kui kalju, tema ei tagane oma lepingust küünemusta väärtki. Tema ei peta kunagi, sellepärast ei tohi ka Andres petta, vaid peab olema ja jääma õiglaseks, nagu ajaks ta asju jumala endaga. Andresel on mõnikord tume aimdus, nagu oleks Vargamäel jumalaga mingisugune salajane ühendus, nagu oleksid need kaks kuidagi üks ja seesama. Vargamäe põldudele rammu muretsedes ei tee ta midagi muud, kui kannab andeid jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemist.
Nõnda tunneb Vargamäe Eespere noor peremees, kui ta tahaks lauta loomade alla vedada kõik kuivad mättad ja kuiva kraavimulla. Sama tundmus ajab teda ka kõrvaliste tööde peale vaatamata ikkagi kive korjama ja kaaluma, et neid koristada põllult aia äärde või laduda keset põldu varemesse – ausambaks Vargamäe jumalale.
Ja see jumal õnnistas Andrese kätetööd, seda võis selgesti näha. Olgugi et tänavu oli kambrite ehitamisega niipalju tegu, ometi sündis laudas ennenägematu ime: sõnnik kasvas seal niisuguse kiirusega, et kevadel polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. Ja ometi oli kari ainult paari pea võrra kasvanud.
Kui Krõõt talvel millalgi arvas, et Vargamäel läheb kord-korralt ikka hullemaks, siis oli kolmandal kevadel küll kõige hullem. Ei olnud kellelgi enam ainustki vaba silmapilku. Juss, kes juba esimesel aastal oli hädaldanud, et peremees ta tööga tapab, mõistis vast tänavu õieti, mis on tapmine künnivaol. Peaaegu kogu põllutöö tegi ta üksinda, vahetades väsinud hobuseid, ilma et ise kunagi oleks teadnud, mis on söögitund. Aga tänavu Juss ei hädaldanud, sest kolmat aastat oli ta Vargamäele jäänud Mari pärast. Jussi jalad läksid küll hommikust õhtuni saha ja äkke järele ladudes kangeks nagu vanal hundil, aga meel oli ometi rõõmus.
Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud kogu kevade, mis on puhkus pärast sööki. Seni kui kambriraiujad söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast seda uuesti ühes meestega kirves kätte võtta ja seinale asuda, sest tema ise tahtis olla meister ja kõik. Kibedal külvi ajal võttis ta isegi pühapäevadest lisa, sest muidu ei tulnud omaga välja. Ükskord, kui ta jälle peaaegu kogu pühapäevase õhtupooliku oli külimatiga mööda põldu käinud, nägi ta järgmisel hommikul kambriseinalt, et põllul on seemendamas kolm hobust. Abi kulus muidugi marjaks ära, aga ometi oli Andres pahane, et avitajaks oli üleaedne, mitte aga keegi muu. Pearu abiga võis aga samuti sündida, nagu oli sündinud ree laenamisega: ta hakkas sellega Andrest kõrtsileti ääres näägutama. Selle peale vaatamata heitis Andres alla ja laskis teisepere mehed oma põllul edasi seemendada.
Pearu ise ei näidanud oma nägu. Ainult nagu juhuslikult mööda minnes peatas ta silmapilguks toaraiujate juures, andis jõudu, pani käed seljale kokku, pidas pisut “rehnutti” ja läks jällegi oma teed.
“Näe hullu, teisepere mehed ka platsi tulnud,” imestas perenaine keskhommikul, nagu märkaks ta abilisi alles nüüd esimest korda. “Kes need välja ajanud?”
“Peremees saatis,” vastasid sulased.
“Eks meil kulu küll see abi ära,” ütles perenaine ja tõttas minema, nagu kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.
Aga Andrese arvates oli öeldugi liig. Sest oli teine sõnalausumata mehed saatnud, siis pidi nad ka samuti vastu võtma, milleks see jututegemine, nagu mingisugune tänupalve. Ometi ei avaldanud peremees oma arvamist sõnades, perenaine aimas seda ainult.
Kogu tänavune kevade ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liig suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea kui tahakambrigi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõrandad.
“Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt.
“Küllap näis,” vastas Andres. “Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.”
“Valgeks kui lumi,” ütles Mari.
“Siis las käia,” oli peremees nõus.
“Ega sel Maril muud olegi, kui aga tants ja mäng,” ütles nüüd perenaine.
“Või ma siis nüüd iseenda pärast,” vabandas Mari. “Juss ju kibeleb.”
“Ah Juss!” imestas perenaine. “Vaata imet, või tema!”
“Kuule, Juss, me nüüd jäämegi seia elama, saame ilusad valged põrandad,” ütles tüdruk poisile. Aga vastust ootas ta asjata, nii et pidi uuesti ütlema: “Juss, sa ei vastagi, kas jääme või ei.”
Poiss ei vastanud nüüdki, vaatas ainult nagu etteheitvalt tüdrukule otsa, nii et see ta seks korraks rahule jättis. Aga kauemat aega ei võinud Mari Jussi ometi omaette nohiseda lasta, sest tema väle terav keel aina kiheles poisi peale.
Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari niitsid kahekesi kodumail. Teistkolmat päeva uitsetas vihma ja loogu oli juba sedavõrd palju maas, et peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda kui vihmaga heinamaal jännata.
Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba seal maal väljas, mis peremees neile ligilähedalt ära tähendanud. Ometi kippus tüdruk poisile kandu, nagu oleks keegi kolmas temale takka tuld tegemas.
“Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,” ütles Juss.
“Täna on viimsepäeva lauba,” vastas Mari.
“Et sa ka ükskord ei väsi,” siunas poiss.
“Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.”
“Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,” ütles poiss tõsiselt.
“Mis sul minust on?” küsis tüdruk.
“Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?”
“Ä’ä põikle ühti kõrvale,” manitses Mari. “Miks ei lähe sa siit enne, kui lähen mina? Sa vandusid ju mullu, et peremees su tööga tapab.”
“Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.”
“Miks sa siis ära ei lähe?”
“Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni teine.”
“Aga mis siis see minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?”
“Sina tapad samuti kui peremeeski,” ütles nüüd Juss nagu südamepõhjast.
“Jussike, Jussike, Vargasoo ussike!” naeris nüüd Mari. “Või meie peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike, ussike, ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.”
“Sina ära naera mu kaela ega jalgu,” ütles Juss nüüd värisevail huulil, “ega ma ise neid põle teind.”
“Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?” küsis Mari.
“Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu,” ütles poiss endise tõsidusega.
Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma.
“Jussike, Jussike.
Vargasoo ussike.
Nipinapi kaelake.
Limpalampa jalake!”
Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse, ja ilma et kordagi oleks tüdruku poole silmi tõstnud, ütles ta, omal huuled tõmmutasid imelikult, imelikult.
“Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida.”
“Kuhu sa siis lähed?” küsis Mari kohkunult, ja tema silmi ilmus vaade, mis oli tal jõe ääres, kui Juss pidi uppuma. Oleks Juss neid silmi näinud, siis ta oleks tundnud, et Maril