tulevad pisarad silma. Tõusen kiiresti laua tagant ja torman tualetti ning peidan end ühte kabiini. José näitus. Kurat. Olin selle tõesti unustanud, ja ma lubasin ju minna. Pagan, Christianil on õigus; kuidas ma sinna saan?
Ma hõõrun oma otsaesist. Miks José pole helistanud? Kui nüüd mõtlema hakata – miks üldse pole keegi helistanud? Ma olen olnud nii hajameelne, et pole märganudki, et mu telefon on vait olnud.
Pagan! Milline idioot ma olen! Mu kõned lähevad ju ikka veel BlackBerry numbrile. Püha müristus. Need on kõik Christianile läinud – kui ta pole just BlackBerryt ära visanud. Kuidas ta mu meiliaadressi sai?
Ta teab mu kinganumbrit, meiliaadress ei tekita talle ilmselt mingeid probleeme.
Kas ma näen teda veel? Kas ma suudaksin seda välja kannatada? Kas ma üldse tahan teda näha? Ma sulgen silmad ja kallutan pea tahapoole, kui lein ja igatsus mind läbivad. Muidugi tahan.
Võib-olla. Võib-olla saan ma talle öelda, et muutsin meelt … Ei, ei, ei. Ma ei saa olla koos kellegagi, kellele meeldib mulle haiget teha, kellegagi, kes ei suuda mind armastada.
Piinavad mälestused vilksatavad läbi pea – purilend, käest kinni hoidmine, suudlemine, vann, tema õrnus, tema huumor ja ta tume, juurdlev, seksikas pilk. Ma igatsen teda. On möödunud viis päeva, viis päeva piina, mis tundub nagu igavik. Ma nutan end täna öösel magama, soovides et ma poleks teda maha jätnud, soovides et ta oleks teistsugune, ja et me oleksime koos. Kui kaua see õudne tunne, mis kõik enda alla matab, võib kesta? See on täielik põrgu.
Ma põimin käed enda ümber, kallistan end kõvasti, hoian end koos. Ma igatsen tema järele. Ma tõesti igatsen … Ma armastan teda. Lihtne.
Anastasia Steele, sa oled tööl! Ma peaksin endale kindlaks jääma, aga ma tahan José näitusele minna, ja mu sisimas peituv masohhist tahab Christianit näha. Sügavalt sisse hingates sammun ma tagasi oma laua juurde.
Kellelt: Anastasia Steele
Teema: Homme
Kuupäev: 8.06.2011 14:25
Kellele: Christian Grey
Tere, Christian, tänan sind lillede eest, need on väga ilusad.
Jah, oleks kena, kui sa mind viiksid.
Tänan sind.
Anastasia Steele
Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus
Telefoni kontrollides saan kinnitust, et see ongi endiselt Black-Berryle suunatud. Jack on koosolekul ja ma helistan kiiresti Joséle.
„Tere, José. Ana siin.”
„Tere, tundmatu.” Ta hääletoon on nii soe ja rõõmus, et viib mu peaaegu endast välja.
„Ma ei saa eriti pikalt rääkida. Mis kell peaks homme avamisel olema?”
„Sa ikka tuled?” Ta on erutatud.
„Jah, muidugi.” Mu nägu läheb nende viie päeva jooksul esimest korda naerule, kui kujutlen ta laia naeratust.
„Pool kaheksa.”
„Siis näeme. Nägemiseni, José.”
„Nägemiseni, Ana.”
Kellelt: Christian Grey
Teema: Homme
Kuupäev: 8.06.2011 14:32
Kellele: Anastasia Steele
Kallis Anastasia, mis kell ma sulle järele tulen?
Christian Grey
Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc
Kellelt: Anastasia Steele
Teema: Homme
Kuupäev: 8.06.2011 14:32
Kellele: Christian Grey
José näituse avamine algab kell pool kaheksa. Mis kell sinu arvates sobiks?
Anastasia Steele
Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus
Kellelt: Christian Grey
Teema: Homme
Kuupäev: 8.06.2011 14:34
Kellele: Anastasia Steele
Kallis Anastasia,
Portland on päris kaugel. Ma tulen sulle järele kolmveerand kuus.
Ootan sinuga kohtumist.
Christian Grey
Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc
Kellelt: Anastasia Steele
Teema: Homme
Kuupäev: 8.06.2011 14:38
Kellele: Christian Grey
Siis näeme.
Anastasia Steele
Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus
Oi taevas. Ma näen varsti Christianit, ja esimest korda nende viie päeva jooksul mu meeleolu paraneb pisut ja ma luban endal mõtiskleda selle üle, kuidas Christianil on läinud.
Kas ta on minu järele igatsenud? Ilmselt mitte nii, nagu mina olen tema järele igatsenud. Kas ta on leidnud endale uue alistuja? See kujutlus on nii piinav, et püüan kohe millestki muust mõelda. Ma vaatan kirjadehulka, mis mul tuleb Jacki jaoks ära sorteerida, ning võtan selle käsile, püüdes vältida Christianile mõtlemist.
Öösel visklen unetult voodis. Esimest korda nende päevade jooksul ei nuta ma end magama.
Näen vaimusilmas Christiani nägu, tema viimast ilmet, kui ma tema juurest lahkusin. See piinatud pilk kummitab mind. Ma mäletan, kuidas ta ei tahtnud, et läheksin, mis oli imelik. Miks oleksin ma pidanud jääma, kui asjad olid sellisesse ummikusse jõudnud? Meil mõlemal olid omad probleemid, minul hirm karistuse ees, temal hirm … mille ees? Armastuse ees?
Ma keeran külili ja võtan padja kaissu ning kurbus matab mu enda alla. Ta arvab, et ei vääri kellegi armastust. Miks ta niimoodi tunneb? Kas see on kuidagi seotud ta lapsepõlvega? Tema narkolibust bioloogilise emaga? Need mõtted piinavad mind varaste hommikutundideni, kuni lõpuks vajun katkendlikku väsinud unne.
PÄEV MUUDKUI VENIB JA venib ning Jack on ebatavaliselt tähelepanelik. Ma oletan, et see võib olla seotud Kate’i ploomikarva kleidi ja mustade kõrgekontsaliste saabastega, mis ma ta kapist näppasin, aga ma ei viitsi selle üle mõelda. Ma otsustan, et lähen ostan oma esimese palga eest riideid. Kleit on mulle mõnevõrra suureks jäänud, aga ma ei hooli sellest.
Lõpuks on kell pool kuus, ma võtan oma jaki ja käekoti ning püüan rahulik olla. Ma näen teda varsti!
„Sul on täna õhtul kohtamine?” küsib Jack, kui ta välja minnes mu lauast möödub.
„Jah. Ei. Tegelikult mitte.”
Ta kergitab kulmu ja näha on, et temas tärkab huvi. „Kallimaga?”
Ma punastan. „Ei, sõbraga. Endise kallimaga.”
„Ehk teeksime homme pärast tööd väikese dringi? Sinu esimene nädal on olnud lihtsalt super, Ana. Me peaksime seda tähistama.” Ta naeratab ja üle ta näo vilksatab mingi kummaline ilme, mis tekitab minus kerget kõhedust.
Ta torkab käed tasku ja longib uksest välja. Ma põrnitsen ta selga. Dringid bossiga, on see hea mõte?
Ma vangutan pead. Kõigepealt on mul ees õhtu Christian Greyga. Kuidas ma hakkama saan? Kiirustan tualetti, et teha viimase hetke korrektiive.
Ma vaatlen suurest seinapeeglist pikalt ja tähelepanelikult