Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets

Jumal, anna meie oma Eesti riigi ja rahva juhtidele tarka meelt ja mõistust, et nad Eesti lippu võiksid igavesti kõrgel kanda!»

      Nutukahin oli neile sõnadele vastuseks.

      Rahva kirikust välja tulles paistis päike heledasti. Nii väljas kui ka inimeste südameis oli täielik pühadetundmus.»

      Literaat Artur Adson, luuletaja Marie Underi abikaasa, kirjutas Rootsis 1949. aastal ilmunud «Siuru raamatus» Tallinnas toimunust järgmist:

      «Äkitselt on ta käes [pühapäev 24. veebruar]: [–] tänavanurkade ümber seisab inimesi, kes loevad üht väiksevõitu seinalekleebitud paberit: «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele»… [–] Riia poolt ja saarte suunast lähenesid Saksa väed… Kuid vabanemist enamlasist tajuti rõõmuga. [–] Tänavail liikus rohkesti elevil rahvast [–] Viru värava mäest mööda Narva maantee poole kihutab auto: kuhjaga täis uljaid ja relvastatud omakaitsemehi, ägedasti lehviva sini-must-valge all [–]. Auto kaob, kuid järele jääb tundmus: enamlased on läinud! Nad oma «vaprate» juhtidega on põgenenud sõjalaevadele [–].

      On päikesepaisteline, selge leplik-külm [25. veebruari] hommikupool. Õhk eelkevadlikult karge ja puhas. Jõuan koos oma elukaaslasega Vabadusväljakule [1918. a kandis see väljak veel Peetri platsi nime]. [–] Rahvas kõnnib ringi ootuses ja ebaluses: mis saab kui linna jõuavad saksa väed – kas lastakse meil maitsta oma värskelt väljakuulutatud vabadust? [–] …võib-olla aktsepteeritaksegi midagi…

      Korraga on saksa vägede algus Vabadusväljakul, jalgratturite kolonn: higised ja lõõtsutavad noorukesed soldatid, peas teraskiivrid, hüppavad ratastelt; nad olevat tulnud Haapsalu poolt ja üle väinagi nad sõitnud ratastel. Need küll ei näe välja kohutavad ega metsikud. Järgneb hobuveokeid. Mõni balti mutikene tuleb ja torkab hobusele tükikese leiba mokkade vahele. [–] nendele esinesid ju tulijad tõeliste päästjatena: alles mõne päeva eest läks Siberi poole teele esimene küüditatute rong.

      Õhtul on avalikud platsid ja vabamad tänavatesopid saksa väeosi täis. Tallinnal on sõjalaagri ilme. Kõnnitakse bivuakituledest mööda, ei ole inimestes rahu. Mis toob homne päev? Midagi peab siis juba selguma. Kärsitusega mindi magama. [–] Homne päev tõi müürilehtedele esimesed kindral Seckendorffi, 8. saksa armeejuhi kurikuulsad «käsin-keelan» [korraldused]. Ja siis järgnes asteastmelt kõik see, mis moodustas saksa okupatsiooni. Seda aga ei võetud meie poolt surmtõsiselt. [–] Liitlased olid ju veel [sõjas] peremehed… Ja kaheksa ning poole kuu pärast oligi okupatsioonivägi läinud.»

      1.17. Bresti rahu

      SAMAL AJAL KUI SAKSA VÄED viisid lõpule Eesti mandriosa hõivamise ning olid võtnud oma valdusesse Narvast ja Pihkvast ida poole jäävaid alasid, jätkati Brestis läbirääkimisi. Ühelt poolt Nõukogude Venemaa, teiselt poolt Keskriigid, st Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi. 3. märtsil kirjutati rahulepingule alla. Selle tingimused olid Vene poolele vägagi rasked. Venemaal tuli loobuda kuni maailmasõja lõpuni ja üldise rahu sõlmimiseni oma provintsidest Baltimaades ja valdustest Poolas. Mitu piirkonda Taga-Kaukaasias läks Türgile.

      Baltikumis loeti Venemaa ja Saksamaa ametlikus piiriks 1918. aasta 18. veebruari rindejoon. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa võeti Saksamaa valdusse. Ülejäänud Eestis teostasid Saksa väed «korra tagamiseks politseivõimu». Kohalikud rüütelkonnad aga tegutsesid oma riigi, Balti hertsogiriigi loomise nimel.

      1918. aastal 27. augustil kirjutas Nõukogude Venemaa diplomaatiline esindaja Adolf Joffe Berliinis alla Bresti rahu lisaprotokolli. See hõlmas Saksamaale igati kasulikku kaubanduslepingut. Aga kirjas oli ka lause: «Arvestades Eesti- ja Liivimaal tegelikult valitsevat olukorda, loobub Venemaa ülemvõimust neis piirkondades ja samuti igasugusest vahelesegamisest nende siseasjades.» Nende alade edasine saatus määratakse kindlaks vastavalt kohaliku elanikkonna tahtele. Saksa poole arvates sai see olla kas ühinemine Saksa riigiga või Saksamaast sõltuva vasallriigi loomine. Mingitest iseseisvatest riikidest ei saanud juttugi olla.

      1.18. 1918. aasta must suvi

      KUI 1918. AASTA KEVADEL oli sõjaväeline politseirežiim sisse seatud ja see hakkas ehtpreisiliku täpsusega funktsioneerima, said kohalikud elanikud täiel määral tunda uut korda omal nahal. Seda just 1918. aasta suvel, mida rahvas hakkas nimetama mustaks suveks.

      Ametivõimudega suhtlemine toimus ainult saksa keeles. Siiski võeti kohalikku eriolukorda silmas pidades ka eesti- ja venekeelseid avaldusi vastu. Saksakeelne palvekiri oli aga hoopis mõjusam. Kõik postkaardid või kirjad, mis läksid Saksamaale, pidid olema saksa keeles ja postitatud lahtiste ümbrikutega, et sõjatsensoril poleks vaeva nende avamisega. Telegrammi tekst tuli komandantuuris saksa ohvitseridele ette näidata. Nemad siis otsustasid, kas eraisikul on ikka vaja telegrammi saata ja sel moel sõjaväe sideliine koormata. Kõigile täiskasvanutele anti saksakeelsed näpupassid, millel omaniku fotot asendas sõrmejälg. Selle abil oli võimalik ettenäitajat identifitseerida. Linnades kehtis komandanditund. See tähendas, et pärast kella 9 õhtul kuni kella 6 hommikul ei tohtinud keegi ilma eriloata tänaval liikuda. Keelust üleastujaid ähvardati kas 1000margalise rahatrahviga või aastase vangistusega. Jalgrattaga võis sõita ainult see isik, kel oli ette näidata kohalikust komandantuurist saadud luba. Luba läks vaja ka rongiga sõitmiseks. Vaid linnalähedastel liinidel oli sõit vaba, kusjuures hoiatati: ei mingit toidukraami toomist maalt linna. Jaamades kontrollisid reisijaid saksa patrullid, kel oli voli kaasavõetud toiduaineid konfiskeerida.