asemel välisministriks ja Toivo Jürgenson Toomas Sildmäe asemel majandusministriks.
“See viib totaalse katastroofini”
Kui Eesti Ekspress tegi maksumaksjate klubi kuulsaks, siis Isamaa lõhenemine kiskus klubiliikmed poliitikasse – ja ilmselt samuti suuremal määral, kui G13 oleks tahtnud.
Majandusminister Sildmäe tagandamine ja tormiline valitsusremont 1994. aasta algul jätsid mulje, et Isamaas ja valitsuses libiseb võim Laari käest Kama kätte. See sundis maksumaksjate klubi, aga küllap ka kogu tärkavat Eesti ärieliiti muretsema mitte ainult oma ettevõtete ja vara pärast, mis ajastule iseloomulikult olid sageli segast päritolu, vaid ka riigi suundumuste üle laiemalt. Senine liberaalne, iga inimese vabadust ülistav poliitika ähvardas asenduda märksa konservatiivsema ja karmima hoiakuga, mis rõhutas rohkem riigi ja rahva huve.
Pärast valitsusremonti, kui Kama hakkas kohtus ja meedias pankureid ründama, ilmus ajakirjanduses järjest sagedamini G13 ähvardusi, mis enamasti kõlasid umbes nii: me ei taha küll poliitikasse sekkuda, aga kui valitsus aru pähe ei võta, siis oleme sunnitud seda tegema.
Toomas Luman kuulutas Eesti Ekspressis: “Minu kutsumus ei ole poliitika, aga kui tänaste poliitikute juhtimisel viiakse majandus arenguvõimetusse seisundisse, siis majandusmehed võivad ju sekkuda.”
Hannes Tamjärv lisas Hommikulehes: “Pole välistatud, et tekib jõud, mis ei saa enam kogu sellest melust kõrvale hoida. See aeg on juba küll käes.”
Ent ärimeeste ning eriti G13 vajadus ja häälekas valmisolek luua oma huvide kaitseks uus erakond oli vaid pool eeldust Reformierakonna sünniks sellisena, nagu see lõpuks 1994. aasta sügisel teoks sai.
Teine pool eeldusest tekkis kummatigi samuti Isamaa sisetüli tõttu. Kui Isamaa saadikurühma juhid Laarile surve avaldamiseks 1993. aasta oktoobri lõpus tagasi olid astunud, avanes liberaalidel riigikogus võimalus Isamaast eralduda ja asutada oma saadikurühm.
Kranich ei olnud enam Isamaa saadikurühma aseesimees, ta sai nüüd pühenduda liberaalide saadikurühma ja oma erakonna ülesehitamisele. Veel olulisem oli see, et Isamaa sisetüli võttis liberaalidelt lootuse minna taas valimistele koos Isamaaga, kellega ühes valimisliidus olid nad 1992. aastal kandideerinud riigikogusse. Seega oli korraga tekkinud nii võimalus kui ka vajadus hakata otsima uut liitlast, sest üksi poleks liberaalid ilmselt isegi valimiskünnist ületanud.
Liberaalide iseseisva elu algus 1993. aasta sügisel riigikogus oli vaevaline ja äpardusterohke. Nende kuueliikmeline saadikurühm (Tiit Käbin, Jüri Põld, Lauri Einer, Heiki Kranich, Daimar Liiv, Aap Neljas) oli küll kõrgesti haritud ja seal oli koguni kolm juristi, kuid polnud mitte ühtki terava poliitilise kuulmisega inimest peale Kranichi, kes peagi lahkus riigikogust ministriametisse.
Üks esimesi asju, mida see korralikult koolitatud, ent poliitiliselt kõva kuulmisega juristide seltskond ette võttis, oli katse legaliseerida prostitutsiooni. Selle eelnõu suurimad eestvõitlejad oli Daimar Liiv ja Aap Neljas.
1990. aastate algul suhtuti prostitutsiooni muidugi hoopis teisiti kui praegu. Suures vabanemistuhinas arvati, et selleski vallas tuleb austada inimese vabadust otsustada kõike ise. 20 aastat tagasi polnud midagi imelikku selles, et bordelliomanikud andsid ajalehtedele pikki intervjuusid – tõsi küll, enamasti anonüümselt –, milles seletasid, kus nad kavatsevad peagi uusi bordelle avada, ja hooplesid, kui hästi neil äri läheb.
Riigi statistikaamet pidas mingil müstilisel moel arvet isegi prostitutsiooni käibe üle. 1992. aastal oli see statistikaameti andmeil 13 miljonit krooni ehk umbes miljon dollarit. Soliidne uudisteagentuur BNS pidas majandusrubriigis muude hinnauudiste seas arvet ka prostituutide hindade üle ja teatas vahel varjamatu rõõmuga, et erinevalt paljudest teistest kaupadest ja teenustest on prostituutide taksid taas langenud. Näiteks 5. mail 1993 kirjutas BNS pealkirja all “Tallinnas kerkib bordelle nagu seeni pärast vihma” sõna-sõnalt järgmist:
“Tallinnas on viimastel kuudel tekkinud rida korterbordelle ja seksteenuseid müüvaid firmasid. Neil on kõlavad nimed nagu “Panter”, “Marki juures”, “Madam Kätlin”, “Emmanuelle”, “Rent” jt. Tallinna linnajuhid pooldavad prostitutsiooni legaliseerimist, ent konkreetselt pole keegi asjaga tegelenud. Ühe Tallinna korterbordelli omanik rääkis BNS-ile, et klientuurist 30–40 % moodustavad soomlased. Soomlased tingivad rohkem kui eestlased, kinnitas ta. Päevas käib firmast läbi kuni 10 klienti, kõige aktiivsem külastusaeg on pärast keskööd. Tund maksab 300–400 krooni, üle 35-aastastele klientidele 500 krooni. Bordell on tegutsenud poolteist kuud. Pakkuda on kolm tüdrukut. “Töö on huvitav ja tasuv,” kinnitas 18-aastane prostituut. “Kui klientide arv päevas ületab kuut, siis hakkab tüütama, aga muidu meeldib,” ütles ta. Peremehe sõnul pakutakse vaid turvaseksi.”
Niisugused asised ja elurõõmsad uudislood polnud ajakirjanduses tol ajal sugugi erandlikud. Liberaalidki nägid prostitutsioonis ennekõike majandusprobleemi. Milline ebaõiglus – prostituudid saavad tulu, aga ei maksa makse! Teeme seaduse ja paneme bordellid oma noore riigi hüvanguks tööle, siis saab maksuamet maksu koguda ning kõik on rahul – sutenöörid, prostituudid, kunded, maksuametnikud ja poliitikud loomulikult ka.
Seaduseelnõu kohaselt pidid üksikprostituudid ja bordellid hankima kohalikult omavalitsuselt litsentsi, kuid mõeldud oli ka klientidele – seadus pidi tagama neile anonüümsuse ja kliendil oli võimalik teatud delikaatsetel juhtudel ka kahjutasu nõuda.
“See on suur majandusharu, mille tulud on täielikult kuritegeliku maailma kontrolli all,” selgitas eelnõu üks autoreid Aap Neljas uudisteagentuurile BNS. “Seaduse eesmärk ongi prostitutsiooni legaliseerides ja reguleerides tuua see kuritegevuse kontrolli alt välja ja tagada riigile tulude laekumine maksudena.”
Pärast selle seaduseelnõu esitamist riigikogule said liberaalid kuulsaks mitte ainult Eestis, vaid terves Skandinaavias. Eriti tulist tuld ja tõrva pritsisid Põhjamaade naisõiguslased, poliitikud ja korrakaitsjad, kes olid niigi hädas Baltimaadest pärit prostituutide ja kurjategijate tulvaga.
Aga kui Kranich 1994. aasta jaanuari lõpus ELDP juhatusele teatas, et valitsus ei toeta prostitutsiooni seadustamist, hakkas Daimar Liiv juhatuse koosolekul jonnima. “Kui prostitutsiooniseaduse eelnõu läbi ei lähe, siis esitan abordi keelustamise eelnõu,” teatas ta.
“See viib totaalse katastroofini,” vastas Kranich.
Kaks naist teevad asja komplitseeritumaks
Liberaalide käsi hakkas paremini käima alles siis, kui Kranich kutsus erakonna poliitiliseks sekretäriks Meelis Atoneni. Viljandist pärit Atoneni huvi poliitika vastu oli tärganud tudengina Tallinna pedagoogilises instituudis, kus ta kodanike komiteede liikumise aktivistina registreeris kodanikeks ühiselamu elanikke. Üliõpilasesinduses tekkisid Atonenil sidemed Toompea poliitikutega ja õppimine jäi peagi unarusse. Mujal oli elu hulga huvitavam kui ülikoolis.
Muu hulgas jõudis liberaalide poliitiline sekretär, kes töötas vahepeal ka kaitseminister Indrek Kanniku nõunikuna, innukalt äri ajada. Isegi Toompeal tegeles ta veel mõnda aega sellega, et vedas koos sõpradega Soomest Eestisse Voimixi. Atoneni õnneks ei teadnud seda põllumeeste esindajad, kes nõudsid samal ajal taluvõi kaitseks impordipiirangute kehtestamist ja korraldasid Toompea lossi ees Isamaa poliitika vastu meeleavaldusi.
Tänu eraärile oli Atoneni elujärg märksa parem kui keskmisel riigiametnikul. See oli isegi nii hea, et kui erakonnal näpud põhjas, andis poliitiline sekretär ise oma taskust parteile laenu. Atoneni tulevane abikaasa, ELDP tehniline sekretär Kätlin Nahkur vormistas korralikud laenulepingud ja kandis kõik laenud raamatupidamisžurnaali. 15. oktoober 1993 – Atonen laenas ELDP-le 9000 krooni; 17. jaanuar 1994 – Atonen laenas ELDP-le 200 krooni; 25. veebruar 1994 – Atonen laenas ELDP-le 1000 krooni; 20. märts 1994 – Atonen laenas 2000 krooni. 11. mail 1994 maksis erakond Atonenile kogu võla 12 200 krooni tagasi, sest sai Atoneni abiga Suurbritannia liberaalidelt paar tuhat naelsterlingit toetust. Välismaised sõsarparteid olidki ühed vähestest annetajatest, kellelt ELDP tol ajal raha sai.
1994. aasta jaanuaris, kui Kranich läks riigikogust ära rahandusministriks, rippus liberaalide saatus juuksekarva otsas,