usaldada rohkem peremeest või üleaedse karjapoissi. Oleksid kohtulauas istunud lugupeetud karjapoisid, siis oleksid nad vististi Matu sõnad tõena võtnud, aga et õigust mõistsid auväärt peremehed, liiatigi veel kohaomanikud, siis oli loomulik, et nad uskusid rohkem Pearu sõnu: varandus seisab tõele lähemal kui vaesus. Peremeestel oli raske uskuda, et keegi teine peremees võiks minna sohu üleaedse koeraraibet vedama või kandma: niisugune tegu ei sobi kuidagi kohaomaniku kõrge seisusega.
Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte- ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes ühevääriliseks.
Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. Pearu turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearu peale vähemalt samuti nagu eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel, kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.
Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemil pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ja ei andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.
“Küll kohus lepitab,” vastas see. “Kohtukulli ees õiendame oma asjad ära, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.”
Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas pisut ainult südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalahein, mille kari ära sõi ja tallas.
Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine, jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järele võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et vaevaks võttis asja koha peale ise vaatama tulla, aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.
Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid “rehnutipidamist”.
Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.
“Mis sa tühjaga jändad,” ütles Krõõt mehele. “Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.”
“Mis ma siis pean tegema?” küsis Andres. “Alla vanduma?”
“Kas või alla vanduma,” vastas Krõõt, “siis ta süda saab ehk rahu.”
“Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?”
“Targem annab järele,” lausus Krõõt.
“Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?” küsis Andres.
“Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt.
Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see.
“Mis sa mädandiga prosessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümmita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.”
Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järele. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.
“Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,” ütles ta. “Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?”
Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt sellest kurikuulsast piirikraavist, pani Andres Sauna-Madise omale uut kraavi kaevama, mis viiks kõik tema veed jõkke. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse veel Eespere kraavidesse vett paisutada. Uue kraavi kaevamine tegi küll suurt kulu, aga tema pidi ka suurt kasu tooma, sest Andres juhtis ta keset oma krunti läbi, kus oli loota kõige paremat metsakasvu. Ka piiras uus kraav Jõessaare sisse ja pidi kogu selle ümbruse muutma kõvaks ja kuivaks.
Esimesel suvel edenes Madisel kraavitöö pikkamisi. Aga järgmisel kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam peres alaliseks sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi edenemisel hoopis teine mõnu, nii et sügiseks aegsasti saadi tema ots jõkke.
“Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,” ütles Madis, kui nad ühes Andresega esimese vee jooksma lasid. “Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskund seekord.”
“Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab ikkagi,” vastas Andres. “Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa, see kraav tõmbab vee ära.”
“Nojah, ega lepiku all küll änam, aga…” lausu Madis, nagu jätaks ta midagi ütlemata.
“Aga kus siis?” küsis Andres.
“Jõessaare all,” vastas Madis nüüd.
“Kuidas nõnda? Vesi jookseb ju tema oma karjamaale siis ka,” ütles Andres.
“Aga mis siis, kui ta ka seal jupi uut kraavi kaevab, nii et selle uue kraavi ja piirikraavi vahele mõni loodheinamaa jääb?” küsis Madis Andreselt.
“Muidugi, siis küll,” oli Andres nõus. “Tammi teeb põndaku kohale, mis vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare all elus järv saada.”
“Seda minagi,” lausus Madis.
“Aga siis tõmman mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,” ütles Andres.
“See on teine asi,” kiitis Madis, “siis pole Jõessaare tammil enam mõtet.”
Pikk kraav oli peaaegu ääretasa vett täis, kui Madis labidaga viimast turbatõket hakkas eest ära viskama. Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise läbi, kiskus labidalt mätta ja pistis kolinal ja vahutades jõe poole.
“Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,” arvas Madis.
“Aaseme poolt täidab alles peale,” ütles Andres. “Sinna piirile peaks samasuguse tõmbama, nagu see siin. Aga ei jäksa paergu, seegi kraav alles sulle tasumata. Kui lina- ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis…”
“Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll, ega raha sinu käest kaduma saa,” ütles