oli kuus ellujäänut. Kuus last.” Ta pöördus. „Helen Blackthorn, ole nii kena ja too tunnistajad sisse.”
Clary nägi, kuidas Helen noogutas ja külgukse kaudu välja läks. Hetk hiljem ilmus ta uuesti nähtavale; nüüd kõndis neiu aeglaselt, tema käsi toetus pruunide laineliste juuste pahmakaga kõhna poisi seljale. Too ei saanud olla vanem kui kaheteistkümnene. Clary tundis poisi sedamaid ära. Ta oli näinud teda Instituudi löövis, kui kohtus esimest korda Heleniga; vanem õde oli hoidnud vennal randmest kinni ja poisikese käed olid olnud katedraali valgustavate küünaldega mängimisest üleni vahaga kaetud. Claryle olid meelde jäänud tema ulakas naeratus ja sinakasrohelised silmad – just samasugused kui õel.
Helen oli kutsunud teda Julianiks. Oma väikevennaks.
Ulakas naeratus oli nüüd kadunud. Poisike oli väsinud, määrdunud ja nähtavasti hirmunud. Kõhnad randmed ulatusid valge leinasärgi liiga lühikestest varrukatest välja. Ta hoidis süles pisipõnni; too polnud kindlasti vanem kui kolmeaastane ning temagi pead ehtis pruunide sassis lokkide pahmakas – see näis neil olevat perekonnas. Teised lapsed kandsid samasuguseid laenatud leinariideid. Juliani järel tuli umbes kümnene tüdruk, hoides kõvasti käest kinni sama vanal poisil. Tüdrukul olid tumepruunid juuksed, aga poisi lokid olid mustad ja nii metsikud, et nägu jäi peaaegu nende varju. Kaksikud, oletas Clary. Pärast neid astus saali arvata kaheksa-üheksane tüdruk, ümmargune nägu pruunide palmikute vahel väga kahvatu. Kõik Blackthornid – perekondlik sarnasus oli rabav – olid ehmunud ja segaduses, välja arvatud ehk Helen, kelle näost võis välja lugeda viha ja kurbust.
Laste ahastavad näod lõikasid Claryle valusalt hinge. Ta mõtles oma ruunivõimele ning soovis, et võiks luua niisuguse, mis leevendaks kaotusvalu. Leinaruunid olid küll olemas, aga need olid mõeldud surnute austamiseks, nõndasamuti kui armastuseruunid sümboliseerisid laulatussõrmuse kombel armastatutevahelist sidet. Nii nagu ruuniga polnud võimalik panna kedagi sind armastama, nõnda ei saanud sellega vaigistada ka kurbust. Kui palju maagiat, mõtles Clary, ent mitte midagi lappimaks purunenud südant.
„Julian Blackthorn,” lausus Jia Penhallow ning tema hääl oli leebe. „Palun astu edasi.”
Julian neelatas, noogutas ja andis väikese poisi vanema õe sülle. Ta astus edasi, lastes pilgul poodiumil ringi käia. Oli näha, et ta otsib sealt kedagi. Tema õlad hakkasid longu vajuma, kui lavale hüppas veel keegi. See oli tüdruk, samuti kaheteistkümne ringis, tumeblondid sassis juuksed lahtiselt õlgadel. Ta kandis teksasid ja T-särki, mis ei paistnud olevat tema suurus, ning hoidis pea maas, otsekui pelgaks seista nii paljude inimeste tähelepanu keskpunktis. Oli selge, et tüdruk on seal vastu tahtmist – et ta ei taha viibida laval ega arvatavasti isegi Idrises –, aga teda nähes lõdvestus Julian sedamaid. Niipea kui tüdruk astus Heleni kõrvale ja jäi seisma, pea maas, nägu inimestest eemale pööratud, kadus poisi silmist hirmunud pilk.
„Julian,” jätkas Jia samasuguse leebe häälega, „kas oled nõus tegema, mida me sinult palume? Kas oled nõus hoidma surmamõõka?”
Clary nõksatas istmel pulksirgeks. Ta oli hoidnud surmamõõka; oli tundnud selle raskust. Mõõgast hoovav külmus klammerdus konksudena su ihusse ja kiskus sinust välja tõe. Surmamõõka hoides polnud võimalik valetada, kuid isegi tõde, mida valmistusid rääkima, valmistas piina.
„Nad ei tohi seda teha,” sosistas tüdruk. „Ta on alles laps…”
„Ta on vanim laps, kellel õnnestus Los Angelese Instituudist põgeneda,” vastas Jace sosinal. „Neil ei ole teist võimalust.”
Julian noogutas, õblukesed õlad sirged. „Olen nõus.”
Robert Lightwood astus puldist alla ja läks laua juurde. Võtnud sealt mõõga, tuli ta tagasi ning jäi Juliani ette seisma. Nende kontrast oli nii suur, et mõjus peaaegu koomiliselt: suur tünjas mees ning kõhn sasipäine poiss.
Julian tõstis käe ja võttis mõõga vastu. Kui poisi sõrmed pideme ümber sulgusid, võpatas ta valust, ent võttis ennast kiiresti kokku. Juliani selja taga seisev heledapäine tüdruk nõksatas ettepoole ja Clary nägi vilksamisi tema nägu – sellest vaatas vastu pesuehtne raev –, aga kohe haaras Helen temast kinni ning tõmbas ta tagasi.
Jia laskus põrandale põlvili. Vaatepilt oli kummaline: mõõka hoidev poiss, kellest ühel pool on konsul, ametirüü põrandal laiali, ja teisel pool inkvisiitor. „Julian,” lausus Jia ning ehkki tema hääl oli vaikne, ulatus see nõukogu saali kaugeimassegi soppi. „Kas võid öelda, kes koos sinuga täna siin laval viibivad?”
Julian vastas kõlava poisihäälega: „Sina. Inkvisiitor. Minu perekond – õde Helen, Tiberius ja Livia, Drusilla ja Tavvy. Octavius. Ja mu parim sõber Emma Carstairs.”
„Ning nad kõik olid koos sinuga, kui Instituuti rünnati?”
Julian raputas pead. „Helenit ei olnud,” vastas ta. „Tema oli siin.”
„Räägi meile õige, mida sa nägid, Julian. Ilma et midagi välja jätaksid.”
Julian neelatas. Ta oli kahvatu. Clary teadis, kui valus poisil on; kui raskelt lasub tema käes mõõk. „See juhtus õhtupoolikul,” ütles ta. „Me harjutasime treeninguruumis. Katerina õpetas meid. Mark vaatas pealt. Emma vanemad tegid rannikul tavapärast ringkäiku. Nägime valgussähvatust. Arvasin, et see on äike või tulevärk. Aga… ei olnud. Katerina ja Mark jätsid meid sinna ja läksid ise alla. Nad ütlesid, et me treeninguruumist ei lahkuks.”
„Aga te lahkusite,” tähendas Jia.
„Kuulsime, et all käib võitlus. Me lahknesime: Emma läks võtma Drusillat ja Octaviust, mina läksin Livia ja Tiberiusega kabinetti, et helistada Klaavile. Et sinna jõuda, pidime hiilima mööda peasissekäigust. Siis ma nägingi teda.”
„Teda?”
„Teadsin, et ta on varjukütt, aga ei ole ka. Ta kandis punast keepi, mis oli kaetud ruunidega.”
„Missuguste ruunidega?”
„Ma ei tundnud neid, aga nendes oli midagi imelikku. Need ei meenutanud „Halli raamatu” ruune. Neid vaadates tekkis mul halb tunne. Mees lükkas kapuutsi peast… juuksed olid valged, seepärast mõtlesin esialgu, et ta on vana. Siis sain aru, et see on Sebastian Morgenstern. Tal oli käes mõõk.”
„Kas oskad seda kirjeldada?”
„Hõbedast, teral ja pidemel mustadest tähtedest muster. Ta võttis selle välja ja…” Julianil jäi hing kinni ning Clary tundis peaaegu füüsiliselt hirmu, mida tekitasid poisis see mälestus ning vajadus sellest rääkida – seda uuesti läbi elada. Käed rusikas, kummardus tüdruk ettepoole, panemata tähelegi, et küüned on kaevunud pihkudesse. „Ta pani mõõga mu isale kõrile,” jätkas Julian. „Sebastianiga oli kaasas teisi. Nemad kandsid samuti punaseid riideid…”
„Varjukütid?” küsis Jia.
„Ma ei tea.” Julian hingas katkendlikult. „Mõned kandsid musti riideid. Teistel oli lahinguvarustus, aga see oli punane. Ma pole kunagi varem näinud punaseid lahingurõivaid. Nendega oli pruunijuukseline naine ja too hoidis karikat, mis oli surmakarika moodi. Ta sundis mu isa sellest jooma. Isa kukkus maha ja hakkas karjuma. Kuulsin ka venda karjumas.”
„Missugust venda?” küsis Robert Lightwood.
„Marki,” vastas Julian. „Nägin, et nad hakkavad tulema halli; Mark pöördus ning hüüdis, et jookseksime ülakorrusele ja põgeneksime. Ülemisel astmel kukkusin ja vaatasin alla – nad olid kõik tema ümber…” Julian nuuksatas. „Ja isa, tema ajas end püsti ja tema silmad olid ka mustad ja ta hakkas nagu teisedki minema Marki poole, nagu ei tunnekski teda…”
Julianil jäi hääl kurku kinni ja sedamaid rebis blond tüdruk ennast Heleni käest lahti, tormas edasi ning sööstis Juliani ja konsuli vahele.
„Emma!” hüüatas Helen, aga Jia tõstis tõrjuvalt käe. Emma oli näost kahvatu ja hingeldas. Clary mõtles endamisi, et kunagi varem pole ta näinud üht väikest inimest niiviisi vihast pakatamas.
„Jätke ta rahule,”