enam kordagi sõnavahetust. Aga mõni nädal enne jõulusid, kui juba paks lumi maas ja kogu Vargamägi nagu surnud, ilmus Oru peremees ühel õhtul Eesperre. Miks ta just tuli, või tuli ta ainult purjus pea tõttu, seda ei osanud ükski alguses arvata. Igatahes tegi ta lepitust kõigiga ja andis oma pudelist rüübata, naistele punasest, meestele valgest. Leppis teine Jussigagi ja karjapoisiga, kellele andis kahekopikase prantssaia. Tahtis leppida ka pererahva väikese tütrekesega, aga see magas. Kui ta aga koerale lepitust pakkus, siis puges see sängi alla ja urises seal vastu.
“Nii see on,” lausus Pearu nukralt, “pererahvas ise lepib, aga koer ei lepi.”
Lärmas teine maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes sõtkus vokki.
“Vuatan ja vuatan,” rääkis Pearu, “ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja ikka ühe jalaga, ühe jalaga… Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka sorr, sorr, sorr, sinu vokk aga aina vurr, vurr, vurr. Veart vokk! Ja näpud muud kui siblivad ja sikutavad… Kui mõtlen vahel, kudas sa siis tulid, laps süles, tulid ja seisid, seisid ja küsisid, et kuule, sina Oru vanamees, miks sa, sinder, selle aja siit maha oled lõhkund, siis, kallis üleaia eit, siis ma änam ei lõhkundki, käed kohe änam ei hakand aeda kinni, nii et sai tõeks vana Salomoni sõna: kes vana aeda lõhub, sellele hakkab uss kätte kinni. Teibad ja roikadki jätsin sinnapaika ja seal on nad tänapäevani. Võivad sinna mädaneda, mina neid änam ei puudu, teised ei tohi puutuda. Vanamoor küll ütles mulle, et eks korja puudki maast ära, aga mina vastu: see põle sinu asi, mina ise pean teisepere eidega rehnutti aja pärast ja kõik. Vanamoor läks siis ise rukkilõikuse ajal näppupidi kallale. Aga mina põrkasin talle peale, et kes on Tagapere Orul peremeheks, mina või tema. Kui mina ütlen, et las olla, siis peab olema. Aga mul on kange eit, tema oma jonni ei jäta. Tema kandis minu salaja, ikka teivas teiba järele, roigas roika järele koju, kirvega katki ja paja alla. Ühel ilusal päeval lähen vuatama – puid ei ole. Kus on? Keegi ei tea, keegi põle näind. Vuata, kallis üleaia pereeit, nõnda tegin ma, kui kuulsin su jaalt ja nägi sigu, kes jooksid su sabas. Oleks ajaaugu uuesti kinnigi teind, aga oli sinu ees häbi. Tõsi jutt, häbenesin…”
Pearu peatas pisut, aga kui Krõõt midagi ei lausunud, algas ta uuesti.
“Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr! Kui sina põleks siis tulnd ega sigu kutsund, ma oleks kõik aja maha lõhkund, puudki oleks ära vedand. Aga nüüd ei lõhkund. Kui tahad, teen ajaaugu uuesti kinni, teen kinni ja siis on seal kohal kaks aeda, minu aed ja sinu vaname aed, las nad siis seista seal kõrvu kahe põllu vahel piiri peal. Kange vanamees on sul, pagana kange! Sitke mees! Üle kõrvenurga! Kaevasime temaga kahasse kraavi, las vesi jookseb kahasse. Tahtsime kahekesi minna esimest vett laskma, aga meie poisisinder torgand tammi eest ära, niisuke sindre poiss on mul. Tahtsin teisele püksid tuliseks teha, aga jätsin niisama – vesi oleks niikuinii jooksma suand. Vesi jookseb ikka, kui tammi ees ei ole, aga teisepere sead jooksevad, kui kuulevad perenaise heledat jaalt…”
“Üleaia peremees,” ütles Krõõt, “hakka nüüd õige koju minema, eit ehk ootab.”
“Kaks sõna veel,” mangus Pearu.
Ja jälle hakkas ta jutustama, rääkides kõigest, mis paari suve vältel Vargamäel sündinud. Talvi ei tuletanud ta sugugi meelde, sest nagu kogu Vargamäe, samuti elas ka Pearu tõsiselt ainult suvel. Ajaarvaminegi käis selle järele.
Aga eksis joobnu jutt kuhu ta eksis, ikka pöördus ta naabri perenaise “heleda jaale” juurde tagasi, nagu oleks see mõni nõiatuluke Vargamäe soode pilkases pimeduses.
Andres, kes akna all kruupingil midagi hööveldas, ei pannud naabri juttu kuuldavakski. Kui see viimaks sinnamaale sai, et minekut hakkas tegema, kinnitas ta Andresele.
“Veart eit on sul! Väga veart!”
Perenaise poole pöördudes kinnitas ta.
“Aga kange vanamees on sul, hästi kange! Alla’i anna! Mitte’i anna! Kas või tükk küljest, aga ei anna!”
Nende sõnadega kobiski Oru Pearu uksest välja.
“Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub,” ütles Andres, kui üleaedne uksest väljas oli.
“Heast südamest ehk,” arvas Krõõt.
“Ennem purjus peast,” vaidles Andres vastu.
“Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda,” ütles Mari.
“Siis tal peab midagi ees olema,” arvas nüüd Andres.
Ja oligi. Sest järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere Krõõt oma Andresele ütles.
“Teisepere omad lähevad vist lauale.”
“Seda ta siis siin ehk leppimas käiski,” arvas Andres.
“Ega hullu tea,” imestas Krõõt.
XII
“Mis aasta edasi, see hullem Vargamäel,” ütles Krõõt millalgi Andresele, kui katuseräästasse hakkasid juba purikad tekkima.
“Kudas nii, hullem?” küsis Andres.
“Miks siis mitte,” vastas Krõõt. “Esteks olin lapseta, siis tuli üks ja nüüd on see alles rinna otsas, aga teine juba südame all. Ja töö? Tööd tuleb aina juurde, laste vaevast hoolimata.”
Kui Andres pärast naise sõnade üle järele mõtles, siis ei saanud ta muidu, kui pidi talle õiguse andma: mitte ainult Krõõdal, vaid ka temal, Andresel, läks aina hullemaks. Kõige muu hariliku töö kõrval oli tänavu talvel ehitusmaterjali vedu, sest maksku mis maksab, aga tuleval kevadel pidi uued kambris üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne, aga mine tea paremat oodata. Andres mõtles tuttavailt laenata. Aaseme ja Hundipalu olid raha lubanud, Ämmasoo Villem pakkus katuseõlgi. Palgiveosse lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga välimaa poole ei ulatanud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole kaugemale kui Ravani. Kassiaru Jaska, kes istus juba nii-öelda kõva maa otsal, ei sidunud end soonurgaga rohkem, kui et jõi ühes Oru Pearuga kõrtsi saksakambris. Soovälja meestest oli ainult Kingu Priidu Vargamäe Andresega lähemalt tutvunenud. Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk heameelega sellest oleksid osa võtnud. Kukessaare, mis seisis tagapool Ravat, ei sõbrutsenud Vargamäega, sest see oli temast juba liiga kaugel ja liiga pehmete soode taga.
Oma üleaedsele ei lausunud Andres palgiveost sõnagi. Aga Pearu tuli ise. Tuli ühes sulasega ja pani metsas koormad peale, nagu oleks temagi kutsutud. Ainult niipalju tegi ta, et küsis metsas Andreselt.
“Kas minu regedele jätkub ka või tuleb nappus kätte?”
“Küllap saab ka sinu kodaratele,” vastas Andres.
Aga hiljemgi, kui kaugemalt mehi enam näha polnud, ilmusid Tagapere hobused ikka veel. Nagu öeldud: niipea kui Eespere mehed asuvad metsateele, ilmub Oru sulane hobuse või kahega nende kannule.
“Kuhu sina sõidad?” küsib Juss temalt mõnikord valjul häälel.
“Peremees saatis vaatama, kuhu sina sõidad,” vastab teisepere mees.
“Me sõidame veskile,” luiskab Juss.
“Mina ka.”
“Aga kus kotid?”
“Sealsamas kus sinulgi.”
Sulaste juttu kuulates eelsõitvalt reelt tahaks Mäe peremees üleaedse sulasele peaaegu öelda, et mingu tagasi, sest tema abi pole tarvis, aga sõnad jäävad tal kurku kinni ja nõnda sõidavad nad ööpimeduses metsa poole, kuhu mõni tund teed. Ainult reed karjuvad pakasel lumel ja hobuste ninasõõrmed purskavad nagu valget suitsu.
Andrese meelest on Pearu imelik mees, niisugust pole ta enne näinud. Kiusleb ja jonnib, aga siis teeb jälle, nagu poleks midagi iseäralikku nende vahel sündinud. Ka Krõõt leiab, et teisepere peremees on imelik mees, aga selle tõttu ei meeldi Andresele enam põrmugi, et Oru Pearu on niisugune imelik mees.
Siiski, pole viga, küllap ta temaga oma arved õiendab, elu on