teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus ja veel tugevam tamm.
Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi tehes, sest ta teadis, et vaevalt suudavad nemad suilisega kahekesigi Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest naernud ja kui kraavid veest juba üsna tühjad, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.
Õhtul, kui Karja-Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul.
“Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?”
“Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,” vastas poiss. “Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.”
“Kas siis sina?” imestas Andres.
“Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.”
“Hoia sa oma nahk,” ütles Andres nüüd tõsiselt. “Kui ta teada saab, tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.”
“Ääh!” tegi poiss. “Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu, kummal paremad jalad.”
Peremees käskis poisi oma teost vaikida, nii et sellest ei teaks peale nende kahe ükski hing.
Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa. Pearul polnud öö ega päeva rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.
Aga nagu ikka: unustab hoidja, tabab püüdja. Leidus silmapilk, kus Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma: hüppas tammi taga tühja kraavi, et vaiu läbi raiuda. Pärast asus mätaste kallale.
Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega. Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga ilmus kraavikaldale Pearu. Poissi tammil nähes hakkas ta täiest kõrist karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes, et teda ei suutnud enam keegi takistada.
Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud. Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja koer, kes talle tagant külge kargas. Nüüd sai ta viimasel silmapilgul oma sohu ja lidus mis jalad andsid, ikka mättalt mättale. Ka Pearu katsus mätastel jooksmisega õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all või langesid mudas küljeli, rabades ta porri. Seda silmapilku tarvitas koer oma kasuks: uuesti kargas ta Pearu külge kinni. Poiss seisis samal ajal eemal mätta otsas ja parastas.
“Mina su, kuramuse, hinge ükskord võtan, ä’ä sa mõtle!” ähvardas Oru peremees koera, kui see tema nina all plõksis. “Ja sina, lurjus, seal mättal, sina saad triibulised püksid!”
“Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,” vastas poiss. “Põle enne ühtegi vanameest kart, ei karda ka sind.”
“Lõuad!” kärgatas Pearu.
“Seal on lõuad,” vastas poiss.
Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.
Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool väheneb, et siis uuesti otsast peale hakata tammi ehitamisega.
Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas.
“Külaonu, lubage mind ka oma ilust veejooksu vaatama,” ütles ta lahkel häälel.
Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole, nii et vesi ja muda käis tal üle pea.
“Kas teed jälle tammi üles?” küsis poiss mättalt. “Ä’ä änam nii kõva tee, hirmus raske on lõhkuda, nahk suitseb mul veel paergu seljas.”
“Haugu aga haugu seal mätta otsas, küll sa oma sauna kord saad,” ähvardas Pearu.
“Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,” ütles poiss nüüd tõsiselt.
“Kui veel kord lõhud, uputan su kraavi nagu kassipoja.”
“Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,” ütles poiss.
Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni kadus ühes koeraga Pearu silmist.
“Kuradi poisiraisk!” siunas Pearu. “Kust küll niisuke vemmal välja võetud.”
Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast võtta, niipea kui nõrgenev veevool võimaldab uue tammi tegemise.
Ei raatsinud lasta kõike vett jõkke voolata, hakkas ennem vaiu kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui pidi jaluli kraavi minema ja poolest reiest vees sumama mättaid kinni tallates. Särgikäised olid mudased küünarnukkideni. Nägi kurja vaeva, mille kõrval Eespere poisi vaev lõhkudes polnud midagi. Aga Pearu ei hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.
Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta valmis ja tegijal tööst hea meel. Aeva lust oli seda tammi vaadata, nii kõva oli ta. Pearu oleks tahtnud peaaegu kusagil põõsa taga itsitades näha, missugust tirelit küll see teisepere poiss tema lõhkumisega lööb.
Ometi oli selle tammi iga lühem kui kahel esimesel: tema lõhuti nõnda, et Pearu õieti ei teadnudki, kes ta lõhkus.
Kraavid olid parajasti vett juba täis ja Pearu valvas ööd kui päevad tammi juures. Ta julges ainult siis siit lahkuda, kui teisepere poiss loomadega koju läks, muidu polnud ta kunagi kindel. Sest poiss, kurivaim, oli niisugune võrukael, et jättis loomad jumal teab kuhu sööma ja lippas ise koeraga vaatama, kas tammi juures õhk puhas või mitte. Oli Pearu kusagil läheduses, siis leidis koer ta oma ninaga peagi ja hakkas haukuma. Sellest oli poisile küll, ta läks rahulikult loomade juurde tagasi.
Oli kord imeilus päikesepaisteline ilm. Eespere poiss tuli loomadega kella üheteistkümne paiku koju. Koju võis minna nüüd ka Oru peremees. Natukese aja pärast nägi ta, kuidas teisepere poiss, päitsed peos, ühes koeraga teisele poole välja alla läks, et sealt nähtavasti hobust koju tuua. Ise lõi teine lustilikult vilet.
Pearu süda oli üsna rahulik. Ta viskas õue päiksepaistele pikali ja andis käsu, et teda äratataks, niipea kui teisepere poiss hobusega koju läheb. Aga teisepere poissi ei tulnudki hobusega, nii et Pearu sai tüki aega magada. Alles seks ajaks, kui kari peab välja minema, ilmus poiss päitsetega välja alt – ilma hobuseta.
“Ei tea, kuhu need teisepere hobused on läind, et poiss neid kätte ei suand,” arvas Pearu poissi vaadates.
Peale lõunat läks ta jällegi kraavile. Aga seal märkas ta kohe, et tamm peab maas olema, sest loodheinamaa oli kuiv ja kraavipõhjas ainult pisut vett. Kohale saabudes nägi ta, et hävitustöö põhjalikum kui kunagi enne.
“No mis sa tahad kuradiga teha!” vandus Pearu. “On see vast õelus! No millal ta, kurivaim, jälle siin käis.”
Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.
“Tere, tere, Oru peremees!” hüüdis Mart eemalt. “Kudas su kalli tammi käbarad käivad?”
Peremees