tahaks siis Vargamäele jääda!” hüüdis peremees.
“Siia jääda, siin elada ja siin surra,” vastas Mari.
“Eks ta oleks hea küll, peremees, kui nõnda saaks,” ütles nüüd ka Juss.
See hakkas Andresele südamesse kinni: leidub peale tema ka teisi inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta.
“Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga muidu hakkama saab.”
“Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,” arvas Mari.
“Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees…” lausus ka Juss.
“Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,” ütles Andres. “Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. Ja tööinimesed olete mõlemad, selle peale on teil käed otsas lahti.”
Kui pererahvas õhtul tagukambri magama puges, oli eeskambris niipalju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambri niipalju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel hulga suurem. Kahekesi õlgisel asemel sama vaiba all lamades sonisid nad oma õnnest peaaegu hommikuni ja uinusid viimaks nõnda raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.
“Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?” tõreles perenaine. “Kas Mari juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia.”
Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt.
XIV
Järgmine suvi oleks võinud Vargamäe Eesperes mööduda samuti, nagu olid läinud eelmisedki, sest Juss jäi endiselt sulaseks ja Mari tüdrukuks, see vähemalt kuni talveni. Siis võib-olla peab sauna pugema, sest kes teab, kuis abielurahva asjad võivad minna.
Esiotsa pole noorpaaril ei lehma ega lammast, need mõtlevad nad omale muretseda alles aasta pärast. Sellepärast võivadki nad endiselt peres elada ja pikkamisi saunakambrit ning muid asju elamiseks kohendada.
Vana Madis, kel Jussi ja Mari vastu tõepoolest midagi pole, arvab siiski paremaks ettevalmistusi tegema hakata, et võiks oma Küüdu saata Oru karja, niipea kui Jussil lehm laudas ammub. Kahel saunikul on ühe peremehe juures ikkagi kitsam kui ühel saunikul, nõnda arvab Madis. Sellest räägib ta Andresegagi ja sel pole põhjust Madisele vastu seista. Saun seisab küll Andrese maa peal, aga lehma võib Madis ometi saata, kuhu ta heaks arvab, Eespere või Tagapere karja.
Kui aga Madis Pearuga asja puudutab, siis tunneb see sellest teatud kõdi.
“Rangjalg oma noorikuga sööb su välja,” naerab ta Madisele vastu.
“Mitte just, aga nõnda oleks mul seadsam,” vastas Madis.
“Eks sa tule pealegi, tule millal tahad,” ütles Pearu. “Mul seda va padrikut ahjukütiks küll ja sooservi jätkub heinamaaks. Igatahes on mul seda rohkem kui Andresel.”
“Seda minagi,” on Madis temaga nõus.
Nõnda siis oleksid Vargamäe asjad üsna korras ja kõik võiks areneda rahulikul teel. Aga siis sündis imelik asi: Eespere karjapoiss, Mardinimeline, hakkas kaebama, et lepikualune on solinal vett täis. Perenaine trööstis poissi, kes esimest aastat Vargamäel, et endistel aastatel olnud veel hullem, sest siis polnud veel kraavigi ega midagi. Aga suur ja arukas poiss vastab.
“Mis see kraav aitab, kraavid vett täis, tammid ees.”
Perenaine räägib asjast peremehele ja see läheb lepiku alla vaatama: kraavid tõesti täis mis täis, ajavad üle. Karjasmaa soliseb hullemini kui enne kraave. Piirikraavil tamm ees. Muld, mis kraavist ainult ühele poole laotud, ei lase vett Oru krundile valguda, kuigi vesi on juba üle kraavikallaste. Aga Eespere krundile on tal vaba tee.
Edasi leiab Andres, et Oru lepikualuse kraavi ots on pööratud vastu väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi, mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha peatama.
Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on tal hirmus vähe aega.
“Mul välja all loodheinamaa, lasin teisele vee peale, paneb rohu mühama,” annab ta seletuseks.
“Aga, armas inimene, minu karjasmaa on ju ka vee all,” ütleb Andres. “Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.”
“Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,” pilkab Oru peremees.
“Kuule, kallis üleaedne, see põle ju ometi nali, asi on väga tõsine,” räägib Andres.
“Aga mis puutub see minusse, kui mina tahan oma heinamuad kasta,” vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.
“Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjasmaale vett paisutada?” küsis Andres.
“Ma paisutan vett oma heinamaale, mitte sinu karjamaale,” seletab Pearu.
“Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,” kutsub Andres.
“Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?” sähvas Pearu.
“Mis siis see seia puudub?” küsib Andres.
“Aga mis siis see minusse puudub, et sinu karjamua vett täis on?” küsib Pearu vastu.
“Sina paisutad seda vett.”
“Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.”
“Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.”
“Sina nõuad?” osatas Pearu. “Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?”
“Omas kraavis,” kordas Andres. “Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda, Madis võib tunnistada.”
“Aga kruav on minu maa peal, seda tead ilma Madisetagi.”
“Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?” küsis Andres.
“Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama,” vastab Pearu pilkava muigega.
“Ah siis mina olen see loll?” küsib Andres uuesti.
“Seda tead ise paremini kui mina,” sähvab Pearu.
“Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?” ähvardab Andres.
“Sinul pole sellega midagi pistmist,” vastab Pearu ja teeb asja eemale nihkuda, sest Andrese hääl ja tegumood ajavad talle nagu hirmu peale. “Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.”
“Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen vee jooksma,” ütles Andres nüüd. “Oma karjasmaad ei luba ma leotada. Võid kaevata minu peale, kui tahad.”
Ütles ja läks kähku kodu poole.
Pearu kutsus suilise põllult, et seda kraavile kaasa võtta – abiks ja tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.
Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja viskas labida selga, nõnda tormas ta mööda väljamäge alla, tossav piip suus.
Seda nähes polnud ka Pearul enam aega, joostes pistis ta kurja koha poole, suiline kannul. Pearu tahtis enne naabrit tammile saada. Aga sedasama püüdis ka Andres ja nõnda läksid mõlemad, niipalju kui jalad võtsid.
Mehed jõudsid mõlemilt poolt peaaegu samal ajal piirikraavile ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis laia suuga naerma, nii et piip hambust porri kukkus, kuna Pearu suure häälega vandus.
“Kes, kurat, seda on teind!”
“Mitte kurat, kallis naaber, vaid jumal ise: tema ei võind sinu verist ülekohut sallida