ja teed, aga tahke toit ajas teda ikka veel öökima. Ta küll kahtles, kas joogid talle ka toidu eest käivad – selleks näis sobivat ainult veri –, aga tundis end ikkagi rohkem inimesena, kui suutis avalikus kohas juua midagi niisugust, mille peale teised kriiskama ei hakanud. Ohates pani Simon puldi käest. „Minu arvates on see katki. Hingusele läinud. Just õigel ajal, sest mul pole raha uut osta.”
Jordan vaatas uudishimulikult tema poole. Simon oli sisse kolides võtnud kodust kaasa kõik oma säästud, aga neid polnud just palju. Õnneks ei olnud väljaminekud samuti suured. Korter oli saadud laenuks Praetor Lupuselt, kes muretses Simonile ka vere. „Mul on raha,” ütles Jordan. „Saame hakkama.”
„See pole minu, vaid sinu raha. Ega sa eluksajaks mind valvama jää,” vastas Simon, silmitsedes siniseid leeke. „Mis saab edasi? Oleksin varsti katsunud kolledžisse pääseda… kui poleks juhtunud seda, mis juhtus. Muusikakooli. Oleksin võinud õppida, leida töökoha. Kes mind nüüd tööle võtab? Näen välja nagu kuueteistkümnene. Nüüd ja igavesti.”
„Hm,” ümatas Maia. „Vampiirid vist tõesti ei tööta, ega? Mõnel libahundil on küll amet: Bat on diskor ja Luke’il on oma raamatupood. Aga vampiirid tegutsevad ainult klannis. Pole kuulda, et eksisteeriks vampiirist teadlasi.”
„Või vampiirist muusikuid,” lisas Simon. „Tuleb tõele näkku vaadata: mulle on nüüdsest määratud professionaalse vampiiri karjäär.”
„Tõtt-öelda olen ma üllatunud, et nüüd kui nende eesotsas seisab Maureen, ei märatse vampiirid veel Manhattani tänavatel ega ründa turiste,” tähendas Maia. „Ta on üsna verejanuline.”
Simon vedas näo viltu. „Arvan, et osa klanni püüab teda ohjeldada. Raphael, võib-olla ka Lily – see naine on vampiiriklannis üks nutikamaid. Pole asju, mida tema ei tea. Lily ja Raphael on alati olnud suured sõbrad. Et minul vampiiride seas sõpru oleks, seda ei saa öelda. Arvestades, kui innukalt mulle elu kallale on kiputud, imestan mõnikord, et mul üleüldse veel sõpru on.”
Simon kuulis, kui kibestunult tema hääl kõlab, ning vaatas sinnapoole, kus rippusid seinal Jordani fotod – tema ise sõpradega, mere ääres, Maiaga. Simon oli mõelnud panna seinale ka mõne enda oma. Kodust polnud ta küll ühtegi kaasa võtnud, aga Claryl oli mõni. Ta oleks võinud tüdrukult laenata, muuta selle korteri rohkem oma koduks. Aga ehkki Simonile meeldis elada koos Jordaniga ning ta tundis ennast siin mugavalt, polnud see ometi kodu. Selles polnud midagi püsivat – midagi, millele võinuks rajada elu.
„Mul pole isegi voodit,” ütles ta valjusti.
Maia pööras pea tema poole. „Simon, mis lahti on? Kas asi on selles, et Isabelle ära läks?”
Simon kehitas õlgu. „Ma ei tea. See tähendab jah, muidugi tunnen ma Izzyst puudust, aga… Clary jutu järgi vajame meie kaks SSR-i.”
„See tähendab suhete selgeksrääkimist,” selgitas Maia, nähes Jordani jahmunud pilku. „Selle ajal otsustavad poiss ja tüdruk, kes nad teineteisele õieti on. Teil tuleks seda tõesti teha.”
„Miks teavad seda lühendit kõik peale minu,” imestas Simon kuuldavalt. „Kas Isabelle tahab olla minu tüdruk?”
„Mina ei tohi seda sulle öelda,” vastas Maia. „Tüdrukute aukoodeks ei luba. Küsi temalt endalt.”
„Ta on Idrises.”
„Küsi siis, kui ta tagasi tuleb.” Simon ei lausunud midagi ning Maia lisas, sedapuhku juba leebemalt: „Ta tuleb tagasi ja Clary samuti. Nad läksid ainult koosolekule.”
„Ma ei tea. Instituutides ei ole neil enam turvaline.”
„Sinu elu on samuti ohus,” vastas Jordan. „Sellepärast mind sinu kaitsjaks määratigi.”
Maia vaatas Jordani poole. Tüdruku pilgus oli midagi eriskummalist – midagi, millest Simon hästi aru ei saanud. Maia ja Jordani suhetes näis juba mõnda aega midagi logisevat – neiu mõtted olnuksid otsekui mujal ning kui ta poissi vaatas, võis tema pilgus näha sõnatut küsimust. Simon oli oodanud, et Jordan teeb sellest temaga juttu, aga seda polnud juhtunud. Ta arutles endamisi, kas Jordan polnud tõesti märganud Maia võõrandumist – ehkki see oli silmanähtav –, või ei tahtnud noormees seda endale tunnistada.
„Kui saaksid midagi muuta,” lausus Maia, keskendudes uuesti Simonile, „kas eelistaksid siis ikka jääda Valguses Kõndijaks?”
„Ma ei tea.” Simon ise oli esitanud endale sama küsimuse, aga tõrjunud selle siis eemale. Polnud mõtet raisata närve, mõeldes asjadest, mida polnud võimalik muuta. Olla Valguses Kõndija tähendas ju, et su soontes voolaval verel on kulla hind. Teised vampiirid himustasid seda, sest olles seda joonud, võinuksid ka nemad käia päikesevalgel. Aga sama palju leidus neidki, kes ihkasid teda hävitada, sest enamiku vampiiride arvates olid Valguses Kõndijad rassi häbiplekk – umbrohi, mis tuli välja juurida. Simonile meenus, mida Raphael talle Manhattani hotelli katusel oli öelnud. Hakka aegsasti palveid lugema, Valguses Kõndija, et su märk enne sõja puhkemist ei kaoks. Sest kui see peaks juhtuma, võtavad vaenlased end järjekorda, et sind tappa. Ja kõige ees seisan selles järjekorras mina.
Ent ometi. „Ma tunneksin puudust päikesest,” vastas ta. „Arvan, et see laseb mul tunda end inimesena.”
Jordan vaatas Simoni poole ja tema silmis peegeldus kaminatule valgus. „Ma ei tea, miks seda inimeseks olemist nii tähtsaks peetakse,” lausus ta naeratades.
Maia vibutas järsu liigutusega jalad üle diivaniserva põrandale. Jordan heitis talle mureliku pilgu, aga just sel hetkel helises uksekell.
Simon kargas välkkiirelt püsti. „Toit jõudis kohale,” kuulutas ta. „Ma lähen võtan vastu. Pealegi,” jätkas ta ning suundus läbi esiku välisukse juurde, „juba tervelt kaks nädalat pole keegi proovinud mind tappa. Võib-olla sai neil villand ja nad lõid käega.”
Simon kuulis teisi enda taga rääkimas, kuid ei pööranud sellele tähelepanu – nad ajasid omavahel juttu. Ta asetas käe lingile ja tõmbas ukse lahti, otsides teise käega rahakotti.
Samal hetkel tundis poiss rinnal tuksatust. Langetanud pilgu, nägi ta, kuidas Isabelle’i ripats punaselt helendama lõi, ja viskus tagasi, pääsedes napilt kämblast, mis oli valmistunud temast kinni haarama. Simon hüüatas valjusti: ukseavas kõrgus hiigelsuur kogu, kes kandis punaseid lahingurõivaid – kullinina ja laia kahvatu laubaga varjukütt, kelle mõlemal põsel laiutasid inetud ruunid. Lõrisedes hakkas ta Simonile lähenema.
„Simon, pikali!” hüüdis Jordan ning Simon viskus põrandale ja veeretas end kõrvale just samal hetkel, kui läbi esiku vihises ammunool. Peaaegu uskumatult kiiresti tõmbus tume varjukütt kõrvale; nool tungis uksepiita. Simon kuulis Jordanit nördinult vandumas ning siis sööstis temast mööda hundi kuju võtnud Maia ja kargas tumestatule kallale.
Tüdruk lõi hambad võõrale kõrri ning kostis rahuldust pakkuv valukarje. Igasse kaarde pritsiv veri täitis õhku nagu soolakas punane udu; Simon ajas end jalule, hingates seda sisse ja tundes deemoni omaga segatud vere kibedat maitset. Ta jõudis vaevalt sammu astuda, kui tumestatu haaras Maiast kinni ning virutas tüdruku rabeleva ja ulguva küüniste ja kihvade puntrana vastu esiku seina.
Jordan karjus. Simon kuulis, kuidas tema enda kõrist kerkib kuuldavale madal heli, vampiiridele iseloomulik kähin, ja tema kihvad sähvatasid välja. Tumestatu astus edasi; ehkki mehest purskas verd, ei löönud ta kõikuma. Simon tundis sügaval kõhukoopas hirmutorget. Poiss oli näinud, kuidas nad Burrenis võitlesid; ta teadis, et Sebastiani sõdalased on varjuküttidest tugevamad ja kiiremad ning neid on raskem tappa. Kas neid on raskem tappa kui vampiire, selle peale ei olnud ta õigupoolest mõelnud.
„Jookse!” Jordan haaras Simonil õlgadest ja pooleldi viskas ta sinnapoole, kus Maia oli end juba jalule ajanud. Tema turjakarvad olid verised ja hundisilmad raevust tumedad. „Põgene, Simon. Lase meil sellega tegelda. Mine!”
Simon ei liikunud paigast. „Ei lähe… ta tuli siia minu järele…”
„Ma tean!”