seda ole,” kinnitas poiss. “Ujun üle mis laksub,” suurustas ta.
“Aga kudas sa tagasi saad?” naeris Mari.
“Kui tahad, ujun tagasi ka,” ütles Juss.
“Kui mina tahan,” võttis tüdruk sõnast kinni. “Aga sina ise ei taha? Kardad? Jänes püksis?”
“Küll näed, et ei ole,” kaitses end Juss.
Ja niipea kui keskhommik kätte jõudis, läks Juss jõkke oma kangust näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka peremeest, sest jõgi oli siit paigast lai ja kalda ääres keerles vesi õige tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.
Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine, kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis.
“Noh, kas nüüd usud, et üle ujun?”
“Aga tagasi?” küsis tüdruk vastu.
“Varsti, oota natuke!” hüüdis Juss.
“Oota,” osatas Mari. “Kaua ma siis ootan? Võib-olla tahad ehk homme tagasi ujuda. Lähen parem sööma.”
Juss kargas sumatades vette. Ta sihtis otseteed kõige laiemast kohast üle lageda vee. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaldale jõudnud. Aga enne sündis midagi imelikku: Juss jäi esteks nagu peatama, siblides ühel kohal, ja siis pistis surmahirmus karjuma. Mari kahmas reha, et selle pulki poisile pihku ulatada, aga reha ei ulatanud, kuigi tüdruk läks ristluuni vette. Nüüd laskis ta silmad ringi käia, et leida midagi, mis oleks pikem. Aga kui ta midagi ei leidnud, pistis ta omakorda karjuma, sest Juss kippus juba vajuma.
“Peremees, peremees, Juss upub! Appi, appi!” lõugas Mari kõigest jõust.
Aga peremees oli isegi poissi ja tüdrukut silmas pidanud, kartes, et ega see ärplemine ikka heaga lõpe. Silmapilk olid tal särk ja püksid seljast maas ja juba sumas ta sulase poole, kelle ta jalgupidi kaldale vedas. Kui see meelemärkusele tuli, vandus ja sülitas ta.
“Kramp, kurat! Ei saand änam liigutada, kudas sa siis nõnda veel ujud.”
“Seni jändad, kui suu vett täis,” ütles peremees.
“Jah, ega palju ei puudund,” oli ka Juss nõus. “Ole meheks, peremees, et appi tulid.”
“Mis sust raipest nüüd muidu,” naljatas Andres, “aga teenid juba teist aastat ja jääd ehk kolmatki. Ehk kust paergu uut heinalist võtta, ega me Mariga kahekesi tööle vastu saa.”
Jah, see pagana Mari! Teda polnud Jussil veel meeldegi tulnud, ehk küll tema pärast ta jõkke läkski.
Juss vaatas ümber: Mari seisis natukese maa peal. Ja äkki pani poiss tähele, nagu oleks tüdrukul sootuks lapse silmad, hirmunud lapse silmad ja nendega vahib ta aineti Jussi. Nüüd Mari ei naera, vaid seisab üsna tõsiselt.
“Mõtlesin juba, et oled läind,” ütles tüdruk poisile, kui nad kõrvu küüni poole sammusid.
“Ei see poiss nii kergesti lähe,” suurustas Juss, nagu oleks ta omal jõul jõest välja pääsnud. “Ehk mis siis, oleks läind ja otsas, kel sest midagi,” lisas ta natukese aja pärast juurde.
“Sa kuulsid, mis peremees ütles: kes siis oleks aidand heina teha,” vastas Mari ja jatkas siis pehmemal häälel: “Ja kes siis veel minu eest oleks suuri võtt.”
See oli Jussi meelest hästi öeldud, imehästi. Mari oli nüüd kuldne tüdruk. Kui ta tahaks, katsuks Juss veelgi kord üle jõe ujuda.
Võttis hulk aega, enne kui Mari Jussiga endiselt lõõpima hakkas.
Päris endiseks ta ei muutunudki, sest nende vahel oli ju midagi sündinud: nende vahel oli surm seisnud. Seda ei saanud tüdruk unustada. Surm oli poisi Mari silmis nagu mehisemaks teinud. Peremees ja perenaine küll sellest aru ei saanud, aga Mari sai, sest tema mõistis Jussi paremini kui peremees ja perenaine.
Peremees mõistis ainult ühte: Jussist sai kord-korralt ikka parem töömees. Aga see oli loomulik ja arusaadav, sest Juss läks ju vanemaks, tugevamaks ja arukamaks. Igapäine koostöö edenes sedavõrd jõudsasti, et mehed vihmaste ilmadega leidsid võimalust isegi kraavi kaevata. Tegid seda heinamaal, tegid ka kodus välja all.
Vikatiga käidi tänavu rohkem maad üle kui mineval aastal. Niideti isegi neil paigul, kuhu polnud ulatanud saunamehe vikat. Pandi vikatitele hargid peale ja keerutati mätaste vahel soopihlakat ja muud rohuputru kokku.
“Ei kõlba ta loomale toiduks, siis alla panna on ikkagi,” arvas peremees.
“Selleks aitab,” oli ka Juss nõus ja nõnda pekseti nagu ussi põõsaste vahel edasi.
“Kui mihklipäini nõnda uhume, siis on kogu Vargamäe sood vikatiga üle käidud,” arvas Mar.
Aga varsti polnud enam aega vikati vihistamiseks, vaid pidi hakkama sirpi välgutama. Selles ei saanud Juss kuidagi Mari vastu, kellele ta ei tahtnud ometi alla vanduda. Tagajärjeks oli, et ta lõikas omale nari kätte ja pidi peaaegu kogu rukkilõikusel santi mängima.
“Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta, ja et see midagi paremat ei võinud teha, siis pani perenaine ta kapsaid rohima, lehmadele kartulist rohtu korjama, supipaja järele valvama, lastki kiigutama. Seda kõike tundis poiss suure alandusena tüdruku ees ja kirus oma kätt põrgupõhja. Aga perenaine oli pisut teisel arvamisel, sest ta ütles.
“On see naine vast õnnelik, kes Jussi kord endale saab! Juss söödab sead ja suurustab lehmad, keedab supid valmis ja paneb lapsekiigu käima.”
Marile hakkas Juss ikka enam ja enam nalja tegema ja teda huvitama. Temagi kaldus arvamisele, et ega Juss nii vilets ja õnnetu olegi, kui ta oma välimuselt näis.
Jaagupipäeva paiku teatas Sauna-Madis, tema jõudvat kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta andis Madisele käsu kraavile parajasse paika tamm sisse jätta ja siis teiselt poolt tammi kraav kuni jõeni valmis kaevata. Nõnda ei pääseks esimene vesi enne jooksma, kui kõrvaldatakse ettejäetud tamm. Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha.
Sauna-Madis tegi, nagu Andres soovinud. Asjast teatas ta ka Oru Pearule. Lepiti kokku, millal nad kolmekesi lähevad esimest vett päästma.
Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearu kodus, ja kui Andres ning Madis kraavile läksid, leidsid nad, et tamm juba läbi lõigatud ja esimene kraavivesi jõkke lastud. Nõnda seisid Andres ja Madis pikkade nägudega olnud tammi kohal ja vaatasid, kuidas vesi ainult pisut veel nirises kraavipõhjas.
“Va Pearu krutskid,” ütles Madis piipu vedides ja kraavi sülitades.
“Ei tea?” lausus Andres.
“Aga kes siis muu,” ütles Madis. “Ainult temal on sihukesed tembud.”
“Mis ta siis sest nüüd õige sai?” küsis Andres.
“Mis ta sai,” kordas Madis. “Sai meile pika nina, ja seda ta tahtiski. Tema kraav, tema maa sees ja tema päästab vee, mil heaks arvab, või paneb kinni, kui süda kutsub.”
Nõnda oli Sauna-Madise arusaamine ja arvamine. Aga Andrese oma läks sellest pisut lahku. Küll arvas ka tema, et kraav on Pearu oma, sest ta seisis ju tema krundil, aga peale selle arvas ta veel, et temal, Andresel, oleks pidanud õigus olema esimese vee jooksmist näha, sest tema oli ju kraavi eest poole hinda maksnud ja vett oli kraavi kahtlemata rohkem tulnud tema kui Pearu maa seest.
Andres pani Madise lepiku alla kohe uut kraavi kaevama. Piirikraavist algas see ja läks otsaga Aaseme krundi poole, et ta korjaks sealtpoolt tükkivad veed. See oli juba ainuüksi Andrese kraav ja selle kraavi veega võis ta teha, nagu süda kutsus. Ka mättaga talitas ta oma tahtmise järele: laskis ta kahele poole kaldale laduda, mis oli Madiselegi soodsam.
Pearu näis mingisugust aru pidavat, mis paistis tema kõnnakust, seisanguist, köhatamisest ja sülitamisestki. Üheks suureks mureks oli tal see aiatükk, mis ta kevadel oma rukki äärest maha lõhkunud. Nüüd oli temal rukki asemel rukkikõrs ja teisel