla ainult venelane. Rääkida sellest, et Leninil võisid olla mittevene esivanemad, keelati. Marietta Šaginjani oletus kalmõki sugulastest ei ole muide kinnitust leidnud. Vladimir