ühe?”
Ta pööritab silmi. „Ma ostsin need kõik, Anastasia. Ma ei taha, et mingid võõrad sind oma kodus iharalt vahivad.”
Mu esimene reaktsioon on naerma hakata. „Parem vahiksid ise?” pilkan ma.
Ta vaatab mulle otsa, mu jultumus tabab kümnesse, aga ta püüab varjata, et see teeb talle nalja.
„Ausalt öelda, jah.”
„Pervert,” ütlen ma talle hääletult huuli liigutades ja püüan naeratust tagasi hoida.
Ta suu kukub lahti ja nüüd on ilmselge, et see talle lõbu pakub. Ta hõõrub mõtlikult lõuga.
„Ei saa sellele hinnangule vastu vaielda, Anastasia.” Ta vangutab pead ja ta silmad mahenevad ning neisse ilmub lustakus.
„Ma arutaksin seda sinuga hiljem, aga ma olen kirjutanud alla lepingule, mida ei tohi avalikustada.”
Ta ohkab mind ainiti vaadates ja ta silmad tumenevad. „Mida ma küll su suuga teeksin,” pomiseb ta.
Ma hingan sügavalt sisse, teades väga hästi, mida ta silmas peab. „Ära ole toores.” Ma püüan kõlada šokeeritult ja õige pisut olengi. Kas ta ei tunne üldse mingeid piire?
Ta muigab mulle osa vaadates, ja kortsutab siis kulmu.
„Sa oled nendel fotodel nii muretu, Anastasia. Ma ei näe sind sellisena just väga sageli.”
Mida? Oo! Teemamuutus – mängulisest tõsiseks.
Ma punastan ja vahin oma sõrmi. Ta kallutab mu pea taha, ja ma ahmin ta sõrmede puudutust tundes õhku.
„Ma tahan, et sa oleksid minuga koos olles samuti muretu,” sosistab ta. Lustakus on ta häälest kadunud.
Sügaval mu sees koguneb ootusärevus. Aga kuidas see võimalik oleks? Meil on nii palju erimeelsusi.
„Sa pead mu hirmutamise järele jätma, kui sa seda tahad,” nähvan ma.
„Sa pead õppima minuga suhtlema ja ütlema mulle, mida sa tunned,” nähvab ta vastu, silmad hiilgamas.
Ma hingan sügavalt sisse. „Christian, sa tahtsid mind alistujaks. Selles meie probleem ongi. Sa meilisid mulle ükskord definitsiooni, milline alistuja olema peab.” Ma vaikin, püüdes sõnastust meelde tuletada. „Minu mäletamist mööda olid need omadused,” ja ma loetlen, „kuulekas, kergesti juhitav või mõjutatav, nõustuv, järeleandlik, passiivne, tagasitõmbunud, kannatlik, sõnakuulelik, taltsas, allaheitlik. Ma ei tohtinud sulle otsa vaadata, kui sa polnud mulle selleks luba andnud. Mida sa minust siis ootad?” sisistan ma talle.
Korts ta kulmude vahel süveneb, aga ma räägin edasi.
„Sinuga koos olles olin ma kogu aeg segaduses. Sa ei taha, et ma sulle vastu vaidleksin, aga samas sulle jälle meeldib mu „terav keel”. Sa tahad kuulekust, ja vahel mitte, et mind siis karistada. Ma lihtsalt ei tea, milline tuju sul parasjagu on.”
Ta kissitab silmi. „Tubli, hästi tehtud nagu alati, preili Steele.” Ta hääl on jäine. „Tule, lähme sööma.”
„Me oleme siin ainult pool tundi olnud.”
„Sa oled fotod ära näinud, oled selle poisiga rääkinud.”
„Ta nimi on José.”
„Sa oled Joséga rääkinud – selle mehega, kes viimane kord, kui ma teda nägin, tahtis suruda oma keelt sinu vastupunnivasse suhu, kui sa olid purjus ja sul oli süda paha,” uriseb ta.
„Tema pole mind kunagi löönud,” annan ma vastulöögi.
Christian põrnitseb mind, raev igast poorist välja immitsemas. „See on löök allapoole vööd, Anastasia,” sosistab ta ähvardavalt.
Ma punastan ja Christian tõmbab käega läbi juuste, võideldes vaevu tagasihoitud vihaga. Ma vaatan talle otsa.
„Ma viin su sööma. Sa lihtsalt närbud mu silme all. Leia see poiss üles ja ütle talle head aega.”
„Aga ma tahan veel siin olla.”
„Ei. Mine. Kohe. Ütle head aega.”
Ma põrnitsen teda ja mu veri läheb keema. Härra Neetud Kontrollifriik. Vihane on hea olla. Parem kui pisarais. Ma kisun oma pilgu temalt lahti ja libistan Joséd otsides üle ruumi.
Ta on vestlushoos noorte naistega, kes seisavad poolringis ümber tema. Ma kõnnin väärikalt tema poole, Viiekümnest eemale. Lihtsalt sellepärast, et ta mu siia tõi, pean ma tegema, nagu ta ütleb? Keda põrgut ta endast õige kujutab?
Tüdrukud ootavad José igat sõna nagu kuldmuna. Üks neist ahmib õhku, kui ma lähenen, tundes kahtlemata mind portreede järgi ära.
„José.”
„Ana. Vabandage mind, tüdrukud.” José naeratab neile ja paneb mulle käe ümber, ning see teeb mulle nalja – José on nii lahe, püüab neidudele muljet avaldada.
„Sa tundud olevat vihane,” ütleb ta.
„Ma pean minema,” pomisen ma tõrksalt.
„Sa alles tulid.”
„Ma tean, aga Christian peab tagasi minema. Pildid on fantastilised, José – sa oled väga andekas.”
Ta naeratab säravalt. „Nii tore oli sind näha.”
José haarab mu oma embusesse ja keerutab mind ringi, nii et ma näen üle galerii Christianit. Talle ei paista põrmugi meeldivat, et olen José käte vahel. Väga mõõdetud liigutusega põimin ma käed José kaela ümber. Ma arvan, et Christian annab otsad. Ta pilk muutub süngeks, kurjakuulutavaks, ja ta hakkab aeglaselt meie poole tulema.
„Aitäh, et sa mind mu portreede suhtes hoiatasid,” pomisen ma.
„Kurat. Anna andeks, Ana. Ma oleksin pidanud sulle ütlema. Kas need meeldisid sulle?”
„Ee … ma ei tea,” vastan ma siiralt, sest selle peale pole ma jõudnud veel mõeldagi.
„Noh, need kõik on ära müüdud, nii et kellelegi need meeldivad. Jube lahe! Sa oled plakatitüdruk.” Ta kallistab mind veel kõvemini, ja õnneks ta ei näe, millise ilmega Christian meie poole sammub.
José laseb mu lahti. „Ära ära kao, Ana. Oi, härra Grey, tere õhtust.”
„Härra Rodriguez, väga muljetavaldav.” Christian on jäiselt viisakas. „Mul on kahju, et me ei saa kauemaks jääda, ent me peame hakkama Seattle’isse tagasi sõitma. Anastasia?”
Ta rõhutab kergelt sõna „me” ja võtab samal ajal mu käe.
„Hüvasti, José. Palju õnne veel kord.” Ma annan talle kiiresti põse peale musi ja enne kui arugi saan, tirib Christian mind juba õue. Ma tean, et ta keeb vaikselt raevust, ent mina samuti.
Ta vaatab tänaval kiiresti ühele ja teisele poole, seejärel seab suuna vasakule ja tõmbab mind äkki kõrvaltänavasse, surudes mu järsku vastu seina. Ta võtab mu näo käte vahele, sundides mind vaatama oma tulistesse otsusekindlatesse silmadesse.
Ma ahmin õhku, ja ta suu on kohe mu suul. Ta suudleb mind raevukalt. Me hambad põrkuvad põgusalt kokku ja seejärel on ta keel mu suus.
Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. Ta oigab madalal seksikal häälel kurgupõhjast, ja see kajab minus vastu, ning seejärel liigub ta käsi mööda mu keha alla kuni reie ülaosani, ning ta sõrmed suruvad end mu ihusse ploomikarva kleidi all.
Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine – just selsamal pimestaval kirehetkel –, et tema teeb sedasama, tema tunneb sedasama.
Ta katkestab suudluse ja ahmib õhku. Ta silmad säravad ihast, pannes kuuma vere mu kehas veelgi kiiremini pulseerima. Ka mina ahmin õhku.
„Sa. Oled. Minu. Oma,” uriseb ta, rõhutades igat sõna. Ta