minu silmad seda veel näha saavad!» Turuplats oli pungil inimesi täis. Osa platsi oli tühjaks tehtud, sinna suunas resideeriv maanõunik Stael von Holsten meie väeosa. Härra Stael tervitas meid sõbralike sõnadega. Ma tänasin ja hüüdsin lõpuks keiser Wilhelmile «Hoch!» – «Elagu!». Ja siis kostis tuhandete häälte võimas laul «Oh võtkem Jumalat suust südamest nüüd kiita!»»
See oli siis saksa ohvitseri kirjeldus.
13aastane eesti nooruk, hilisem skauditegelane Herbert Michelson kirjutas aga oma mälestusteraamatus nii:
«Tartusse jõudsid Saksa okupatsiooni eelväed pühapäeva hommikupoolel, 24. veebruaril 1918. Oli süngevõitu talvehommik, külm, udune ja langes ka lumehelbeid. Hetkel, mil kesklinna, raekoja esisele jõudsin, olid esimesed Saksa üksused juba sinna jõudnud. [–] Kuivõrd palju sinna autosid oli jõudnud, pole enam meeles, kindlasti oli aga seal hobuseid, mõni kahur ja kuulipildujaid. Meenub selgesti too keskne kuju, kogunenuist ümbritsetud preisi tüüpi kitsehabemik tugev ja pikk mees. Pikas heledamas nahkses lahtiste hõlmadega kasukas seisis ta mõne üksiku saksa ohvitseriga raekoja ees väljakul kõrgemal «poodiumil», kas autol või sõidukil. [–] Nõnda see kohal oleva väeüksuse komandant, kolonel-leitnant teatanud, et nad on tulnud Eestisse Saksa keisri käsul maad vabastama, ja avaldanud arvamist, et Eesti-, Liivi- ja Kuramaa varsti ühinevad Saksamaaga. Ühtekokku võis seal keskel «poodiumi» ümber olla vahest sada või paarsada inimest – sõjamehi ja eraisikuid. Oli ka lühidaid tervitussõnavõtte ja hüüdeid. [–] Eraisikud olid enamasti Tartu sakslased ja nende keskel rohkesti mustas riietuses ja «schleieritega» kohalikke saksa daame, kes ikka ligemale trügisid ja endid ka kõrgemale toetada püüdsid. Nad suudelnud ja kallistanud ka sõjaväelasi. Isegi hobuseid kallistati, justkui oleksid needki kõik saksa päritoluga. [–] Kuid sel süngel hommikul [eestlastest] tartlased seisid hõredalt ainult Suurturu kõnniteede äärtel tõsiste nägudega, kõnelemata tervitusist või kaasaelamisest. Nõnda võttis vana Tartu vastu 24. veebruaril, päeval mil Eesti iseseisvus Tallinnas ja mujalgi välja kuulutati, ajutiseks varjule tõmbunud või «jalga lasknud» punaste vägivallatsejate asemel Saksa okupandid, tundmatult ja teadmatult, mida aeg kaasa võib tuua. Linnas seati üles kahurid ja kuulipildujad ning valvepostid seisid Suurturul suure rõduga «Manteuffeli» maja ees, kuhu asus Saksa vägede staap ja komandantuur. Linna valitseti karmilt; majade nurkadele kleebiti liikumist piiravad käskkirjad, relvade kandjaid ähvardati mahalaskmisega.»
Nii algas Tartus Ich befehle-periood, mille kohta rahvas hiljem ütles käsinkeelan-poon-ja-lasen-aeg.
Ajaleht Postimees allutati kohe Saksa tsensuurile. Dorpater Zeitung hakkas jälle ilmuma ja teatas: «Nüüd lõpp juttudel Eesti iseseisvusest. Nüüdsest maksab ainult võitja õigus!»
1.15. 23. veebruar 1918 Pärnus
ESIMESENA KUULUTATI EESTI ISESEISVUS teatavasti välja Pärnus, päev varem kui Tallinnas. Sellest ajaloolisest sündmusest osavõtnud pärnakad meenutasid hiljem seda nii.
23. veebruar oli selge päikseline talveilm. Õhust oli tunda, et kevade läheneb. Paari päeva eest oli Tallinnast enamlaste vangistusest tagasi tulnud Maapäeva liige Hugo Kuusner, kes teadis, et päästekomitee tahab Eesti Vabariigi välja kuulutada Eesti polgu kaitse all Haapsalus. Ja kui see ei õnnestu, siis Pärnus, kust enamlased olid juba lahkunud ja kuhu Saksa väed ei olnud veel jõudnud.
Tallinnast saabus 23. veebruari päeval Pärnusse Maapäeva asjade valitseja Jaan Soop. Võttis jalast kõrge kalossi, mille voodri vahele oli peidetud kaks õhukest paberilehte iseseisvusmanifestiga. Nüüd oli vaja see rahvale teatavaks teha enne sakslaste sissemarssi. Manifest toimetati trükikotta ja telliti sellest 60 000 eksemplari.
Kiiresti kogunenud Pärnu avaliku elu tegelased leidsid, et kõige parem koht manifesti ettelugemiseks on Endla teatri välisrõdu. Rõdu mõlemale poole kinnitati kaks suurt tõrvikut, mis süüdati põlema. Lipuvardasse tõmmati Eesti trikoloor.
Mõni minut enne kella 8 õhtul saadi trükikojast iseseisvusmanifesti esimesed eksemplarid. Need toimetati rõdule, kuhu tulid ka seltskonnategelased. Otsustati, et manifesti loeb teatriesisele väljakule kogunenud rahvahulgale ette Hugo Kuusner, tugeva hääle ja selge diktsiooniga kõnemees. Kuna igasugune helivõimendus puudus, tuli tal häält tublisti pingutada. Nii jõudis manifesti tekst arusaadavalt pärnakateni.
Ta lõpetas lugemise, rahvas paljastas pea, kõlasid hurraahüüded. Pärnus asuva Eesti pataljoni sõjamehed tulistasid õhku kolm kogupauku äsja väljakuulutatud oma vabariigi auks. Juubeldamine väljakul kestis tükk aega. Rahvahulk kuulas rõdult peetud kõnesid ja hakkas pikkamööda laiali minema. Tänavad olid hilisõhtuni täis jalutajaid. Teatati, et 24. veebruari keskpäeval peetakse Endla ees suur meeleavaldus.
Nii ka toimus. Kohal oli palju pärnakaid, õpilasi ja eesti sõdureid. Meeleolu oli ülev, suudeldi ja kallistati üksteist. Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnus 23. veebruaril koostati akt kolmes eksemplaris, millele kirjutas alla 17 avaliku elu tegelast.
25. veebruaril jõudsid Pärnusse Saksa väed. Neid läksid tervitama kohalike baltisakslaste esindajad. Eestlased hoidusid sellest aktsioonist kõrvale.
1.16. Tallinnas 24. ja 25. veebruaril
23. VEEBRUARI PÄRASTLÕUNAL sattus lääne poolt tulev saksa jalgratturite eelsalk Keila alevist lõunas Tallinnast rongiga kohale toimetatud punakaartlaste vastupanule. Halvasti relvastatud ja väljaõpetatud punaseid oli üle 400, sakslasi alla 100. Hämaruse saabudes lõppes lahing punakaartlaste lüüasaamisega. Sakslased olla kaotanud surnutena neli meest, Tallinnast tulnud töölised aga kümme korda rohkem.
Järgmisel hommikul jõudis Saue mõisa, kus sakslased olid ööbinud, Päästekomitee saatkond, kes palus sakslasi mitte enne 25. veebruari Tallinna siseneda – linnas alles valmistatakse ette kortereid keiserlike vägede tarvis. Tegelikult taheti võita pisutki aega iseseisvuse väljakuulutamiseks. Ja Saksa üksused saabusidki Tallinna 25. veebruari keskpäeval. Aga pühapäeval 24. veebruaril oli jõutud iseseisvuse manifest rahvale ette lugeda ja sel moel Eesti Vabariik välja kuulutada. Peale Tallinna toimus see veel Viljandis ja Paides.
Neist kahest ajaloolisest päevast meenutavad rahvuslikult meelestatud Tallinna ühiskondliku elu tegelased järgmist. Kõigepealt poliitikategelase ja Eesti esimese põllutööministri Jaan Raamoti abikaasa, laulja Aino Tamme õde Mari Raamot:
«24. veebruari varasel hommikul, kui enamlased olid Tallinna reidil seisvatele Vene sõjalaevadele kolimas ja linnas toimus veel mõningaid kokkupõrkeid nende ja eesti põranda alt väljatulnud omakaitselaste vahel, okupeeris omakaitse pärastise Eesti Panga maja Tallinna Peetri Reaalkooli vastas. Otsekohe selle järel sai sellest majast Eesti Päästekomitee ja Ajutise Valitsuse peakorter.
Esimeseks aktsiooniks oli nüüd Iseseisvuse Manifesti paljundamine ja selle väljakuulutamine. Paljundamisele asus ajakirjanik Aleksander Veiler, rutates manifesti originaaleksemplariga «Päevalehe» trükikotta. Varsti tuli ta sealt tagasi teatega, et mõned kohalolevad trükitöölised oleksid nõus kohe trükkima asuma, kuid kardavad, et veel linnas olevad enamlased võivad neid takistada vägivallaga või isegi surmata. Üks Ajutise Valitsuse liikmetest, kelle poole Veiler pöördus, märkas samas kahte püssidega ülesandeid ootavat reaalkooli õpilast omakaitsest ja tegi neile korralduse minna koos Veileriga ning asuda trükikoja kaitsmisele. Nüüd asusid ka töölised kohe trükkimisele. Oli veel hommikune hämarik, kui trükikojast saabusid esimesed Iseseisvuse Manifesti eksemplarid ja noorus asus neid üles kleepima üle linna. Päästekomitee tegi korralduse helistada kirikukellasid ja Iseseisvuse Manifest välja kuulutada rahvale kirikukantslitest. [–]
Rahvast oli kogu Peetri plats täis. Rahva keskel tuli nähtavale auto. Autos seisis mitu omakaitselast, nende seas kapten Rotschild, kes valju häälega rahvale Päästekomitee manifesti ette luges, milles Eesti kuulutati sõltumatuks vabariigiks. Manifest kleebiti Suure Roosikrantsi tänava ja Peetri platsi nurgal Greiffenhageni maja seinale. Inimesed trügisid vaikides ja suure aukartusega veel uuesti lugema kuuldud manifesti. Rotschild oli tolleaegne Tallinna linna komandant. Oli antud käsk pidada kõigis kirikuis Eesti iseseisvuse puhul jumalateenistusi. Rahvas tõttas