polgu kaks pataljoni Muhu saarele, kus mehi võis oodata häving või vangilangemine. 17. oktoobril kaitsesid saart vaid eestlased ja 800 Vene «surmapataljoni» vabatahtlikku. Pealegi ei saadud mandrilt enam sõjamoona ja tuhanded venelased andsid end lahinguta vangi. Tagasi mandrile pääses vaid 209 eesti sõjameest, üle 1600 võeti sakslaste poolt sõjavangi ja toimetati Saksamaale sunnitööle sõja- või põllumajanduses. Venelasi langes kogu operatsiooni käigus vangi 1000 ohvitseri ja ligi 20 000 lihtväelast. Kuna ladusid ei jõutud hävitada, ootas võitjaid ees suur sõjasaak. Ja iga päev võis karta, et Saksa väed, kes vahepeal olid vallutanud ka Hiiumaa, tungivad üle väinade Eesti mandrile. Saarlased ja hiidlased olid eestlastest esimesed, kes said omal nahal tunda, mida tähendab keiserlike vägede okupatsioonirežiim.
1.10. Okupatsioonivõimu algus Saaremaal
Määrus Saaremaa elanikele 8. armee kindral von Hutierilt Riias, 14. oktoobril 1917.
Saar on sakslaste käes. Mina luban korra ja seaduse eest muretsema. See on kõige ruttem võimalik, kui igaüks elanik hea meelega ja tingimata kuuleb minu käsku.
Mina käsen:
1. Kõik sõjariistad ja varad, mis on elanikkude käes, saksa väele ära anda.
2. Kõik vene ja nendega ühendatud soldatid, olgu univormis või ilma, peavad kohe teatama kodanikud, kes tunnevad niisuguste sõjameeste elukohad ligemal saksa väele.
3. Kõik televoni-telegrahviriistad, maa-alused ja veealused, niisama kõiksugused tuid [mõeldud on postituvisid] peavad ülesantud saama ligemale saksa väele.
4. Igaüks, kes teab sõjariistade munitsiooni või igasugused sõjavarade hoiukohad, peab seda ligemale saksa väele üles andma.
5. Päevapildi apparatid, plated ja filmid peavad ülesantud saama ligemale saksa väele.
Mina keelan:
6. Igasugune salakuulamine ja abiandmine vaenlasele või midagi, mis võib saksa väele kahju teha 7. Televoni ja telegrahvitraadi rikkumine.
8. Ümberkäimine [st läbikäimise] sõjavangidega.
9. Fotografi ülesvõtmine.
10. Igasugused lehed, lendlehed ja raamatud trükkima või välja andma.
11. Igasugused miitingud või koosolekud. Avalise jumalateenistuse eest peab saksa väe käest luba küsima.
Mittetäitjatele 2 kuud vangistust või 2000 marka trahvi või mõlemad kokku.
Eesti keel kõlab küllaltki kangelt, aga selles ei saa küll sakslasest kindralit süüdistada. Temalt on käskude-keeldude sisu ja vaim. Eesti keelde pani selle ümber keegi tema abilistest, kes ilmselt kõnekeelt valdas, grammatika ja õigekirjaga aga hätta jäi. Saksa 8. armeed juhtinud kindrali Oskar von Hutieri suurimaks saavutuseks jäigi Riia ning seejärel Lääne-Eesti saarte vallutamine 1917. aastal.
Sakslased kaotasid Moonsundi operatsioonis kokku 386 meest, neist 184 langenuina. Vana sõjatava kohaselt anti vallutatud ala kolmeks päevaks võitnud vägedele vabalt riisuda. Saarlased meenutasid, et see aeg venis vähemalt nädala pikkuseks. Mehed olid ligi kaks nädalat laevadel õige napi toidu peal olnud ja valgusid nüüd maale kui näljane kari. Võeti eelkõige toidupoolist, aga ka seda, mis mõisates ja taludes väärtuslikumat näppu jäi. Olid uksed kinni, siis löödi need lihtsalt maha. Alles nädala pärast hakkas kehtima Saksa ordnung ehk okupatsioonirežiim.
Jalaväe ees sõitis jalgratturite löögisalk. Etnograaf Gustav Ränk, tol ajal 15aastane nooruk, meenutas:
«Maanteele jõudes ütlesid juba omaenda silmad, mis hommikul oli juhtunud: vastu tuli lõpmata rodu jalgrattureid, seljas võõrad sinakas-rohelised mundrid, jalas nöörsaapad sääresidemetega ja peas sügavapõhjalised kiivrid, just nagu väiksed supipajad. Jalgrattadki nende all olid ennenägematud, kummide asemel vetruvad raudvitsad peal, nii et sõit mööda kruusateed käis valju kriginaga. Olin sattunud just nagu marsielanike teele – nii võõrastav paistis see kõik minutaolisele maapoisile.»
Kõige raskem oli okupatsiooniaja algus. Siis tuli niigi vaesel Saaremaal toita 25 000list Saksa väge ja nende 5000 hobust. Ajapikku jäi sakslasi vähemaks ja seetõttu kahanesid ka toidunõudmised. Pealegi oli talv külm, meri jääs ja toiduainete vedu Saksamaale takistatud. Aga 1918. aasta kevadel ja suvel rekvireeriti söögipoolist üha enam, sest Saksamaa nälgis. Saarlased hakkasid siis esivanemate tarkust mööda vilja peitma. Teraviljaga täidetud õllevaadid kaevati maa sisse. Peagi märgati, et sakslastest rekvireerijaid saab munade, peki, või ja eelkõige kange saare õllega ära osta. Ei olevat olnud kuigi kallid mehed. Varastasid oma sõjaväe vara ja vahetasid seda rammusama kraami vastu, mis Feldpost’i pakkides kodustele saadeti. Saksa sõjaväe leib olnud kandiline nagu telliskivi, Vene kroonul seevastu torditaoliselt ümmargune. Seegi erinevus jäi saarlastele ja hiidlastele meelde.
Üks uuendus, mis okupeeritud saartel peagi sisse viidi, oli üleminek uuele kalendrile. Kui mujal Eestis hakkas Gregoriuse kalender maksma 1918. aasta veebruaris – 31. jaanuarilt hüpati üle 14. veebruarile –, siis saartel toimus see üleminek juba 20. detsembrist 1917.
Levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud tahtnud Saaremaast ja Hiiumaast moodustada Saksamaa koosseisu kuuluva omaette vürstiriigi, aga keiser Wilhelm II tõrjunud selle ettepaneku tagasi. Ja egas Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond sellisele separatismile hea pilguga vaadanud. Neil mõlkusid meeles hoopis teised plaanid.
1.11. Läbirääkimised Brestis, olukord Eestis
BOLŠEVIKUD OLID HAARANUD 1917. aasta oktoobri lõpul poliitilise võimu Petrogradis ja hiljem mujalgi Vene riigis. Masside hulgas tõi neile populaarsust lühike, aga paljulubav loosung: «Rahu! Leiba! Maad!» Sest sõjaväsimus oli üldine. Vana armee valgus laiali, talupoegadest soldatid läksid tagasi oma küladesse, et saada osa mõisate jagamisest. Linnades valitses üha süvenev tööja toidupuudus.
Seepärast kiirustas Lenin sakslastega vaherahu, ehk nagu tol ajal öeldi, relvarahu sõlmima. Juba 20. novembril vana kalendri järgi alustati Saksa armee idarinde peakorteris Brestis läbirääkimisi ja 15. detsembril kirjutati sakslaste nõudmisi rahuldavale vaherahule alla. Nüüdsest jätkusid läbirääkimised juba alalise rahu sõlmimiseks.
Saksa armeel oli piisavalt jõudu kogu Baltikumi, samuti Petrogradi ja selle lähikonna hõivamiseks. Aga nende strateegiline plaan nägi ette tugevamate diviiside saatmist idast läände, et anda siin 1918. aasta kevadel Prantsuse ja Inglise armeedele otsustav löök. Seepärast tuli idas piirduda teisejärguliste üksustega.
Lenin, Trotski ja teised bolševike juhid lootsid, et tsaaririigi eeskujul puhkeb lähemal ajal ka läänes revolutsioon. Sealgi süveneb rahva seas ja sõdurite hulgas sõjatüdimus. Seepärast hakati rahuläbirääkimistel kasutama venitamistaktikat. Aeg jooksis, aga tulemust ei olnud.
Siis otsustasid sakslased radikaalselt tegutseda. 9. veebruaril sõlmisid nad bolševikele ootamatult rahulepingu Ukrainale sõltumatust taotleva Keskraadaga ja nõudsid Nõukogude Venemaalt ultimatiivselt rahulepingule allakirjutamist. Delegatsiooni juhtinud Lev Trotski teatas selle peale, et nemad rahu ei sõlmi ja sõda ei jätka. Vana armee demobiliseeritakse ja läbirääkimised Brestis katkestatakse.
Analüüsinud oma nõuandjatega kujunenud olukorda, andis Wilhelm II käsu alustada idas edasitungi. Okupeerida Põhja-Läti ja Eesti ning alles Pihkva ning Narva hõivamise järel jätkata bolševikega läbirääkimisi. Kuigi Lenin oli vahepeal teatanud, et Nõukogude pool on kõigi sakslaste tingimustega nõus, teatas Saksa väejuhatus, et tegemist on vaid korra loomiseks ja baltisakslaste turvamiseks mõeldud politseioperatsiooniga. 18. veebruarist asusid Saksa väed seniselt demarkatsioonijoonelt edasi liikuma, kohtamata organiseeritud vastupanu.
Tajudes ohtu oma võimule, kuulutasid enamlased Eestis välja erakorralise seisukorra. Haapsalu lähedal oli peetud kinni neli baltisakslast, kes olid teel Saaremaale, kaasas palvekiri, et Saksa väed okupeeriksid võimalikult kiiresti Eesti mandriosa. Sellele vastati kõigi endiste baltisaksa mõisnike kuulutamisega