ning kutsub valitsusest tagasi ka oma ministrid Paul-Eerik Rummo ja Heiki Kranichi.
Liberaalide lahkumine oli üks viimaseid vaatusi nn suures isamaasõjas, mis hukutas esimese põhiseadusliku valitsuse ja lõppes Isamaa lõhenemisega. Laar oli suurkogu kokku kutsunud “isamaasõja” lõpetamiseks. Ta oli läinud välja täispangale ja peaministritooliga riskides korraldanud iseendale parteis usaldushääletuse, ent hoolimata tema hiilgavast võidust paisus tüli veelgi suuremaks. Liberaalide lahkumine tähendas, et “isamaasõda” polnud enam valitsuse siseasi ja Laari püsimine peaministrina ei sõltunud enam ainult valitsusliidu üksmeelest. Esimesest põhiseaduslikust valitsusest oli saanud vähemusvalitsus, mis püsis võimul vaid opositsiooni armust.
Kui Kranich ja Rummo pärast Isamaa kongressi valitsusest minema marssisid, pakkus Laar Kranichist vabaks jäänud rahandusministri portfelli lahkujate erakonnakaaslasele, Lääne maavanemale Andres Lipstokile. Ikka selleks, et liberaale omavahel tülli ajada. Poliitikas kogenematule Lipstokile oli ministriamet suur ahvatlus, kuid ta kartis hirmsasti. Laari vähemusvalitsus püsis juuksekarva otsas ja nõustumine tähendas suurt tüli erakonnakaaslastega, halvemal juhul koguni erakonnast väljaheitmist.
Lipstoki hirmude hajutamiseks tegi Laar ratsukäigu – ta palus Kallasel kinnitada, et Lipstok jätkab rahandusministrina ka järgmises valitsuses. Kui jahmunud Lipstok, kel seni polnud “vahtkonnavahetusest” õrna aimugi, jõudis Eesti Pangast tagasi Laari kabinetti, teatas peaminister talle sügavalt silma vaadates: “Sa tuled praegu Eesti Pangast Eesti Vabariigi tulevase peaministri juurest. See peaks andma sulle kindluse, et kui mina kukun, jääd sina ametisse edasi.”
Kallase ausõna peale võttiski Lipstok rahandusministri portfelli vastu. Hiljem, kui Marju Lauristin pani maha sotsiaalministri ameti, kordus sama lugu teise liberaali, sotsiaalministeeriumi kantsleri Toomas Vilosiusega. Temagi hakkas sotsiaalministriks alles pärast jutuajamist Kallasega, ehkki peaminister oli endistviisi Mart Laar.
Liberaalid talusid neid vangerdusi stoiliselt. Partei juhatuse koosolekutel tehti reeturitele küll korralik peapesu ja peatati Lipstoki kuulumine erakonda, ent kuna ministriportfellis nähti võimalust oma vähetuntud erakonnakaaslasi tasuta reklaamida, siis välja neid parteist ei visatud. Liiatigi said liberaalid Lipstoki ja Vilosiuse kaudu infot nii valitsuse kui ka Laari-Kallase plaanide kohta.
Kodanike riik
Nagu 1992. aastal, nii oli ka kaks aastat hiljem liberaalide üks suurimaid muresid liitlaste leidmine riigikogu valimisteks, mis pidid toimuma 1995. aasta märtsis. Teiste seas tundsid liberaalid huvi Kallase ja maksumaksjate klubi vastu. Ent Kranichile tundus alatihti, et Kallas ei viitsi õieti kuulatagi, mida liberaalidel talle öelda on.
Põhjuseks oli Kallase ja Laari salalepe sügiseseks vahtkonnavahetuseks. Erinevalt liberaalidest ei mõelnud Kallas üldse veel valimistele. Tal terendas ilma valimistetagi silme ees peaministrikoht ja seda poleks liberaalid talle parimagi tahtmise korral pakkuda saanud. Teisi raudu hoidis Kallas tules vaid igaks juhuks, nagu tal tol ajal ja hiljemgi sageli kombeks oli.
Liberaalide lähenemiskatseid Kallasele raskendasid ka Kranichi-Kallase tööalased kanakitkumised. Kallas pidi Eesti Panga presidendina pidevalt vägikaigast vedama rahandusminister Kranichiga, kes oli juba enne ministriametisse asumist ka Eesti Panga nõukogu liige.
Tol ajal kuulus riigile ka mõni kommertspank, mille halbade laenude mahakandmiseks kulutas Eesti Pank suuri summasid. Kranich kritiseeris Kallast sageli suutmatuse pärast kommertspankades korda majja lüüa.
Riigikogu pidi Kallase ja Kranichi tüli tõttu isegi Eesti Panga seadust muutma. See juhtus siis, kui Kranich oli ühel IMF-i koosviibimisel Peterburis ajakirjanikele ettevaatamatult öelnud, et Eesti kõrget inflatsiooni toidab liiga suur rahapakkumine ja Eesti Pank võiks raha ärakorjamiseks välja lasta lühiajalisi väärtpabereid.
Valitsuse esindaja sekkumine iseseisva ja sõltumatu keskpanga tegevusse oli muidugi ennekuulmatu pühaduseteotus. Keskpanga sõltumatus polnud tol ajal veel nii enesestmõistetav ja kindel nagu tänapäeval ning Kallas pidas selle eest võitlemist vaata et üheks oma kõige tähtsamaks ülesandeks. Kuna küsimus oli põhimõtteline, kirjutas Kallas riigikogule Kranichi peale kaebekirja, mille panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski kõigile saadikutele isiklikult lauale pani.
Lõpuks lahenes taevani tõusnud tüli sellega, et kui Eesti Panga nõukogu liige saab rahandusministriks, siis tema volitused nõukogus peatuvad valitsuses oleku ajaks. See Kallase-Kranichi kokkupõrkest tekkinud kord kehtib tänini.
Murdehetk Kranichi seni võrdlemisi sapises suhtumises Kallase taotlustesse saabus täpselt neli aastat pärast ELDP asutamist, 1994. aasta 9. märtsil, kui Hommikulehes hakkas ilmuma Kallase kolmeosaline artikkel “Kodanike riik ehk Oktoobrirevolutsiooni ajaloolisest tähtsusest”.
See oli samasugune ilmutus nagu 1989. aasta 20. detsembril Noorte Hääles avaldatud Vabade Demokraatide manifest. Nii selgelt, täpselt ja jõuliselt oli Kallas oma kirjatöös sõnastanud Kranichile südamelähedased tõekspidamised. “Kodanike riik” ülistas inimese vabadust ja ettevõtlikkust. See kõlas nagu uue poliitilise jõu sünni ettekuulutus, milleks see lõpuks tõepoolest ka osutus. Kõvasti kokkusurutuna sai sellest artiklist aasta hiljem Reformierakonna üks alusdokumente, “Kodanike riigi manifest”.
Ent jää sulamiseks kahe liberaali vahelt kulus veel peaaegu terve kevad ja suvi. Alles 1994. aasta augustis söandas Kallas suure saladuskatte all Kranichilt küsida liberaalide saadikurühma toetust juhuks, kui ta peaks Laari asemel peaministriks kandideerima.
Liberaalide juhatus ei jõudnud veel musta ega valget kosta, kui Kallas perega sõitis Kreekasse puhkama. Seejärel sõitis Kranich Austriasse õppima. Nii nad ei kohtunudki enam enne kui septembri algul Viinis.
Hotell De France – Reformierakonna häll
De France on Austria pealinna üks nooblimaid hotelle. See asub otse Viini südames, Ringstrasse ehk nn suure ringi ääres, mis piirab maailma ühe ilusaima tänavana vanalinna. Riigiooper, Viini ülikool, Püha Stefani katedraal ja Sigmund Freudi park jäävad ainult mõnekümne sammu kaugusele. Pisut edasi, põgusa jalutuskäigu järel tuleb juba Hofburgi loss, mis oli alates 13. sajandist elupaigaks Habsburgide valitsejasoole.
Kes tahab, võib selles näha saatuse sõrme puudutust, et just seal, Euroopa ühe vanima äri- ja pangakvartali servas, Viini ajaloolise börsihoone naabruses lõid 1994. aasta septembriööl kaks Eesti meest käed, et asutada turumajanduse ja kapitalismi võidukäiku jutlustav Reformierakond.
Tõtt-öelda ei kandnud see erakond siis veel isegi mitte nende unistustes Reformierakonna nime, kuid sel polnud tähtsust. Tähtis oli usaldus. Hoolimata sarnasest ilmavaatest olid need mehed mitu aastat olnud teine teisel pool poliitilist rindejoont. Umbusu hajutamine polnud kummalegi kerge.
Kell oli juba kaugelt üle südaöö, kristall-lühtrid hotelli fuajee laes heitsid uhketest marmorplaatidest põrandale ja kreemjatele seintele öörežiimile keeratud matti valgust, kuid mehed tumedast puust laudadega hubases istumisnurgakeses muudkui rääkisid ja rääkisid.
Kõik söögi- ja joogikohad olid ammu suletud ning üks meestest käis nagu kelner, klaas käes, viietärnihotelli WC-st iga natukese aja tagant kloorimaitselist kraanivett toomas, sest kurk kuivas hullusti. See mees oli Eesti Panga president Siim Kallas. Ta oli Viini tulnud koos Eesti Panga nõukoguga, mis pidas siin Austria panganõukogu kutsel väljasõiduistungit ja pidi järgmisel päeval kohtuma Austria keskpanga presidendiga.
Kallase vestluspartner, ELDP juhatuse liige Heiki Kranich oli sunnitud leppima hulga tagasihoidlikuma ulualusega. Äärelinnas asuvat tollitöötajate kutsekooli kipsplaadist vaheseintega ühiselamut võis suurilmaliku De France’i kõrval pidada pesuehtsaks urkaks. Kranich oli saabunud Viini IMF-i kulu ja kirjadega, et õppida kaks kuud Joint Vienna instituudis, mis oli paar aastat tagasi loodud Ida- ja Kesk-Euroopa riikide ametnike ja poliitikute harimiseks.
Kui Kranich lõpuks De France’i läbipaistvast trummeluksest rõskesse sügisöösse astus ja oma ööbimispaiga poole kõmpima hakkas, oli ta süda kerge. Ta ise ja tema erakonnakaaslased olid varem korduvalt püüdnud Kallasega arutada ühise erakonna loomist, kuid ikka tulutult.