talle järele jooksma, ka oma vikatit heinakaarele maha jättes. Mari tahtis tingimata näha, kuhu Juss läheb ja mis ta mõtleb teha.
Aga Juss ei läinud kuigi kaugele, ainult põndakule, kus kasvas mõni laiaoksaline kuusk ja nende ümber tihnik. Seal jäi ta ühe kuuse all kännu äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha, pusis selle kallal midagi ja sidus ta siis otsapidi kuuseoksa. Oli ta sellega valmis, tegi ta nööri otsa silmuse, astus kännule ja tahtis silmuse kaela pista.
“Juss!” kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: “Mis sa, hull loom, ometi teed?”
“Poon enda üles,” vastas poiss otsustavalt.
“Juss, armas Juss,” ütles tüdruk nüüd ja võttis silmusest kinni. Tema hääles oli äkki niipalju lapselikku hirmu ja õrnust, et Juss talle tahtmata otsa vaatas.
“Mis sul sest on,” ütles poiss.
“On, Juss,” vastas tüdruk.
“Aga aita ei lase,” urises Juss.
“Eks võta mind siis ä’ä, kui aita tahad,” vastas Mari ja pööras poisile pooleldi selja.
“Küll võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga,” lausus poiss puhtsüdamliselt.
“Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,” kinnitas tüdruk.
“Ei tule, sa hakkad jälle,” ajas poiss vastu.
“Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,” mangus Mari.
“Ütle kohe,” vastas poiss.
“Võta nöör enne kuuseoksast,” ütles tüdruk.
“Ei võta ise ega lase sind võtta,” kinnitas poiss. “Himu on elust otsas.
Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab tööga, sina…”
“Kellega mina?” küsis Mari kärsitult.
“Naeruga,” kaebas poiss. “Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.”
Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. Hoidis pahema käega poomissilmusest kinni, pöördus küljeti tüdruku poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.
Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.
“Juss, ära nuta,” palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal ka omal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale, ning nõnda seisid nad kahekesi nuttes seal kuuse all tihnikus peaaegu seljad vastastikku.
Alles tüki aja pärast ütles Juss.
“Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda nöörigi pükste peal kannan.”
“Võta mind ä’ä, Juss,” nuttis tüdruk, “aga ära sa seda hullutükki tee, et sa enda üles pood.”
“Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.”
“Nüüd tulen, änam ei sõima,” lubas Mari.
“Sa lõõbid jällegi,” kahtles poiss.
“Änam mitte, usu, Juss,” kinnitas Mari. “Ja tead mis? Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.”
“Kus me siis seia jääme?” küsis poiss. “Alati Andrese sulaseks ja tüdrukuks?”
“Ei,” vastas tüdruk. “Mina tean, kuhu me lähme.”
“Kuhu siis?” päris poiss.
“Sauna! Saunakambri! Talvel on ehk külmavõitu, aga kui hästi kütta, küllap siis saab läbi,” seletas Mari.
“Kes meid sinna laseb?”
“Küllap lastakse. See plaan oli mul juba ammugi, olen kammert vaatamaski käind. Rääkisin ääriveeri saunatädiga ja olen pisut ka perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid küll sina, aga ei teand, mis sinust arvata, kas kõlbad või ei kõlba. Nüüd tean, et kõlbad.”
“Tõesti ikka, Mari?” küsis Juss rõõmsalt.
“Tõesti, tõesti, Juss,” vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.
“Küll oled sina, Mari…” tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnud poisi suust.
“Mis ma olen?” küsis Mari viimaks.
Vastuseks võttis Juss tal ainult käest kinni.
Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri kuuseoksa unustama.
“Juss, võta nöör ära,” ütles Mari, kes asja märkas, “muidu pärast leiab peremees teise siit.”
“Seda nööri kannan ma eluaeg pükste peal,” ütles poiss ja võttis ta kuuseoksast. “See on minu kõige kallim nöör.”
“Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari.
“Jüst!” kiitis Juss. “Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.”
“Või jalgupidi,” osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: “Kas ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?”
“Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,” vastas poiss. “Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.”
Käsikäes läksid Marit-Jussi heinakaarele tagasi ja peagi kostis Mari hääl.
“Hoia kannad!”
Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine neile ütles.
“Te’p tahtki täna koju tulla.”
“Kõik Jussi süü,” vastas Mari.
“Jääh! Juss nüüd! Mari ise!” ütles poiss.
Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja tasa ja targu ajada, sest aega oli ju küll. Nende aasta lõppes alles tuleval kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ning Mari olla.
“Kas sa mind nüüd aita lased?” küsis Juss Marilt õhtul.
“Jussike, Jussike, Vargasoo ussike,” laulis tüdruk poisile hellalt naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: “Kui oled hea poiss…”
“Mari!” vastas Juss.
Nõnda see jutuajamine lõppeski.
XIII
Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.
Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps – nagu kurjast – jällegi tütar. Isa ja ema ootasid pikisilmi poissi, kellest saaks kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.
Juhtus veel nõnda, et polnud kodus kedagi peale poolteiseaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine polnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu kätte tulla. Ka ei osanud Krõõt arvata, et ühes valudega võiks kõik nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.
Aga kui perenaine tagukambri sängi heitis, kus nüüd nii ilus valge, lahe ja soe, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esteks ühes lapsukesega, aga siis ajas ta enda üles, et karjujat aidata.
Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja.