eemalolevana, ent nüüd olid kõik erimeelsused maha maetud. Usaldus oli küll õhkõrn, kuid see oli olemas.
Metroorongid ei käinud enam, taksosid polnud näha, minna oli kuus peatusevahet, kuid Kranich astus rõõmsalt, otsekui oleks ta äsja endale uued jalad saanud – üks poliitiline ajastu oli minevikuks saamas ja teine kohe-kohe algamas.
Zagorsk-Valga-Tallinn
1994. aasta sügis oli Meelis Atoneni elus üks tormilisemaid aegu. Kõigepealt helistas Viinist Kranich, kes teatas, et nüüd tuleb kibekiiresti toimetama hakata, sest Kallas on nõus asuma liberaalide etteotsa. Riigikogu valimisteni oli napilt pool aastat ja valimisnimekirjad tuli esitada juba paari kuu pärast. Kuna Kranich pidi veel mitmeks nädalaks Viini jääma, libises kogu korraldustöö Atoneni õlule.
ELDP esimees Paul-Eerik Rummo polnud suur poliitik, kuid ta oli suur inimene. Rummo tunnistas lähematele aatekaaslastele ausalt, et tal ei tule erakonna juhtimine hästi välja, ja õhutas neid otsima enda asemele partei etteotsa mõnd “sädelevat isiksust”. Ei siis ega praegu leia naljalt teist poliitikut, kes nii enesekriitiliselt ja ennastohverdavalt seaks aated isiklikest ambitsioonidest ettepoole.
Võimalikku liitu Koonderakonnaga suhtus Rummo pärast kohtumisi erakonna esimehe Tiit Vähiga vastumeelselt, kuid Kallasest oli ta heal arvamusel. Seepärast hoidsid ka Kranich ja Atonen erakonna esimeest läbirääkimistega pidevalt kursis ega ajanud asju tema selja taga. Kuid peamine töökoorem oli ikka valdavalt nende õlul, sest Rummo valmistus juba kõrvale astuma.
Teise suure kohustusena tabas Atoneni keset septembrikuud järsk elumuutus, mille korraldas talle hea tuttav Aarne Veedla, ELDP asutajaliige ja Valga linna volikogu esimees. Kuna Veedla kangutas volikogu esimehena parasjagu ametist linnapead, hakkas ta Atonenile nagu uni peale käima, et tulgu Valga linna juhtima. Atonen punnis vastu, sest teda ei sidunud Valgaga miski.
Liberaalide poliitiline sekretär oli selleks ajaks Voimixi-ärile käega löönud ja teenis tagasihoidlikule riigipalgale lisa Venemaalt autopahtlit importides. See oli Eestis tol ajal tohutu defitsiit ja läks kaubaks nagu soe sai. Kuna Venemaal kadusid keset päist päeva sageli mitte ainult autod, vaid isegi rongid, siis käis pahtlivedu nii, et Atonen lendas lennukiga Venemaale ja sõitis sealt tagasi veoautoga, millel pahtlikoorem peal, olles ühtaegu nii äri omanik kui ka autojuhi turvamees.
Kord loksus Atonen parajasti Kamazi kabiinis Moskva lähedalt Zagorskist (praeguse nimega Sergijev Possad) Eesti poole, kui Veedla helistas talle mobiilile ja teatas, et nüüd ei ole enam pääsu, volikogu on valmis Atoneni kohe linnapeaks valima, kuid volinikud tahavad temaga enne siiski kas või korraks kohtuda, et mitte osta põrsast kotis. Atonen keeldus, ent kui ta pärast väsitavat teekonda lõpuks piiripunkti jõudis, ootas seal suure üllatusena ees Veedla, kes sõidutas ta otse piirilt Valka kohtumisele linnavolinikega.
Veedla oli volikogule luisanud, et Atonen on valmis linnapeaks hakkama, ja Atonenile luisanud, et volikogu on valmis tema poolt hääletama. Ent kohtumise lõppedes selgus, et Veedlal oli olnud õigus – mõlemad olid nõus, kaup oli koos, ja Atonenist sai 15. septembril 1994 Valga linnapea.
Atoneni edasine elu nägi välja nii, et tööpäeviti kella üheksast viieni oli ta Valga linnapea. Siis sõitis ta mõnda naabermaakonda rahvakoosolekule liberaalset kihutustööd tegema või parteirakukese tulevaste liikmetega kohtuma. Ja pärast koosolekut, juba päris õhtul, võttis ta paar-kolm korda nädalas ette veel teekonna pealinna, et jõuda seal mõnele hilisele, ent tähtsale poliitkohtumisele.
Öö veetis Atonen siis Tallinnas, kus oli just hakanud koos elama liberaalide sekretäri Kätliniga, kellest sai peagi tema abikaasa. Koidikul kihutas Atonen Tallinnast tagasi Valka, et olla kella üheksast viieni taas linnapea. Niisuguses rütmis, jagades end Zagorski, Valga ja Tallinna, autopahtli, linnavõimu, Kätlini ja liberaalide vahel, asus 27-aastane Meelis Atonen ette valmistama Reformierakonna sündi.
Vähi viimane hoop
Miks vahtkonnavahetust ei alustatud kohe kevadel, vaid sellega venitati septembri lõpuni? Üks peamisi põhjusi lisaks riigikogu suvepuhkusele oli see, et 31. augustil 1994 pidi lahkuma Eestist viimane Vene sõdur. Enne nii tähtsat sündmust ei tahetud põhjustada riigis vähimatki ebastabiilsust, mis peaministri vahetamisega tahes-tahtmata kaasneb.
Paraku tuli pauk sealt, kust keegi seda oodatagi ei osanud, ja valitsuskriis tekkis sügismanöövrite korraldajate tahtest sõltumata.
Kallas oli Eesti Panga presidendina teatanud endisele peaministrile Tiit Vähile, et Eesti Pank on rahareformi käigus kokku kogutud rublad valitsuse abiga salaja maha müünud. Sellest teatamine Vähile kui endisele rahareformikomitee liikmele oli puhas viisakus, millele vastuseks ootas Kallas aumehelikku ja korrektset käitumist ka Vähilt. Tehing oli Eestile majanduslikult kasulik, kuid rublamüük rikkus Venemaaga sõlmitud lepingut ja võis seetõttu põhjustada valitsusele suuri ebameeldivusi.
Selleks et Laarile lõplikku hoopi anda, lekitas Vähi info rublamüügist ajakirjanikele – julgeolekuriskidest ja riigi huvidest hoolimata. Kuku raadio ajakirjanik Harri Tiido küsiski nädal enne Vene vägede lahkumispäeva valitsuse pressikonverentsil peaministrilt, mis on saanud rubladest.
Laaril oli võimalus vastata midagi ebamäärast või jätta julgeolekukaalutlustele viidates üldse vastamata, kuid ootamatult tabatuna purtsatas ta ähmiga, et rublad on tema teada alles. See oli otsene vale, mida peaminister poleks tohtinud endale lubada. Nädal hiljem, kui Laar oli sunnitud valetamist tunnistama, vallandus valitsuskriis.
Suur kolmik – Pruuli-Laar-Kallas – alustas sügismanöövrit augusti viimastel päevadel, kui Jüri Luige vahendusel pühendati asjasse president Lennart Meri. Presidendile meeldis see plaan väga. Esiteks ei sallinud ta silmaotsaski Laari, keda ta oli avalikult ja enam-vähem järjepidevalt siunanud juba peaaegu terve aasta. Teiseks oli Meril hea läbisaamine mitme maksumaksjate klubi liikmega ja ta pidas Siim Kallast väga heaks peaministrikandidaadiks. Kolmas tähtis põhjus oli see, et vahtkonnavahetuse korral oleks Kallase valitsuse välisministrina saanud tööd jätkata Meri lemmikpoliitik Jüri Luik.
Üks ora tules, teine… 1
Kallase pürgimine peaministriks oli alates 1994. aasta septembri esimesest poolest avalik saladus. Sellest kirjutasid anonüümsete allikate põhjal ajalehed, sellest rääkisid omavahel poliitikud ja seda andis ajakirjanikele mõista ka Kallas ise.
Ent samal ajal kui liberaalid teadsid Kallase kokkulepetest Isamaaga, ei teadnud Isamaa peaaegu midagi Kallase kokkulepetest liberaalidega. Alles aastaid hiljem said Isamaa poliitikud teada, et ohtralt kraanivett pruukinud Kallas oli hotellis De France andnud lubaduse kandideerida liberaalide esimeheks ja Kranich oli Viinis seega üheainsa ööga saavutanud rohkem kui Isamaa Tallinnas terve suvega.
Kallas oli ikka veel Eesti Panga president, kuid enam ei olnud ta päevikkalender tühi. Seal oli 1994. aasta 28. septembriks kirjas koguni kaks justkui teineteist välistavat tähtsat sündmust korraga: Kallasest pidi sel päeval saama Isamaa valitsuse peaministrikandidaat ja samal päeval pidi ta allkirjastama Isamaa valitsusest lahkunud liberaalidega ka kokkuleppe uue poliitilise ühenduse loomiseks.
Riigikogu avaldas peaminister Mart Laarile umbusaldust 26. septembril ja sügismanöövrite korraldajad olid president Lennart Meriga kokku leppinud, et president nimetab Kallase peaministrikandidaadiks 28. septembril 1994.
See töö jäi presidendil tol päeval tegemata, sest 28. septembri varahommikul vapustas kogu Eestit teade suurimast sõjajärgsest laevaõnnetusest Läänemerel. Tormis uppunud parvlaev Estonia viis Utö saare lähedal endaga märga hauda 852 inimest.
Poliitikud ei veetnud seda päeva siiski ainult leinaviise kuulates ja telerist päästeoperatsioone jälgides. Just Estonia huku päeval allkirjastati salakokkulepe, mis pani aluse Reformierakonna sünnile. See lakooniline dokument on koos teiste Reformierakonna asutamisdokumentidega tallel partei arhiivis, mis asub Tallinnas Tõnismäel Reformierakonna peakontoris. Siim Kallase ja Paul-Eerik Rummo allkirjaga lepe kõlab nii:
Siim Kallas, esindades poliitilist väljundit otsivat huvigruppi, ja Paul-Eerik Rummo, esindades Eesti