meil on poisid tugevad.
Neid «tugevaid poisse», keda kolme sõjaaasta jooksul tsaariväkke mobiliseeriti, oli vähemalt 100 000. Kümnes osa nendest ehk 10 000 noort meest langes kas lahingutes või suri haigustesse. Esimestena said sõja verist argipäeva tunda need mehed, kes võtsid 1914. aasta augustis osa tsaarivägede ebaõnnestunud pealetungist Ida-Preisimaal. Sajad eestlased langesid või võeti sõjavangi. Nagu Vene väes ikka – inimelusid ei säästetud. Hukkunute asemele saadeti marsiroodudes liinile üha uusi reserviste või kiirkorras väljaõppe saanud noorukeid. Mingeid rahvusväeosi ei olnud. Eestlasi teenis paljudes polkudes, mis võitlesid pikaksveninud rindel Läänemerest Karpaatideni. Õnnega olid koos need, kes olid leidnud rakenduse tagalaüksustes, kus kirjaoskajad ning distsiplineeritud eestlased ning lätlased olid heas kirjas. Neile võis usaldada ülesandeid ning ameteid, millega harimatu vene talupoeg kuidagi toime ei tulnud.
Esialgu ei kutsutud lippude alla üliõpilasi ja rahvakooliõpetajaid. Peagi aga tuli neilgi kroonuvorm selga tõmmata. Kuna tsaariväel nappis just nooremohvitsere, kelle väljalangevus rindel oli eriti suur, siis hakati juhikalduvustega keskharidusega meestest kiires korras koolitama täiendusohvitsere, keda tsaariväes nimetati praporštšikeks ehk lipnikeks. Kaadriohvitseri madalaim auaste oli nooremleitnant. Nii sai teoreetiliselt nigela, aga rindekogemuselt tugeva ettevalmistuse paar tuhat eestlast, kes moodustasid hiljem Vabadussõjas meie ohvitserkonna põhijõu.
Mida kauem sõjategevus kestis, seda ilmsemaks sai tsaaririigi puudulik ettevalmistus relvastuse, sõjamoona, logistika ja muugi osas. Esialgne edu Austria-Ungari vastu oli asendunud lüüasaamisega Saksa armeelt Poolas, Valgevenes ning Leedus. See kajastus ka eesti sõjameeste minoorsetes rindelauludes, omamoodi uuemas rahvaluules 1915. aastast.
1.3. Rahvusväeosadest Vene sõjaväes
KUNI 1915. AASTA SUVENI olid tsaarivõimud keeldunud mis tahes rahvusväeosade moodustamisest Vene armee koosseisus. Kui siis lahingud jõudsid Kuramaale ja Väina jõele, anti lõpuks luba moodustada 8 Läti pataljoni koos tagavarapataljoniga. Paljud lätlased soovisid sõdida sissetungivate Saksa vägede vastu, nii et peagi sai 8 pataljonist 8 laskurpolku, kus teenis kuni 130 000 meest. Nende hulgas leidus ka päris palju eestlasi, kes mingil määral oskasid läti keelt. Sest Läti üksusi juhtisid lätlastest ohvitserid oma emakeeles, ainult käsklusi ja relvade materiaalosa tuli õpetada endiselt vene keeles.
Hästi distsiplineeritud Läti üksustest said peagi kogu tsaariväe eliitpolgud, seda kaardiväe kõrval. Neid saadeti vaenlast tõrjuma kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus nad paistsid silma oma vaprusega, kandes samal ajal raskerelvade toetuse puudumise tõttu suuri kaotusi. Palvetele luua läti rahvuslik korpus oma suurtükiväega ei tulnud Vene väe juhtkond vastu. Polnud siis imeks panna, et läti küttide enamus kaldus hiljem bolševike poolele ja muutus pärast kommunistlikku pööret 1917. aasta sügisel Nõukogude võimu toetavaks ja selle püsimajäämise eest võitlevaks väeks. Suuresti just tänu läti punaste küttide võitlusele jäi kriitilistel momentidel bolševike võim Venemaal puhkenud kodusõjas püsima.
Läti iseseisvuse väljakuulutamise ajal 1918. aasta 18. novembril ei olnud Kārlis Ulmanise valitsusel veel oma rahvuslikku sõjaväge. See moodustati mõni aeg hiljem Eestis eestlaste toel ja seda varustati samuti Eestist.
1914. aasta sügisel tegid Tartu avaliku elu tegelased eesotsas Jaan Tõnissoniga ettepaneku moodustada eestlastest rahvuslikud jalaväepataljonid, kuid võimud ei andnud selleks luba. Alles siis, kui 1916. aastal oli rinne jõudnud Eestile lähedale ja läti kütid oma võitlusvõimet näidanud, tegid tsaarivõimud ettepaneku eesti laskur- ehk kütipataljonide formeerimiseks. Nüüd aga kõhklesid eestlased, sest silme ees oli läti kütipolkude kurb käekäik eesliinil.
Olukord muutus pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aasta kevadtalvel, kui püstitati loosung «Elagu autonoomne Eesti vaba Venemaa koosseisus!». Eesti ala ühendati üheks rahvuskubermanguks, mille elu hakkas korraldama eestlasest kubermangukomissar, Tallinna advokaat Jaan Poska. Valiti omavalitsusorgan Ajutise Maanõukogu ehk lühemalt Maapäeva näol. Täitevvõimu teostas Maavalitsus, kes pidi aga igal sammul õiendama kujunenud kaksikvõimu tingimustes asju Tööliste ja Soldatite Nõukogu Täitevkomiteega. Ometi avanes nüüdsest eestlastel võimalus oma maa valitsemisel kaasa rääkida.
1.4. Esimese Eesti polgu formeerimisest
1912. AASTAL OLI HAKATUD Tallinna ja selle lähikonda rajama keiser Peeter Suure nimelist merekindlust, mis pidi koos Soome rannikul asuvate kindlustega tagama Peterburi ohutuse mere poolt, sulgedes vaenlasele pääsu Soome lahte. Ühteaegu pidi Tallinnast saama Balti mere laevastiku peamine baas, kuhu – Kopli poolsaarele – püstitati kolm suurt laevatehast, mille tarvis toodi töölisi kogu tsaaririigist. See tähendas venelaste osakaalu kiiret suurenemist Reveli (nagu vene keeles tol ajal Tallinna nimetati) elanikkonnas. Merekindlus ise pidi tulema oma territooriumilt ja akvatooriumilt maailma üks suuremaid kui mitte kõige suurem. Patareide, laskemoonaladude ja muude militaarrajatiste ühendamiseks ehitati 250 km kitsarööpmelist kindlusraudteed. Sõja puhkemisel kiirendati tööd veelgi ja paljud Tallinna haritlased leidsid rindele saatmise eest varju merekindluses spetsialistide ja ametnikena töötades. Ka jäeti küllalt palju mobiliseeritud eestlasi merekindluse piirkonna väeüksustesse.
Keiser Nikolai II koos suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga (kõige pikem mees) Imperaator Peeter Suure merekindluse nurgakivipanekul (Tallinn, 1913).
Pärast tsaarivõimu kukutamist Vene armees jätkunud korralagedus ja enamlaste sõjavastane kihutustöö sundisid merekindluse juhtkonda tegema ettevalmistusi kindluse kaitsmiseks võimaliku Saksa pealetungi vastu maismaa poolt. Selleks oli vaja luua kindlusepolke, mille koosseisu sobisid hästi küllaltki distsiplineeritud eestlased. Nii tehtigi Petrogradi Ajutisele Valitsusele ettepanek kahe eesti kindluspolgu formeerimiseks.
1917. aasta 9. aprillil saadigi sellekohane nõusolek, kuid tingimustel, et polkudesse ei tooda eesti mehi rindeüksustest, vaid ainult tagala vägedest. Neidki jätkus küllaga. Petrogradi sõjaväeringkonnas teenis sel ajal umbes 15 000 eestlast, Tallinnas ja selle lähikonnas 10 000, Riia all võitlevas 12. armees samuti 10 000. Küllalt palju oli eestlastest sõjamehi Soomes, et turvata Petrogradi sakslaste eest loode- ja põhjasuunast.
Üle tsaaririigi laiali pillutud eesti sõjaväelased hakkasid koonduma ja looma komiteesid, et äratada meestes rahvustunnet ja tuua neid tagasi sünnimaale, mida nad ise kogu südamest ka soovisid, põrgates seejuures internatsionalismi propageerivate bolševike järjest ägedamale vastuseisule.
1. Eesti polgu kuulipildujakomando (1918. aasta algus).
Alates 12. aprillist 1917 hakati eesti sõdureid ametlikus korras Tallinna merekindluse polkudesse registreerima. 1. maiks oli kirjas juba 3400 ohvitseri ja sõdurit. Olgu vahemärkusena lisatud, et 1916. aasta eeskirjade kohaselt pidi ühes jalaväepolgus olema 3770 reameest ja allohvitseri, 23 ametnikku ja 74 ohvitseri, kokku 3867 meest – seda täiskomplekti korral.
Eesti kommunistide juhtide Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti ägeda vastuseisu tõttu nõudis Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu formeeritava rahvuspolgu viimist Rakverre paari päeva jooksul ja allutama seal 12. armeele. Polgu ülemaks määratud kindla käega polkovnik Aleksander Tõnisson tuli selle kiire käsu täitmisega toime ja juunis oli Rakveres ning selle lähikonnas paikneva rahvuspolgu nimekirjas juba ligi 6000 meest. Seega 2000 võrra enam, kui koosseisud ette nägid. Ja iga nädal saabus üle Venemaa sadu mehi juurde. Ikka keerulisemaks muutus küsimus, kuidas neid kõiki majutada, toita ja relvadega varustada ning kuidas allüksuste vahel jagada. Siin tuli appi tagavarapataljoni loomine keskusega Tartus.
1. polgu õppekomando Narvas (suvi 1919).
1.5. Eesti polgu tagavarapataljon Tartus
NIMETUS TARTU TAGAVARAPATALJON on mõnevõrra eksitav, sest Emajõelinnas asus ainult pataljoni tuumik ja juhtkond. 27 allüksust olid laiali üle Eesti